loen praegu Nick Lane raamatut ELU TÕUSUTEEL.tihe raamat.
pidin mitme teema osas kõrvalt infot juurde otsima.
(...peaks biokeemia kohta mingi heade visualiseeringutega raamatu leidma.)
igatahes sain mõne teema osas korraliku kevadise suurpuhastuse.
näiteks tõmbasin vee peale teadmisele, et elu sai alguse ürgsupist.
selgub, et ammu mahakantud teooria.
midagi hoopis põnevamat on selle asemele välja pakkuda.
ma nii rahul -- lõpuks on midagi tõsiselt head lugeda.
eile õhtul alustasin kolmandat peatükki FOTOSÜNTEES.
selle algus on niivõrd hea, et pean selle siia ära tooma.
täiega süüteküünal:
Kujutage ette maailma ilma fotosünteesita. Esmalt -- see poleks roheline. Meie planeedi smaragdroheline on peegeldus lokkavatelt taimedelt ja vetikatelt, tegelikult nende rohelistelt, fotosünteesiks valgust neelavatelt pigmentidelt. Neist pigmentidest esimene on võrratu muundur nimega klorofüll, mis lihtsalt võtab valguskiirguse ja muudab selle otsekui nõiaväel keemiliseks energiaks, mis hoiab käigus nii taimede kui loomade elu.
Maailm ei oleks ka sinine, kuivõrd taeva ja ookeanide värv on tekkinud selgest laotusest ja puhtast ookeaniveest, mille on hägust ja tolmust puhtaks pesnud hapnik. Ilma fotosünteesita poleks vaba hapnikku.
Tegelikult ei oleks ka maailmamerd. Hapnikuta ei ole osooni ja osoonita ei ole õieti millegagi vaigistada ultraviolettkiirte närtsitavat intensiivsust. Ultraviolettkiired lõhustavad veemolekuli hapnikuks ja vesinikuks. Hapnikumolekul tekib aeglaselt ega moodustu kunagi õhus, selle asemel reageerib aga kivimite koostises oleva rauaga, värvides kivimi luitunult punakaks. Vesinik pääseb kõige kergema gaasina gravitatsiooni raskuse alt ja pageb ilmaruumi kõrgustesse. See protsess võib olla küll aeglane, kuid pidurdamatu: ookeanivett tilgub pidevalt kosmosesse. Ultraviolettkiirguse tõttu jäi oma meredest ilma Veenus ja võib-olla juhtus nõnda ka Marsiga.
