"Kujutage ette maailma ilma fotosünteesita. Esmalt -- see poleks roheline. Meie planeedi smaragdroheline värv on peegeldus lokkavatelt taimedelt ja vetikatelt, tegelikult nende rohelistelt, fotosünteesiks valgust neelavatelt pigmentidelt. Neist pigmentidest esimene on võrratu muundur nimega klorofüll, mis lihtsalt võtab valguskiirguse ja muudab selle otsekui nõiaväel keemiliseks energiaks, mis hoiab käigus nii taimede kui ka loomade elu.
"Hapnik on planetaarse elu alus. Hapnik pole midagi enamat kui lihtsalt fotosünteesi jääkprodukt ja aine, mis paneb elu maailmas ringi käima. Fotosüntees vabastab nii palju hapnikku, et kogus ületab lõpuks planeedi võime sellega toime tulla. Kogu tolm, kivimites sisalduv raud, meredes leiduv ja õhus olev metaan -- kõik, mida saab oksüdeerida -- on viimaks oksüdeeritud ning vaba hapnik valgub õhku ja maailmamerre.
Kui hapnik on juba olemas, seab see piiri vee kadumisele planeedilt. Kui vesinik on veemolekulist vabanenud, jõuab see enne maailmaruumi lendumist* tingimata kokku põrgata veel suuremate hapnikukogustega. Vesinik asub kärmesti reaktsiooni ja moodustab taas vee, mis nüüd aga vihmana taevast alla langeb, lõpetades sellega ookeanide kadumise: kui hapnik õhus akumuleerub, moodustub osoonikiht, mis vaigistab ultraviolettkiirguse tapvat intensiivsust ja muudab maailma elamiskõlblikumaks paigaks"
Nick Lane "ELU TÕUSUTEE. Evolutsiooni 10 suurimat avastust"
* -- vesinik on nii kerge element, et Maa gravitatsiooniväli ei suuda seda kinni hoida.
arvatavasti tänu sellele on Marss veest tühjaks "auranud".
ja oleks ka Maa -- kui sinivetikate eellased poleks kunagi 3,5 miljardit aastat tagasi "avastanud" fotosünteesi.
ja kui nüüd vaatad wikipediast võetud graafikut, siis on näha, et ligi miljard aastat kulus pärast fotosünteesi "avastamist" selleks, et atmosfääris sisalduks vaba hapnikku.
ja kui veel vaatad, siis saad aru, et kogu see meie praegune atmosfäär on valdavalt mikroorganismide miljardeid aastaid kestnud elutegevuse tulemus.
ka praegu on atmosfääri koostis nende kontrollida.
me võime inimkonda kõikvõimsaks kujutada, aga võrreldes mikroorganismidega on meie mõju maailmale tühine protsendi murdosa.
