MEIE tunne

sattusin uurima Futurity teemasid ja leidsin artikli, mille teema kuulub igati syytekyynalde alla.
meie-tunde teema.
jaga-ja-valitse teema.

viimane vast lahtiseletamist ei vaja. see on üks vahendeid, kuidas inimesi manipuleeritavaks lambakarjaks muuta. kõik määgivad üksteisest üle ja isesuunas ja igapäevane värske šašlõkk on kindlustatud.

sellele vastanduv meie-tunde teema on mu jaoks õpingute ajast saadik süüteküünal olnud ja kunagi ajakirjanikuna töötades üritasin seda ideed alatasa kuhugi sisse lõimida. aga no eks see on jutt ainult. kellele jõuab kohale, sel selle jaoks niigi juba häälestus.
kel häälestust pole, see heal juhul ühmab.

nüüd siis on aga käegakatsutav teema.
ja see teema on käitumismustrite tasandil.
meie igapäevane keelekasutus.
kui palju sa kasutad sõna MEIE kellegagi suheldes?
võrreldes sõna MINA kasutamisega.

nüüd on meil siin üks väike muukraud avamaks küsimust:
MIKS LAHUTATUD PEREDEST PÄRIT LAPSED ON KALDUVAD LOOMA LAHKUMINEVAID PEREKONDI?

Morgan S. Peck raamatus "TAVATU TEE" kirjeldab olukorda, kus üks tema patsient räägib, et kogu oma teismelise ea oli ta veendunud, et ta ei kasvata oma lapsi nii, nagu tema isa seda teeb. ja nüüd aegu hiljem peab ta tunnistama, et ta kasvatab oma lapsi just oma isa põhimõtetest lähtudes.

mõtled, et ta sai vanemaks ja hakkas aru saama laste niimoodi kasvatamise tõhususest?

pigem on vastus:
tal ei olnud ühtki teist sama tõhusalt töötavat eeskuju õppida.
tal puudus teistsuguste eeskujude, teistsuguste ideede, teistsuguse lähenemise omandamiseks võimalus.
puudus keskkond, kus treenida ennast teistmoodi tõhusalt toimivaks.
tal oli ainult ta eitus.
AGA EITAMINE EI OLE EDASIVIIV JÕUD.
see on samale suhtumis/käitumismustrite tasandile jääv teema.
see on nurkasurutud jänese meelekindlus, muud midagi.
seal tuleb minna hoopis teisele suhete, mõistmiste, kogemuste vahetamise tasandile.

see võiks olla MUUTUJATE tasand.
üksteist toetav, otsiv, kogemusi ja ideid vahendav, meie-tundest lõimitud.

ja palun:
esimene konkreetne ja lihtne praktikaülesanne.
jälgida oma keelekasutust: kui palju oma jutus ja kirjavahetuses kasutad isikulisi asesõnu ainsuse esimeses isikus (ma, mina, minu, mu, mind,...) ja kui vähe mitmuse esimeses (meie) isikus???

McTaggart VÄLI

mitu inimest soovitas seda raamatut lugeda. ma olen selles osas konservatiiv. lõpuks siiski lugesin selle vaimu märgiks. ma ei tea, kas ma kahetsen,
sest ikkagi oli see millegi poole liikumise protsess.
või olin liiga ära rikutud heade raamatute lugemisest.

kahtlemata on mul midagi sel teemal öelda.
vaatasin veebis, kas ma olen ainus kiiksuga või maailm ongi selline...
aga väga ei pidanudki otsima, et leida juba öeldud sõnad.
(eriti ilus on kogu "Appeal to Vanity" peatükk :)
ma ei ole siiski antud kriitikuga samas paadis.
(on veel palju muid paate)
aga samas jah -- ta toob sisse midagi, mis McTaggartil valdavalt puudub -- teadlase lähenemise.
ja sellise mõiste, nagu "uuriv ajakirjanik".
ma ise olen olnud ka ajakirjanik ja tean täiega, millised ignorantsi vabandused sellise nimetusega võivad kaasneda.

METATASAND
minu jaoks on ammuilma sisu kõrval sama oluline see, KUIDAS asi on esitatud. metatasand.
antud juhul esimene asi, mida vaatasin, on viited.
kui Dmitry Brant vaevus keskenduma mõnele viites esitatud artiklile, siis üdini rikutud metatasandil traalijana ma läksin statistika peale. pealtnäha jätab VÄLI mulje pädevast uurimusest. seal on palju viiteid ja märkusi ja märksõnade register...
ainult et - see on pettemaaling.
vaata: liiga suur mass viiteid on McTaggarti tehtud intervjuudele või telefonivestlustele. mis ma saaksin neid kuskilt avalikust raamatukogust uurimiseks nõutada???? kas see on üldse viitena arvesse võetav????
teine asi sealjuures on -- kus on siis uuriv ajakirjandus? iseseisev töö materjaliga?
mul on kuri kahtlus, et suur osa esitatud artikleid pärinevad niisamuti nendest telefonivestlustest.
umbes nii et "uuriv ajakirjanik" esitab küsimuse: "ja kas te saate mulle anda täpse viite mõnele sel teemal avaldatud artiklile?"

et ma liiga norin?
jällegi metatasandi jutt: see kuidas McTaggart räägib juba algusosas meile suurt tõde sellest, millises sagedusalas (GSM) mobiiltelefonid töötavad, jätab veenva mulje, et (hoolimata toimetajate olemasolust) - tema jaoks on see mets, mille esimeste põõsasteni äsja jõutud.
ja analoogseid teemat mittevaldavaid kohti raamatus nagu rosinaid saias.

(vabandan, olen liiga headest raamatutest rikutud).

üks asi on aga see, et tegemist on naisterahvaga. ja naistel on jagatud tunnetus. nendel on emakas. suur närvirakkude kogum, mis on väljaspool meisse poogitud võõrmoodustise kontrolli ulatust.

ja see emakas tajub midagi vahetult. seda, milleni mehelik mõtlemine väga kaudselt ja väga vahendatud kogemuste kaudu võib jõuda.

samas jah - see nullpunkti väli on vaid McTaggarti jaoks uudne ja avastamist väärt.
kunagi nooruses lugesin ulmekat "Diraci meri" ja see temaatika oli seal üpris samal tasemel.
või paremal. Paul Diraci kohta kusjuures ei ole McTaggartil suurt midagi öelda. aga tema ideed on kuskil ligi sajand tagasi aegadest... ilmselt ei vaevunud intervjueeritavad sellele teemale keskenduma. et nii ilmne nende jaoks...

aga mis ma keerutan - hoopis parem käsitlus antud teemale on Castaneda raamatute kaudu vahendatud tolteekide traditsioonile omases (nüüdismõistes teaduslikule mõtlemisele analoogses) lähenemises.
tolteekide puhul on emanatsioonikimpude väljadest jutt iseenesestmõistetav.
see pole teema, sest tuhanded nägijad on oma taju ümberhäälestuse kaudu seda kogenud.
see pole jututeema, nende kimpude praktiline kasutamine -- see on teema!