sattusin uurima Futurity teemasid ja leidsin artikli, mille teema kuulub igati syytekyynalde alla.meie-tunde teema.
jaga-ja-valitse teema.
viimane vast lahtiseletamist ei vaja. see on üks vahendeid, kuidas inimesi manipuleeritavaks lambakarjaks muuta. kõik määgivad üksteisest üle ja isesuunas ja igapäevane värske šašlõkk on kindlustatud.
sellele vastanduv meie-tunde teema on mu jaoks õpingute ajast saadik süüteküünal olnud ja kunagi ajakirjanikuna töötades üritasin seda ideed alatasa kuhugi sisse lõimida. aga no eks see on jutt ainult. kellele jõuab kohale, sel selle jaoks niigi juba häälestus.
kel häälestust pole, see heal juhul ühmab.
nüüd siis on aga käegakatsutav teema.
ja see teema on käitumismustrite tasandil.
meie igapäevane keelekasutus.
kui palju sa kasutad sõna MEIE kellegagi suheldes?
võrreldes sõna MINA kasutamisega.
nüüd on meil siin üks väike muukraud avamaks küsimust:
MIKS LAHUTATUD PEREDEST PÄRIT LAPSED ON KALDUVAD LOOMA LAHKUMINEVAID PEREKONDI?
Morgan S. Peck raamatus "TAVATU TEE" kirjeldab olukorda, kus üks tema patsient räägib, et kogu oma teismelise ea oli ta veendunud, et ta ei kasvata oma lapsi nii, nagu tema isa seda teeb. ja nüüd aegu hiljem peab ta tunnistama, et ta kasvatab oma lapsi just oma isa põhimõtetest lähtudes.
mõtled, et ta sai vanemaks ja hakkas aru saama laste niimoodi kasvatamise tõhususest?
pigem on vastus:
tal ei olnud ühtki teist sama tõhusalt töötavat eeskuju õppida.
tal puudus teistsuguste eeskujude, teistsuguste ideede, teistsuguse lähenemise omandamiseks võimalus.
puudus keskkond, kus treenida ennast teistmoodi tõhusalt toimivaks.
tal oli ainult ta eitus.
AGA EITAMINE EI OLE EDASIVIIV JÕUD.
see on samale suhtumis/käitumismustrite tasandile jääv teema.
see on nurkasurutud jänese meelekindlus, muud midagi.
seal tuleb minna hoopis teisele suhete, mõistmiste, kogemuste vahetamise tasandile.
see võiks olla MUUTUJATE tasand.
üksteist toetav, otsiv, kogemusi ja ideid vahendav, meie-tundest lõimitud.
ja palun:
esimene konkreetne ja lihtne praktikaülesanne.
jälgida oma keelekasutust: kui palju oma jutus ja kirjavahetuses kasutad isikulisi asesõnu ainsuse esimeses isikus (ma, mina, minu, mu, mind,...) ja kui vähe mitmuse esimeses (meie) isikus???
3 kommentaari:
võtsin originaalartiklist pildi ja inglisekeelse WE asemle tekitasin eestikeelse ME. nüüd hiljem just pärast paari ingliskeelse artikli lugemist hakkasin aknaid sulgema ja vaatasin juba postitatud pilti ja jõudis kohale, et ingliskeelse lugeja jaoks on siin 1. isikuline asesõna ME (mind, mulle).
Mind alati häirib kui keegi kasutab minuga rääkides sõna meie. Tunnen end kuidagi ahistatuna või mitte vabana. Olen just jälginud et ei kasutaks seda sõna. Kas peaksin siis muutma oma harjumusi? Mis on Halba sellest et mulle ei meeldi sõna meie kasutamine+ Kas minust saab üksikvanem?
nõus.
"meie" sõnaga osatakse inimesi manipuleerida. hea näide lähiminevikust on noorteorganisatsioon "Naši".
"meie" annab võimaluse umbisikulisuse taha varjuda, oma sõnade ja tegude eest mitte vastutada.
sellegipoolest tuletan meelde konteksti -- jutt on kooselavatest inimestest.
ja seal on vahe, kas inimene häälestub ühisosale või oma eristumise rõhutamisele.
kas ta ütleb "minu kodu" või "meie kodu", kas "minu lapsed" või "meie lapsed".
... reaalsem on muiudgi, et neid asesõnu ei ole ees...
aga see on see igapäevane programmeerimine, millega me ise loome oma tuleviku.
mul oli kunagi töökaaslane, kes oli oma elus teinud totaalse muutuse -- ta abielu ameerikas jooksis karidele, ta liitus vabatahtlikega ja tuli äsja iseseisvunud eestisse. oli väga erinevates ametites, siis võttis kätte ja tegi jälle kannapöörde ja õppis iseseisvalt Oracle adminniks.
meie boksid olid kõrvuti, meil oli suurepärane kollektiiv ja meil olid koosviibimised. ja mis mind hämmastas, oli tema ja tema naise omavaheline suhe. ükskord ei pidanud vastu ja küsisin talt otse, et "ma tean Marc, et te olete üle kolme aasta abielus, aga ma vaatan teid ja te oleks justkui äsja armunud paar. kuidas see on võimalik?"
mäletan siiani seda kohta kus me seisime ja seda kuidas ta jäi minu ette ja ütles oma t-sid ülerõhutava aktsendiga: "thead, annes -- sa pead iga päev selle nimel thöötama!"
lühike lause.
aga ta ütles seda sellise kire ja veendumusega, mis jättis jälje.
hiljuti läks ühe trennikaaslasega bussis koju sõites muude teemade kaudu jutuks, et palju keegi meist teab õnnelikke paare. et kõik lahutavad või taluvad või on niisama.
ma ütlesin, et tean kolme paari.
tegelikult pole küll ühtegi neist ammu kohanud...
Marc oma naisega on ammu läänerannikule tagasi tööle kolinud.
aga see pole ka oluline.
vaim teadvustas tema kaudu mulle selgelt minu jaoks täiesti tundmatu mõistmise.
sain kogeda seda kõla.
seda häälestust.
Postita kommentaar