kui Katri poolt minema keplesime, siis nagu läks jutuks, et Epp on tugevalt muutunud. ja kui tahtsin teada põhjust, siis ta ütles, et ta üritab inimesi ära kuulata.
et tavaliselt inimesed kuulavad teiste juttu ja samal ajal mõtlevad vastulauseid või üritavad oma mõtteliini üleval hoida ja ootavad, millal teine lõpetab, et siis oma jutuga esinema hakata.
et me tegelikult kuulame väga vähe seda, mida teine inimene tahab öelda.
minu jaoks oli see tugev teema, sest hiljaaegu avastasin inimese, kes tõepoolest kuulas, mida ma rääkisin.
ma olin nii harjunud, et keegi eriti ei kuula mind, et inimestel jätkub tähelepanu paariks esimeseks lauseks.
tirtsutamiseks (vahepeal isegi arvasin, et varsti tuleb meil rääkima hakata twitteri põlvkonnast, aga tundub, et inimesed väsivad sellest).
aga see inimene kuulas. esitas kaasamõtlevaid küsimusi.
mind see lummas.
hakkasin tähelepanu pöörama, mida ma inimestele ütlen.
ja kuidas.
ma tahaksin sellist suhtlemist oluliselt rohkem oma ellu.
nüüd hommikul küsisin Epult veel korra üle, kuidas ta ennast väljendas.
ta ütles, et ta ei oska inimesi kuulata. et me mõlemad oleme sellised, et ei oska. et üritame iga mõtet ära öelda, mis meil öelda on. aga see, mida ta tahaks osata ja mida ta üritab, on siiras huvi teise vastu.
saad aru -- et mitte ainult ei kuula, vaid ka see hoiak ja häälestus ja kehakeel.
et sa tõesti pöördud ta poole oma kehaga, et sa tõesti kuulad, mida ta räägib.
et sulle läheb see korda.
(ohkab)
seda tuleb hakata MUUTUJA ALGKURSUSEL treenima.
