Eeva oli just minekul, sest talle meenus, et ta pidi invamessile minema ja see kõlas nii huvitavalt, et mul käigult plaanid muutusid (Harku rabas käisime täna ja see oli ka hea).
oh mulle meeldivad ootamatud muutused.
see oli täiega see, mida vajasin!
liikusin mööda bokse ja uurisin ja suhtlesin ja see on nii oluline ja nii ülev, kuidas inimestest hoolitakse!
pikalt suhtlesin Käo Päevakeskuse inimestega... (nad jäid mul esimesena saali sisenedes ette ja pärast saalist välja minnes ka) aga neil on ju nii õilis missioon!
paar päeva tagasi vaatasin Day to Day lühifilmi Texase päevakeskuse tööst ja klientidest. nende vanemate jutt, kuidas nad elavad üks päeva korraga. kuivõrd vajalikud on nende jaoks sellised keskused!
kui sa ei suuda ennast sõnades väljendada, siis selline vahend on side maailmaga, päikeselaik sombuses taevas.
need punane ja kollane on nupud. laps tuleb päevakeskusest ja ema küsib, mida sa täna tegid. ja laps vajutab ning nad kuulevad päevakeskuses salvestatud juttu. see on nende suhtlemine.
laps tunneb, et ta on osaline, ema tunneb, et ta lapsel on elu.
rääkisin põgusalt Käo omadele monokromaatvalguse teraapiast. mööda messi edasi liikudes sai üha selgemaks pilt, et kõigepealt tuleks teha neile keskuste töötajatele seminar ja lasta neil kõigil selle teraapia seanss läbi teha. et nad oskaksid arvata, kuivõrd ja milliste nende klientidega oleks mõttekas seda ravi proovida (Karl Ryberg on Rootsis seda teinud, saan aru, et ka tajutavate positiivsete tulemustega. seadme värvuse muutmise pult ongi just selliste inimestega tegelemise kogemusel disainitud äärmiselt lihtsalt kasutatavaks).
pealkirja väliselt aga teemasiseselt panen siia JUKSi kaks mulle meeldinud videot: Leena teeb lesta ja Intervjuu.
ma ei jaksa rääkida kõigest. mulle meeldis see väike tüdruk, kellest Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse sladishows olid mõned pildid. tal oli insult! ja siis olid ta jalgade küljes elektrilised stimulatorid, et toetada ta aju uuesti kõndima õppimisel.
no ma proovisin nende kodukalt leida mingeidki pilte. ainsad pildid on vist ainult esilehel. No nii ilmekad pildid on olemas, aga kodukal pole ühtegi.
palju on neil rääkivaid asju. siin paremal näiteks rääkivad kaalud. käekellade puhul ootasin, et need ka jutustaksid, aga need olid kombatavad hoopis -- klaas käis pealt ära ja 12 oli kolm täppi ja seierite pulul veidi kahtlane tunne tekkis, et kas need peavad pideavt kompimist vastu, aga eks nad siis pea pidama.
lugemisseadeldisega saab teksti kasvõi sõna kõrguseks suurendada või siis väga erinevale režiimile ümber lülitada -- nägemishaigusi on väga erinevaid ja meile demonstreeriti üle kümne erineva kuvarile pildi tekitamise võimaluse.
sa paned need kleepsud asja külge ja ütled mikrofoni, mis see on --näiteks, kelle tassiga tegu -- ja siis kui sa hiljem tahad teada, kelle tass see on, siis paned selle pulga selle markeri lähedusse ja kuuled oma öeldud salvestust.
see pulk on ilma kepita kompimiskepp. sa kõnnid ruumis sellega ja kui su ees ei ole takistusi, siis see annab rahuliku värina, aga kui on mingi objekt ees, siis muutub värin ärevaks. liikusin sellega veidi silmad kinni saalis ringi. ei ole asjatundja tavalise kepiga käimises, aga selle pulgaga sai asjade vahel liikuda.oh seal saalis oli palju kõike mida, lihtsalt ei jaksa kirjeldada.
aga igatahes kogu selle sündmuse tipukivi minu jaoks oli pimenäituse ja pimekohviku külastamine.
näituse jaoks koguti meist neljane grupp ja siis saime tuttavaks meie vaegnägijast giidi Hellega, kes meid oma rahulikul meelel juhatas pimedasse ruumi.
seal kompasime erinevaid savist tehtud kujusid ja Helle rääkis iga töö kohta mingi loo.
pärast näitust juhatas ta meid ükshaaval kohvikus laua taha istuma (see oli koht, kus mul igasugune orientatsioon mingiks ajaks kadus) ja tõi meile me tellitud saiakesed ja teed-kohvid.
ja me vestlesime.
Helle rääkis oma nägemiskaotusest, millega ta on olnud 8 aastat. tema ellu on see toonud suure muutuse, kuid ta on hakkama saanud. mitte just esimeses nooruses inimene võttis kätte ja hakkas massaži õppima ja see on tema uus töö. talle meeldivad just idamaade koolkonnad, kus tunnetuslikul poolel suurem osakaal.
selle jätkuks saingi küsida, et kas ta saab rääkida oma nägemisekaotusest niiväga traagilistes värvides, sest mina oma nappide kogemustega olen aru saanud, et pimedad inimesed on hoopis meeldivama suhtumisega teistesse inimestesse -- nad kuulavad sind tähelepanelikumalt, nad väljendavad ennast selgemini.
Helle oli sellega täiesti nõus.
üleüldse -- mul oli nii helge tunne pärast seda messi.
maailm on ilus.
1 kommentaar:
Ei saa jätta kommenteerimata: Pimedate kombatavad kellad on minu arvates väga head. On olemas ka rääkivad kellad, aga kombatavat kella saad "vaadata" teisi enda ümber häirimata (kes tahaks loengus kella vaatamisega vahele jääda :P) Ja peavad minuteada vastu küll korralikult. Olen ühe pimedaga tema kellast rääkinud ja tema küll ei kurtnud.
Postita kommentaar