Oma raamatus "Sammud mõistuse ökoloogia suunas" ("Steps to the Ecology of Mind") jutustab Gregory Bateson ühe huvitava loo ajast, mil ta töötas Hawaii Mereuuringute Instituudis ja tegeles delfiinide suhtlusmustrite uurimisega: Ta jälgis, kuidas treenerid õpetavad delfiine publiku ees trikke tegema. Esimesel päeval, kui delfiin tegi midagi ebatavalist, näiteks hüppas veest välja, puhus treener vilet ja viskas delfiinile tasuks kala. Iga kord, kui delfiin niimoodi käitus, puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Õige pea sai delfiinile selgeks, et niisuguse käitumise eest saab kindlapeale kala -- ta kordas seda üha uuesti ja hakkas ootama selle eest tasu.
Järgmisel päeval aga ilmus delfiin platsi, sooritas oma hüppe ning ootas kala, aga tasu ei tulnud. Delfiin kordas mõnda aega hüpet, ilma et tema pingutus oleks vilja kandnud, siis aga tegi pahameelehoos midagi muud, näiteks keerutas end vees. Selle peale puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Seepeale kordas delfiin uut trikki ja sai tasu. Eilse triki eest ta tasu ei saanud, kala sai ainult millegi uue eest. Niisugune muster kordus 14 päeva. Delfiin tegi triki, mille oli eelmisel päeval ära õppinud, aga kasu sellest polnud. Kui ta aga tegi midagi uut, sai ta selle eest tasu. Delfiini jaoks oli see ilmselt väga närvesööv. Viieteistkümnendal päeval sai ta aga äkitselt mängureeglid selgeks. Ta läks lausa pööraseks ja pakkus hämmastava etenduse, mis sisaldas kaheksa uut ja ebatavalist käitumisviisi, millest nelja polnud sel liigil varem täheldatud. Delfiin oli jõudnud õppimise järgmisele tasandile. Paistis, et ta mõistis mitte ainult seda, kuidas käitumismustreid luua, vaid ka reegleid, kuidas ja millal neid luua.
Veel üks täiendav asi: nende 14 päeva jooksul nägi Bateson treenerit väljaspool treeningu konteksti delfiinile täiesti väljateenimatult kala viskamas. Kui ta selle kohta küsis, vastas treener: "See on selleks, et meie suhted oleksid head. Kui ta minusse hästi ei suhtu, siis ei vaevu ta üldse midagi õppima."
Joseph O'Connor ja John Seymour
SISSEJUHATUS NEUROLINGVISTILISSE PROGRAMMEERIMISSE
lk. 104
laupäev, detsember 25
kolmapäev, detsember 15
MA HOOLIN SINUST
millal sa viimati ütlesid kellelegi, et sa hoolid temast?
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.
nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?
ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.
mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.
paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"
ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.
sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.
aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.
tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.
su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.
oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!
ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"
nii hea, et keegi hoolib.
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.
nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?
ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.
mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.
paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"
ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.
sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.
aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.
tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.
su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.
oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!
ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"
nii hea, et keegi hoolib.
Tellimine:
Postitused (Atom)