KRABIÄMBER

Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
   Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
   "Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
  "Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
   "Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.

see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.

see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.

aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?

miks me võtame neilt nende Väärtuse?

   "Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
   "Jah, Nap, on küll."
   "Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
   "Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."

nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?

toetada tema usku, et tal on väärtus.

kirjanduslik võte

ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.

"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.

kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.

aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.

see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?

aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.

sajanda ahvi meem

on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.

tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.


kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.

sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)

minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.

kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:


seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.

nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect


newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)

sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?

olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.

kallistamisest