KRABIÄMBER

Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
   Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
   "Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
  "Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
   "Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.

see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.

see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.

aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?

miks me võtame neilt nende Väärtuse?

   "Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
   "Jah, Nap, on küll."
   "Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
   "Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."

nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?

toetada tema usku, et tal on väärtus.