kirjanduslik võte

ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.

"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.

kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.

aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.

see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?

aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.