kehahoid

aasta viimasel reedel oli meil tavapärane REEDE Tantsupööningul. see on kolmandat hooaega toimuv ettevõtmine, kus salsat õppinud inimesed käivad koos tantsimas ja konkreetseid kombinatsioone praktiseerimas.
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.

sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?



et mulle on kehahoiu teema oluline ja ma ise vahelduva eduga tegelen sellega (paraku ikka ja jälle leidub situatsioone, kus leian ennast vanades mustrites), siis mul on valus vaadata, kui inimesed on kinni jäänud enda energiat mõttetult raiskavasse kehahoidu.

siinkohal võiksid proovida seda tunnet.
sa tõused püsti ja asetad jalalabad otse ette suunatult õlgade laiuselt üksteisest. põlved kergelt lõtkus (st mitte valvelseisangus). ja siis võtad selja taga ühe käega kergelt ümber teise käe randme nii, et käeselg toetub vastu keha.
hästi lihtne ja loomulik asend.
õlad võiksid olla seega vabastatud ja neutraalselt keskel (mitte ette längu, ega taha koolutatud).
nüüd siis pea ja kael:
sa tunned, et keegi võtab sul mõlemalt poolt peast kätega kinni ja tõmbab üles.
su pilk on otse edasi kaugusse suunatud.

sa tunned ennast lõdvestunult ja kergena.
sa seisad nii piisavalt kaua, et sellega kaasnev meeleolu meelde jääks.
kas sinu häälestus meeldib sulle?


me elame ülepinges.
ja seda suuresti tänu iseenda mõtlematusele.
enamikul meist on käed ette asendis töötamisest õlad ja abaluu piirkond täis ületoonusest jäigastunud lihaste kimpe. olen kohanud inimest, kellel oli seal monoliitplokk.
kas räägime kaelast?
kas räägime sellest, et me kõik oskame suurepäraselt jõllitada?

aju on energiageneraator. nendesse jäigastunud lihastesse tuleb 24/7 saata kogu aeg energiat, et nad püsiksid toonuses. keegi ei tea, miks seda vaja on, aga et aju niikuinii saadab miljoneid impulsse igale poole mööda keha siis -- on see oluline?

on.
see on nagu saal, kus eriti ei käida, aga kus alaliselt põlevad ülivõimsad prožektorid.
need põlevad ja põlevad.
keegi pole tulnud selle peale, et neid prožektoreid saab välja lülitada.
ja et üldse piisaks paarist malbe kumaga valgustist.
taipamise
ja siis kättevõtmise küsimus.

oluline on mõelda sellest, et see mõttetu energiakulu toimub otse aju vahetus läheduses.
tänu sellele raiskamisele jäävad paljud vajalikud protsessid energiapuuduses toimumata või paremaid aegu ootama.
tänu sellele pole sul ettevõtlikkust, pole vaba energiat, et seda millessegi mõistlikumasse tegevusse rakendada.
kas sa võiksid oma tuttavale öelda, kes sind milleski vahvas osalema kutsub:
"kahjuks ma olen väsinud oma lihaste krambis hoidmisest ja ma tahaks küll kaasa tulla, aga mul pole vaba energiat"?
ilmselt sa ei jaksa nii pikka lauset öelda. ilmselt kasutad seda tegusõna, mis valdavalt ainult eitavas vormis esineb -- EI VIITSI.

aga lisaks sellele energia mõttetule raiskamisele on ka teine aspekt -- asendi tähendus kogu kehale.
see ettepoole õlgadega ja kaldu kehaasend on vaid viimase kümnendi jooksul saanud arvutitöö tähenduse.
enne seda miljoneid aastaid on selline kehahoid tähendanud VÕITLUSASENDIT.

meie keha toimib kui tervik.
robustselt võttes on meie kehal kaks toimimise režiimi.
seedimine ja võitlus.
(on veel üks seisund -- puhkus, uni, meditatsioon, unenägemine, unistamine -- aga seal pole keha kesksel kohal)
seedimise puhul on aktiveeritud parasümpaatiline närvisüsteem: lihased on lõdvestnud, toimub aktiivne seedimiseks vajalike hormoonide ja ensüümide eristamine. enamus keha energiast kulub seedimisele (me oleme mõttelaisad pärast söömist). suur osa verd on suunatud seedetrakti piirkonda.
ründa või põgene häälestuse korral on kehasse vallandunud ohtralt adrenaliini. lihased on rikkalikult varustatud verega,  süda töötab täie koormusega... kuskil üle 180 lööki minutis sageduse juures ahenevad suuraju poolkerasid toitvad veresooned -- verd on lihastes rohkem vaja. pole aega mõtisklusteks. keha tegevuse koordineerimine taandub vaheaju tasandile. me oleme selles seisundis mõttereptiilid.
meil on ainult kaks valikut -- sa kas ründad või põgened!

ja selle viimase seisundiga kaasneb vastav kehaasend -- õlad lähevad ette ja selg kumerdub, et tagada esijäsemete võimalikult hea löögiulatus ja samas varjata strateegiliselt olulist südamepiirkonda.
pea on ette sirutatud -- et võimalikult hästi oleks jälgitav iga saagi või ohu liikumine.
sa oled sisse võtnud võitlusasendi ja keha jaoks tähendab see seda, et on vaja adrenaliini juurde toota.

mingid aastad tagasi hakkasin intensiivselt ratast sõitma.
aja möödudes panin tähele, et mu suhtlemine on muutunud oluliselt teravamaks, et ma olen põhjendamatult löögivalmis, liiga agressiivne.
siis sain aru -- ma olin ratta seljas sõites rünnakuasendis.
ega keha on tohutult võimas, aga paraku ka rumal.
kui on aktiveeritud need ja need lihasgrupid ja südame löögisagedus on oluliselt kiirem -- tähendab on tegemist võitlusolukorraga ja tähendab adrenaliini tootmiseks on vaja ehitada uusi sõjatehaseid.
ma kannatasin adrenaliini pideva üledoosi all.

(kui satud lugema mõttetult agressiivseid ja provokatiivseid tekste, siis sul tekib tahtmatult kujutluspilt arvuti ekraani kumas tugevalt ette kummardunud kehast. ja sa ajad oma selja sirgu.)

ma oletan, et sa istud praegu arvuti taga.
kuidas sa istud oma toolil?
tool on ka suhteliselt hiljutine leiutis.
toolil lösutamine samuti.
olenemata sellest -- kas sa lösutad või oled küünarnukkidega lauale naaldunud -- su selg on küürus.
see on võitlusasend.
tahad vastu vaielda?
tahad tõestada, et mul pole õigus, ah?
on see kõik üks jama jutt?

kui ei, siis soovitan istuda tooli esimesele poolele (näiteks -- et kass pääseks taha magama :) minu kass on vilunud treener).
sel juhul on üpris kindel, et selg on optimaalsemas asendis. et sul ei teki tahtmist tervele internetile oma õigusi kuulutada. et maailm on täitsa meeldiv koht.
- - -

tehnikad, mida olen kasutanud.

1. kasutan valjult väljaütlemist.
kui avastan ennast valesti käitumas, siis ütlen selle välja.
fikseerin olukorra.
vaatan, kas mul on midagi sellel teemal endale vabanduseks öelda.
ühesõnaga -- teen olukorra avalikuks.
minul see töötab.

/* see idee pärineb prantsuse psühholoogi, laste- ehk arengupsühholoogia aluspanija Jean Piaget interiosatsiooni mõistest.
hästi lihtsustatud näide: väikelaps mängib toas ja hakkab äsjaköetud ahju poole liikuma. teda jälgiv täiskasvanu muutub ärevaks ja kutsub ta sealt ära, öeldes "ahi teeb aia!"
see olukord võib veel erinevalt korduda. kuid ühel hetkel märkab laps ise ahju lähedust ja ütleb endale "ahi on aia!" ja tuleb ära. ta võib veel mitmel korral seda korrata (sest lastele meeldivad kordused, nii tegelikult nad õpivadki)... aga ühel hetkel ta enam ei ütle. see korraldus on edukalt temasse "programmeeritud". ta hoiab ahjust eemale. */
ma kodeerin ennast ümber asju valjult välja öeldes.

2. ma tahtmatult jälgin teiste kehaasendeid. kujutan ette, mis tunne võib selle kehaasendiga kaasneda ja mõtlen, mida oleks vaja teha, et rahulik seisund saavutada.
kehaasendile mõtlemise teadlikult kujundatud harjumus.
tavaliselt me ei tule sellele ideele eriti. me ei vaata inimesi selles võtmes.
aga teiste märkamine sunnib enda kehaasendile mõtlema.
(ja õnneks inimesi on ümberringi spikrina pidevalt)

3. mitmed energeetilised harjutused sisaldavad endas õige kehahoiu elementi. Tensegrity näiteks.

4. hea kehahoiuga inimeste seltskonnas viibimine.
ma ei saa parata, aga mulle meeldib suhelda selliste inimestega. tõmbab nende poole.
me oleme superahvid.
kui ooteruumis tõstab keegi oma jala üle vasaku põlve, siis mingi aja möödudes on paljudel ka jalg üle vasaku põlve.
teiste inimeste lainele häälestumine on kogu meie suhtlemise alus.
kahtlustan, et ka üks põhjus, miks üht liiki inimahvi on maailmas üle 7 miljardi ja ülejäänud liike kokku saab vaid sadades tuhandetes mõõta.

- - -

üks kild veel -- inimesed, kes kõnnivad vahtides oma jalgade ette veidi sissepoole pööratud jalalabadega -- väidetavalt on nende energia suunatud mineviku sündmustele. "miks nad minuga niimoodi tegid?  see oleks võinud hoopis paremini minna... keegi ei saa minust aru... maailm on hädaorg..."
või hoopis: "vot siis ma olin tõeliselt lootustandev, kuulus, mind tunnustati..."
see energia, mis võiks olla suunatud oma elukorralduse muutmisele, läheb mineviku prügikasti.

sellest kehaasendist lahtisaamiseks jutust ei piisa, mingi teraapiagrupp peaks olema. sest näiteks kasvõi aastatepikkusest õlad ette längus olemisest on turjalihased välja venitatud ja rinnalihased kokku tõmbunud. neid ei ole niisama lihtne normaalseks tagasi saada.

inimesed, kelle jalalabad on väljapoole ja nina ülespoole. selline sõna on -- "ninakas".

inimesed, kelle jalalabad on otse, selg sirge ja vaade horisondi suunas.
nad on kohal.
neil on vaba energiat.
nad on valmis muutusteks.