metatasand 2

mul on see probleem, et ma ei oska selgelt ja lühidalt asju kokku võtta.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.

mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.

nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega:  miks? ja kuidas?

minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.

• kui asi on seotud millegi müümisega, siis tänan väga -- see on kallutatud. see on kohe algusest mäda.
• kui asi on seotud enda paremasse liivakasti mängimisega -- tänan, ei -- ma ei saa oma elu raisata sellistele inimestele.  

sealt edasi ma jälgin tegudega kaetust. 

• kas inimene räägib isilikust kogemusest või ta tuletab (kompileerib, abstraheerib, mudeldab)?
• kas kirjeldatut saan reaalselt toimiva protsessina ette kujutada? kui mul mingis kohas jäävad jalad õhku rippuma, siis -- no EI!
  meie maailm on täis Rääkivaid Päid, kes usuvad endale kogemuse ilma midagi reaalselt kogemata.
• siit ilmselt on ka mõistetav, et kui tekstides kasutatakse katteta hämusaid abstraktsioone -- a la jumal, arrmastus, Emake Maa (miks peab planeet omama sugutunnuseid?) -- siis selle teksti autor ei ole tõsiseltvõetav.

ja sealt edasi mõtlen teksti kirjutanud inimese motiividele.

hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...

see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.

et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.

neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.

metatasand

Eile oli Erki külas ja juttudega jõudsime kohani, kus rääkisin argumendist, millega saab homöopaatia konkreetselt nurka panna.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.

kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."

minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?

masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?

siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":



me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.

AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!

millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).

kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.

me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!

- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.

aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!

mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.

aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.

- - -

selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.

SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.

lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."

seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.

või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:

SUHKRUPUHUMINE.

Mahatma

ma hetkel une-eelse lugemise raamat on Arunndhati Roy "Väikeste Asjade Jumal".
eile õhtul jõudsin lõiguni:

"... Puutumatud ei võinud puudutada midagi, mida võisid puudutada teised.kastihindud ja kastikristlased. Mammachi ütles Esthale ja Rahelile, et tal on oma lapsepõlvest meeles aeg, kui paravanid pidid neljakäpukil taganema ja ära pühkima oma jalajäljed, et braahmanid või süüriakristlased kogemata paravani jälgedesse astudes ennast roojaseks ei teeks. mammachi ajal ei tohtinud paravanid ega ükski teine puutumatu käia tänavatel, nad ei tohtinud katta ülakeha, nad ei tohtinud kanda päevavarju. Rääkides pidid nad käe suu ette panema, et nende rüvetatud hingeõhk kõnetatavat ei riivaks.
     Kui britid Malabari tulid, lasksid paljud paariad, pelajad ja pulajad (nende hulgas ka Velutha vanaisa Kelan) ennast ristida ja astusid anglikaani kiriku liikmeks, et pääseda puutumatuse needusest. Lisaks meelitasid neid antav toidu- ja rahanatuke. Neid kutsuti riisikristlasteks. Üsna ruttu said nad aga aru, et on sattunud vihma käest räästa alla. Nad pidid endale ehitama eraldi kirikud, pidama eraldi teenistusi ja eraldi preestreid. Erilise vastutuleku korras anti neile oma, eraldi Paariapiiskop. Pärast Iseseisvumist ei olnud neil õigust mingisugusele riigi toetusele, ei töösoodustustele ega madala protsendiga pangalaenule, sest ametlikult, paberi peal, olid nad kristlased ja järelikult väljaspool kaste. Nüüd oli umbes nii, et neil tuli oma jäljed ilma harjata ära pühkida. Või mis veel hullem: jälgi ei tohtinudki jääda. "

korraga mulle jõudis kohale, miks Mahatma Gandhi oli lääne maailmas tuntud Winston Churcilli antud nimega poolpaljas fakiir. tema kombe tõttu olla palja ülakehaga.

üks Gandhi olulisi missioone lisaks India iseseisvumise ja vägivallatuse ideele, oli puutumatute õiguste eest seismine.

ta tapeti 1948 hinduistliku äärmusorganisatsiooni fanaatiku poolt.
miks?
sest ta sai moslemitega hästi läbi. ta oli India Rahvuskongressis keskne isik, kes ühendas hindud ja moslemid võitlusse briti ülemvõimu vastu. tema jaoks olid inimlikud väärtused enamad usulistest.

selles toodud lõigus on aga veel üks võti ühele teisele mõistmisele.
Miks India lõhenes Indiaks ja Pakistaniks? mis võis olla üks põhjustest, miks indias islam nii suures ulatuses levis?

hinduismis on kastisüsteem.
islamis ei ole.
mõistad?