metatasand

Eile oli Erki külas ja juttudega jõudsime kohani, kus rääkisin argumendist, millega saab homöopaatia konkreetselt nurka panna.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.

kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."

minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?

masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?

siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":



me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.

AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!

millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).

kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.

me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!

- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.

aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!

mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.

aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.

- - -

selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.

SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.

lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."

seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.

või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:

SUHKRUPUHUMINE.