pühapäev, november 17

metatasand 2

mul on see probleem, et ma ei oska selgelt ja lühidalt asju kokku võtta.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.

mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.

nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega:  miks? ja kuidas?

minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.
  • kui asi on seotud millegi müümisega, siis tänan väga -- see on kallutatud. see on kohe algusest mäda.
  • kui asi on seotud enda paremasse liivakasti mängimisega -- tänan, ei -- ma ei saa oma elu raisata sellistele inimestele.  
sealt edasi ma jälgin tegudega kaetust. 
  • kas inimene räägib isilikust kogemusest või ta tuletab (kompileerib, abstraheerib, mudeldab)?
  • kas kirjeldatut saan reaalselt toimiva protsessina ette kujutada? kui mul mingis kohas jäävad jalad õhku rippuma, siis -- no EI!
    meie maailm on täis Rääkivaid Päid, kes usuvad endale kogemuse ilma midagi reaalselt kogemata.
  • siit ilmselt on ka mõistetav, et kui tekstides kasutatakse katteta hämusaid abstraktsioone -- a la jumal, arrmastus, Emake Maa (miks peab planeet omama sugutunnuseid?) -- siis selle teksti autor ei ole tõsiseltvõetav.
ja sealt edasi mõtlen teksti kirjutanud inimese motiividele.

hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...

see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.

et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.

neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.

Kommentaare ei ole: