David Beerling SMARAGDPLANEET käsitleb süvitsi paleobotaanikaga seotud teemaderingi. olin lugema asudes skeptilisem, sest meie biosfääri sadade miljonite aastate lõikes mõjutanud faktorite seas jäi merefloora teemaderingist suhteliselt eemale.
aga see on ka selge, miks -- sellest ei jää eriti kivistisi.
mida enam aga lugesin, seda enam nautisin seda teadmisteküllust, millesse mind juhatati.
teooriate püstitamise ja ümberlükkamise ja uute ideede esilekerkimise lood, kantud teadusliku lähenemise vaimsusest.
kirjutan, sest üks kild raamatu lõpus, tõi mu silme ette kuristiku suuruse, mis eraldab vandenõuteoreetikute/telegrammide/kreatsionistide hüpohondriat tõelisest teadusliku mõtte maailmast.
jutt käib "ülemaailmse hämardumise" teooria ümber toimuvast.
näiteks, et aerosoolide ja muu saasta atmosfääri kuhjumine peegeldab päikeseenergiat tagasi ja peaks seega meie kliimat jahutama. aga et tänu keskkonnateadlikkuse suurenemisele on alates 90-datest atmosfäär oluliselt puhastunud ja seega peaks kliima oluliselt kiiremini soojenema.
selle teooria vastukaaluks toodi välja argument, et kosmosesse tagasikiirgav kiht peaks seega siis ka öösel maapinnalt kosmosesse kiirgavat energiat tagasi peegeldama (vabandan teema fragmentaarse esitamise pärast, see on vaid kild üldisemast tervikust).
" /- - -/
Teisisõnu, väheneb õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine. Pilvkatte oluline mõju selle varieeruvuse vähendamisel ilmnes pärast seda, kui 2001. aasta 11. septembril Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakute tagajärjel rakendus kolmepäevane täielik tsiviillennukeeld. Lennuliikluse soikumine vähendas olulisel määral pilvkatet, sest kõrglendudel õhulaevadest väljapaisatavad veeaurujoad ei soodustanud enam pilvede teket. Selle tagajärjel tõusis õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine kõikjal Põhja-Ameerika mandril kolme koefitsendipunkti võrra."
kindlasti oled kuulnud nendest keemiaribadest, mida vandenõuteoreetikute paljumüüdavates raamatutes eriti ilmseteks inimkonna kontrollimise vahenditeks jutustatakse.
ma olen väsinud sellest, et haritud inimesed sellist jura tõsiselt võtavad.
palun lugege asjalikke raamatuid. katsume mitte saastada meie mõttesfääri.
pühapäev, aprill 20
kolmapäev, aprill 16
Harjumuse jõud
Charles Duhigg HARJUMUSE JÕUD.
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)
Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)
"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)
Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)
Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)
"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)
Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)
esmaspäev, veebruar 24
Iseendast arvamine
miks meie vaim liiga harvadel hetkedel suudab lendu tõusta?
kas pole soodsat tuult?
pole jaksu?
pole tahtmist?
ma ei tahaks tapeedimustrit kirjutada, vaid, et oleks inimesi, kes tahavad need nullivad põhjused endale teadvustada, neid vaadelda.
-- varitseda.
sest enda varitsemine on võimas praktika, mis kujundab lõhe mina ja mina vahele.
sa astud endast välja. ja selles seisundis ei lähe sulle korda sinuga toimuv.
et oleks inimesi, kes tahavad vaatlustulemustest lähtudes muuta oma käitumist läbi konkreetsete praktikate.
inimesed ise põletavad oma tiibu.
nullivad iseennast -- oled märganud?
"minu jaoks on see liiga hea" "kus nüüd minusugune ikka..." "seda pole ma pole kunagi osanud, ma olen selles lootusetu"
mu tuttavad teavad, et ma palun sellist tüüpi enda kohta nullivana öeldud laused ümber sõnatada.
sest me muutume.
meil kõigil on kollektsioon kõrvetadasaamistest.
mul on kuskil ema juures alles vanad albumid, kuhu mitu põlvkonda lapsi on kogunud oma marke. need margialbumid on kõvast paksust papist lehekülgede ja poolläbipaistvate vahelehtedega. ja siis igal papist lehel on horisontaalsete triipudena ülalt alla läbipaistvast kalka paberist või siis tsellofanist ribad, mis on ülalt lahti ja niimoodi saab marke sinna ritta panna selle riba taha.
meil kõigil on sellised iseendast arvamiste albumid.
- - -
jääb enamus meist ikka veel refrääniks.
neid samu lauluridu kordama.
mis sest et sõnad seal ei ole ammu enam nemad
meil piisab sellest.
sest refrään peab korduma.
kas pole soodsat tuult?
pole jaksu?
pole tahtmist?
ma ei tahaks tapeedimustrit kirjutada, vaid, et oleks inimesi, kes tahavad need nullivad põhjused endale teadvustada, neid vaadelda.
-- varitseda.
sest enda varitsemine on võimas praktika, mis kujundab lõhe mina ja mina vahele.
sa astud endast välja. ja selles seisundis ei lähe sulle korda sinuga toimuv.
et oleks inimesi, kes tahavad vaatlustulemustest lähtudes muuta oma käitumist läbi konkreetsete praktikate.
inimesed ise põletavad oma tiibu.
nullivad iseennast -- oled märganud?
"minu jaoks on see liiga hea" "kus nüüd minusugune ikka..." "seda pole ma pole kunagi osanud, ma olen selles lootusetu"
mu tuttavad teavad, et ma palun sellist tüüpi enda kohta nullivana öeldud laused ümber sõnatada.
sest me muutume.
meil kõigil on kollektsioon kõrvetadasaamistest.
mul on kuskil ema juures alles vanad albumid, kuhu mitu põlvkonda lapsi on kogunud oma marke. need margialbumid on kõvast paksust papist lehekülgede ja poolläbipaistvate vahelehtedega. ja siis igal papist lehel on horisontaalsete triipudena ülalt alla läbipaistvast kalka paberist või siis tsellofanist ribad, mis on ülalt lahti ja niimoodi saab marke sinna ritta panna selle riba taha.
meil kõigil on sellised iseendast arvamiste albumid.
- - -
jääb enamus meist ikka veel refrääniks.
neid samu lauluridu kordama.
mis sest et sõnad seal ei ole ammu enam nemad
meil piisab sellest.
sest refrään peab korduma.
neljapäev, veebruar 20
ka homme sajab
kunagi 90-ndate keskpaigas osalesin Bahai-usuliste kohtumisel. oli plaanis neist teha saade.
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
Tellimine:
Postitused (Atom)