Iseendast arvamine

miks meie vaim liiga harvadel hetkedel suudab lendu tõusta?

kas pole soodsat tuult?
pole jaksu?
pole tahtmist?

ma ei tahaks tapeedimustrit kirjutada, vaid, et oleks inimesi, kes tahavad need nullivad põhjused endale teadvustada, neid vaadelda.
-- varitseda.
sest enda varitsemine on võimas praktika, mis kujundab lõhe mina ja mina vahele.
sa astud endast välja. ja selles seisundis ei lähe sulle korda sinuga toimuv.

et oleks inimesi, kes tahavad vaatlustulemustest lähtudes muuta oma käitumist läbi konkreetsete praktikate.

inimesed ise põletavad oma tiibu.
nullivad iseennast -- oled märganud?
"minu jaoks on see liiga hea" "kus nüüd minusugune ikka..." "seda pole ma pole kunagi osanud, ma olen selles lootusetu"
mu tuttavad teavad, et ma palun sellist tüüpi enda kohta nullivana öeldud laused ümber sõnatada.
sest me muutume.

meil kõigil on kollektsioon kõrvetadasaamistest.
mul on kuskil ema juures alles vanad albumid, kuhu mitu põlvkonda lapsi on kogunud oma marke. need margialbumid on kõvast paksust papist lehekülgede ja poolläbipaistvate vahelehtedega. ja siis igal papist lehel on horisontaalsete triipudena ülalt alla läbipaistvast kalka paberist või siis tsellofanist ribad, mis on ülalt lahti ja niimoodi saab marke sinna ritta panna selle riba taha.
meil kõigil on sellised iseendast arvamiste albumid.

- - -
jääb enamus meist ikka veel refrääniks.
neid samu lauluridu kordama.
mis sest et sõnad seal ei ole ammu enam nemad
meil piisab sellest.

sest refrään peab korduma.