rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar