Iseendast arvamine

miks meie vaim liiga harvadel hetkedel suudab lendu tõusta?

kas pole soodsat tuult?
pole jaksu?
pole tahtmist?

ma ei tahaks tapeedimustrit kirjutada, vaid, et oleks inimesi, kes tahavad need nullivad põhjused endale teadvustada, neid vaadelda.
-- varitseda.
sest enda varitsemine on võimas praktika, mis kujundab lõhe mina ja mina vahele.
sa astud endast välja. ja selles seisundis ei lähe sulle korda sinuga toimuv.

et oleks inimesi, kes tahavad vaatlustulemustest lähtudes muuta oma käitumist läbi konkreetsete praktikate.

inimesed ise põletavad oma tiibu.
nullivad iseennast -- oled märganud?
"minu jaoks on see liiga hea" "kus nüüd minusugune ikka..." "seda pole ma pole kunagi osanud, ma olen selles lootusetu"
mu tuttavad teavad, et ma palun sellist tüüpi enda kohta nullivana öeldud laused ümber sõnatada.
sest me muutume.

meil kõigil on kollektsioon kõrvetadasaamistest.
mul on kuskil ema juures alles vanad albumid, kuhu mitu põlvkonda lapsi on kogunud oma marke. need margialbumid on kõvast paksust papist lehekülgede ja poolläbipaistvate vahelehtedega. ja siis igal papist lehel on horisontaalsete triipudena ülalt alla läbipaistvast kalka paberist või siis tsellofanist ribad, mis on ülalt lahti ja niimoodi saab marke sinna ritta panna selle riba taha.
meil kõigil on sellised iseendast arvamiste albumid.

- - -
jääb enamus meist ikka veel refrääniks.
neid samu lauluridu kordama.
mis sest et sõnad seal ei ole ammu enam nemad
meil piisab sellest.

sest refrään peab korduma.

ka homme sajab

kunagi 90-ndate keskpaigas osalesin Bahai-usuliste kohtumisel. oli plaanis neist teha saade.
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei  ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.

see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.

käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:

ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.

nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond: