15. päev

Oma raamatus "Sammud mõistuse ökoloogia suunas" ("Steps to the Ecology of Mind") jutustab Gregory Bateson ühe huvitava loo ajast, mil ta töötas Hawaii Mereuuringute Instituudis ja tegeles delfiinide suhtlusmustrite uurimisega: Ta jälgis, kuidas treenerid õpetavad delfiine publiku ees trikke tegema. Esimesel päeval, kui delfiin tegi midagi ebatavalist, näiteks hüppas veest välja, puhus treener vilet ja viskas delfiinile tasuks kala. Iga kord, kui delfiin niimoodi käitus, puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Õige pea sai delfiinile selgeks, et niisuguse käitumise eest saab kindlapeale kala -- ta kordas seda üha uuesti ja hakkas ootama selle eest tasu.
Järgmisel päeval aga ilmus delfiin platsi, sooritas oma hüppe ning ootas kala, aga tasu ei tulnud. Delfiin kordas mõnda aega hüpet, ilma et tema pingutus oleks vilja kandnud, siis aga tegi pahameelehoos midagi muud, näiteks keerutas end vees. Selle peale puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Seepeale kordas delfiin uut trikki ja sai tasu. Eilse triki eest ta tasu ei saanud, kala sai ainult millegi uue eest. Niisugune muster kordus 14 päeva. Delfiin tegi triki, mille oli eelmisel päeval ära õppinud, aga kasu sellest polnud. Kui ta aga tegi midagi uut, sai ta selle eest tasu. Delfiini jaoks oli see ilmselt väga närvesööv. Viieteistkümnendal päeval sai ta aga äkitselt mängureeglid selgeks. Ta läks lausa pööraseks ja pakkus hämmastava etenduse, mis sisaldas kaheksa uut ja ebatavalist käitumisviisi, millest nelja polnud sel liigil varem täheldatud. Delfiin oli jõudnud õppimise järgmisele tasandile. Paistis, et ta mõistis mitte ainult seda, kuidas käitumismustreid luua, vaid ka reegleid, kuidas ja millal neid luua.
Veel üks täiendav asi: nende 14 päeva jooksul nägi Bateson treenerit väljaspool treeningu konteksti delfiinile täiesti väljateenimatult kala viskamas. Kui ta selle kohta küsis, vastas treener: "See on selleks, et meie suhted oleksid head. Kui ta minusse hästi ei suhtu, siis ei vaevu ta üldse midagi õppima."

Joseph O'Connor ja John Seymour
SISSEJUHATUS NEUROLINGVISTILISSE PROGRAMMEERIMISSE
 lk. 104
 

MA HOOLIN SINUST

millal sa viimati ütlesid kellelegi, et sa hoolid temast?
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.

nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?


ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.

mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.

paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"

ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.

sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.

aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.

tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.

su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.

oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!

ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"

nii hea, et keegi hoolib.

mitte keegi ei keela sul olla meeldiv

olen "Kuidas ära tunda manipulaatorit" alguspooles lugemisega. mul vist on see meetod, et loen enne magamajäämist mingi lõigu ja siis hommikul ärgates on selgem arusaam. väsinud peast lasen eriliste kommentaarideta asja endasse ja siis hommikuks on teema läbi töödeldud, tulevad mõistmised ja ideed.
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.

valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.

niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.

mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.

ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?

sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.

aga on.

ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.

ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.

aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.

maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.

aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.

seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).

ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.

see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.


samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)

minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.

kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.


Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)


ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."

LOOVUSSEADUS

kas meie loovus on meie sees või meist väljas?
"Eat, Pray, Love" auto Elizabeth Gilbert kirjeldab seda enda kogemuse kaudu.



tundub, et see teema on sõnade taga kinni.
kui kellegi jaoks töötab asi nii, et ta kujustab endale mingi isiksusena toimiva üksuse endast väljapoole, siis see on ta enda hingelise tasakaalu hoidmise tehnika.
antud juhul pakuks välja "kutsehaiguse" võimaluse: kirjanikul tuleb enda jaoks selge piir tõmmata -- kust maalt lõpeb tema isiksus ja kus algavad tema tegelaste isiksused.
seega on kellegi kujutletava endast väljapoole asetamine talle harjumuspärane.

ma enda puhul pooldan teist võimalust.
esiteks: ma ei arva, et olen niiväga eraldi ja ainukordne.
teiseks: teiseks ma ei arva, et loovus või see jumalik säde on meist kuidagi väljasolev.

tolteekide traditsioonis on selline mõiste, nagu eluloo kaotamine.
ja selle jaoks on mitmeid praktikaid.
me kaldume ennast arvavat jutustuseks möödunud aegadest.
käime nagu mingid hauakõned ringi.
parafraseerides Viimse reliikvia parooli: "oled sa memuaar või inimene?!"

minu arust on hoopis meeldivam ärgata hommikul võimalikult puhta lehena.

teine asi on teadvusväljaga ühenduses olemine.
jällegi tolteekide mõiste -- vaimuga seose puhastamine.

mitte ei leia töötavamat mõistet kui Vaim.
teadvuse emanatsioonikiud läbivad suurt osa energiaväljadest, aga need teised emanatsioonid seal on ka Vaim või Nagual või Abstraktne.

pole minu asi mu kogemusest üle ulatuvaid asju seletada.
igatahes on tensegritys sooritused, millega taodeldakse vaimuga ühenduse puhastumist.
(tegelikult -- kõik sooritused kannavad seda eesmärki)
seega mu puhul ei ole muusad miskid tegelased kuskil nurgas.
minu jaoks omavad inimesed tugevat mõju. ma hoian nende inimeste ligi, kellega suhtlemine on inspireeriv.
nendega kokku kõlamise kaudu näib see vaimuga ühendus avarduvat.

ego on aga müra, mis ummistab vaimuga ühenduse.

hommikuti on ego maas. hommikuti tuleb häid ideid.
sellest tähelepanekust lähtudes kaks tehnikat:
ma tean, kellega õhtul suheldes on mul hommikuks vaja paber ja pliiats voodi kõrvale varuda.
teine tehnika toimis näiteks täna.
eile tuli mõte hakata valguskliiniku ideed lahti kirjutama.
kirjutasin tühjale paberile VALGUSKLIINIK.
(kalamehed kasutavad sellist asja nagu põhjaõng)
täna hommikul kirjutasin paberi paksult täis.
(kusjuures üllatavalt äge idee tuli :)

INVAMESS

Andresel oli laupäeval pikalt tenniseplats mängimiseks ja et ilm oli vaieldamatult ilus, siis tuli mõte kutsuda Eeva Andrese trenni lõppu teistmoodi kogemust saama (Andres hea õpetaja) ja siis sealt edasi liikuda kambas koos Harku raba ringile ratastega.
Eeva oli just minekul, sest talle meenus, et ta pidi invamessile minema ja see kõlas nii huvitavalt, et mul käigult plaanid muutusid (Harku rabas käisime täna ja see oli ka hea).

oh mulle meeldivad ootamatud muutused.
see oli täiega see, mida vajasin!
liikusin mööda bokse ja uurisin ja suhtlesin ja see on nii oluline ja nii ülev, kuidas inimestest hoolitakse!
pikalt suhtlesin Käo Päevakeskuse inimestega... (nad jäid mul esimesena saali sisenedes ette ja pärast saalist välja minnes ka) aga neil on ju nii õilis missioon!
paar päeva tagasi vaatasin Day to Day lühifilmi Texase päevakeskuse tööst ja klientidest. nende vanemate jutt, kuidas nad elavad üks päeva korraga. kuivõrd vajalikud on nende jaoks sellised keskused!

sattusin Käo boksi juurde, kui nad parasjagu tutvustasid kellegile teisele pildilolevaid suhtlemise abivahendeid. vahetatavate piltidega raamid on siis igasuguses vanuses ja erinevate suhtlemispuuetega inimeste puhul kasutatavad. seal on palju pilte.
kui sa ei suuda ennast sõnades väljendada, siis selline vahend on side maailmaga, päikeselaik sombuses taevas.
need punane ja kollane on nupud. laps tuleb päevakeskusest ja ema küsib, mida sa täna tegid. ja laps vajutab ning nad kuulevad päevakeskuses salvestatud juttu. see on nende suhtlemine.
laps tunneb, et ta on osaline, ema tunneb, et ta lapsel on elu.

rääkisin põgusalt Käo omadele monokromaatvalguse teraapiast. mööda messi edasi liikudes sai üha selgemaks pilt, et kõigepealt tuleks teha neile keskuste töötajatele seminar ja lasta neil kõigil selle teraapia seanss läbi teha. et nad oskaksid arvata, kuivõrd ja milliste nende klientidega oleks mõttekas seda ravi proovida (Karl Ryberg on Rootsis seda teinud, saan aru, et ka tajutavate positiivsete tulemustega. seadme värvuse muutmise pult ongi just selliste inimestega tegelemise kogemusel disainitud äärmiselt lihtsalt kasutatavaks).

pealkirja väliselt aga teemasiseselt panen siia JUKSi kaks mulle meeldinud videot: Leena teeb lesta ja Intervjuu.

ma ei jaksa rääkida kõigest. mulle meeldis see väike tüdruk, kellest Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse sladishows olid mõned pildid. tal oli insult! ja siis olid ta jalgade küljes elektrilised stimulatorid, et toetada ta aju uuesti kõndima õppimisel.
no ma proovisin nende kodukalt leida mingeidki pilte. ainsad pildid on vist ainult esilehel. No nii ilmekad pildid on olemas, aga kodukal pole ühtegi.

väga pilkalt sai oldud vaegnägijate ja pimedate teemas.
palju on neil rääkivaid asju. siin paremal näiteks rääkivad kaalud. käekellade puhul ootasin, et need ka jutustaksid, aga need olid kombatavad hoopis -- klaas käis pealt ära ja 12 oli kolm täppi ja seierite pulul veidi kahtlane tunne tekkis, et kas need peavad pideavt kompimist vastu, aga eks nad siis pea pidama.

lugemisseadeldisega saab teksti kasvõi sõna kõrguseks suurendada või siis väga erinevale režiimile ümber lülitada -- nägemishaigusi on väga erinevaid ja meile demonstreeriti üle kümne erineva kuvarile pildi tekitamise võimaluse.

see on asjade häälega märgistamise seade.
sa paned need kleepsud asja külge ja ütled mikrofoni, mis see on --näiteks, kelle tassiga tegu -- ja siis kui sa hiljem tahad teada, kelle tass see on, siis paned selle pulga selle markeri lähedusse ja kuuled oma öeldud salvestust.

 see pulk on ilma kepita kompimiskepp. sa kõnnid ruumis sellega ja kui su ees ei ole takistusi, siis see annab rahuliku värina, aga kui on mingi objekt ees, siis muutub värin ärevaks. liikusin sellega veidi silmad kinni saalis ringi. ei ole asjatundja tavalise kepiga käimises, aga selle pulgaga sai asjade vahel liikuda.

trepiastmeid sellega küll ei kompa, aga



oh seal saalis oli palju kõike mida, lihtsalt ei jaksa kirjeldada.
aga igatahes kogu selle sündmuse tipukivi minu jaoks oli pimenäituse ja pimekohviku külastamine.

näituse jaoks koguti meist neljane grupp ja siis saime tuttavaks meie vaegnägijast giidi Hellega, kes meid oma rahulikul meelel juhatas pimedasse ruumi.
seal kompasime erinevaid savist tehtud kujusid ja Helle rääkis iga töö kohta mingi loo.

pärast näitust juhatas ta meid ükshaaval kohvikus laua taha istuma (see oli koht, kus mul igasugune orientatsioon mingiks ajaks kadus) ja tõi meile me tellitud saiakesed ja teed-kohvid.

ja me vestlesime.
Helle rääkis oma nägemiskaotusest, millega ta on olnud 8 aastat. tema ellu on see toonud suure muutuse, kuid ta on hakkama saanud. mitte just esimeses nooruses inimene võttis kätte ja hakkas massaži õppima ja see on tema uus töö. talle meeldivad just idamaade koolkonnad, kus tunnetuslikul poolel suurem osakaal.
selle jätkuks saingi küsida, et kas ta saab rääkida oma nägemisekaotusest niiväga traagilistes värvides, sest mina oma nappide kogemustega olen aru saanud, et pimedad inimesed on hoopis meeldivama suhtumisega teistesse inimestesse -- nad kuulavad sind tähelepanelikumalt, nad väljendavad ennast selgemini.
Helle oli sellega täiesti nõus.

üleüldse -- mul oli nii helge tunne pärast seda messi.
maailm on ilus.

oskus öelda EI

vahukommi test on üks lõbusamaid teste, mida ma tean. ja seda on päris kaua uuritud.alltoodud klipis jäi mulle oluliselt kõlama kaks mõtet:
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?

teema jätkuna -- eesti keeles on ilmunud raamat eneskehtestamisest: "Kui ütlen EI, tunnen end süüdi"
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.

hoopis suurema mastaabiga on aga Mõjustamise psühholoogia. raamat, mida tasub lugeda.