KRABIÄMBER

Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
   Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
   "Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
  "Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
   "Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.

see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.

see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.

aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?

miks me võtame neilt nende Väärtuse?

   "Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
   "Jah, Nap, on küll."
   "Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
   "Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."

nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?

toetada tema usku, et tal on väärtus.

kirjanduslik võte

ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.

"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.

kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.

aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.

see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?

aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.

sajanda ahvi meem

on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.

tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.


kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.

sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)

minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.

kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:


seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.

nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect


newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)

sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?

olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.

kallistamisest

Peremehe vajadus

Kõrbe kohale voolas öö. Ta tuli ootamatult ja värvis taeva lillaks. Läbi selge õhu puurisid maad oma pilguga tähed, tuletades mõtlikule vaatajale meelde, et just kõrbetes ja kõrgetes mägedes on sündinud religioonid. Kui inimene ei näe oma pea kohal midagi peale põhjatu lõpmatuse, tunneb ta alati tugevat, lausa vastupandamatut tungi leida kedagi, keda enda ja selle lõpmatuse vahele panna.

  

Terry Pratchett "Patrioot" lk 239

küsimuse esitamine

Karl Rybergil külas olles jõudsime läbi mitme teema rääkides lõpuks kassideni ja ta näitas meile kasside maalimise raamatut.

selles raamatus oli eraldi peatükk kassidest vanas egiptuses. kasside muumiate pildid. ja ka väga kaheldava ehtsusega pilt kirjamärgist, mille alusel võiks oletada, et küsimärk tekkis kassi saba kujutisest.

vaatasin nüüd põgusalt  kommentaare sellele raamatule ja saan aru, et tegu on mängulise tekstiga, milles tõetruudus pole just esmase tähtsusega.

selle raamatu sissejuhatava teksti juures oli pilt, mis oli nii intrigeeriv, et pidin selle jäädvustama (pidin irduma seltskonnast ja valgemasse kõrvalruumi pildistama minema, aga et mitte jutujärge kaotsi lasta, tegin kähku pildi ära ja tulin tagasi... nüüd kahetsen, et vähemalt veel sellest egiptuse "kirjamärgist" pilti ei teinud.)

siis alles eile tuli mulle pähe, et peaksin vaatama järgi, mis veebis küsimärgi ajaloo kohta on leida.
Wikipedias oli nagu ennegi olen avastanud kuskilt veebiavarustest laenatud tekst. ei sõnagi Egiptusest. väidetavalt kuskil keskajal tekkinud idee.

pole piiblit käepärast, pole ka eriti uurinud.
no ja koraan on ka kirjutatud enne selle märgi kasutuselevõttu. kui nii võtta, siis kõik pühad tekstid on kirjutatud enne küsimuse esitamise eristamise ideed.

seetõttu peavad need tekstid olema ülesehitatud teisiti.
üks võimalus on, et kasutatakse küsisõnu.
kas küsisõnade tekke kohta on olemas mingeid häid materjale?
olgu, kuna kogu kirjakeele ja kogu kultuuri teke oli tugevalt seotud kauplemise ideega, siis ilmselt pidid kaupmehed küsisõnad leiutama, et kauplemisel asjade väärtust küsida...

kuigi mulle meenub, kuidas varased portugali Aafrika esmased avastajad Ghana piirkonnas kohalike hõimudega kauplesid: nad jätsid oma kauba kuhugi nähtavasse paika kuskil jõeorus ja taandusid eemale ja siis teispool jõge padrikus varjunud kohalikud tulid ja vaatasid kauba üle ja kui neile meeldis, siis panid klaashelmeste asemele oma kulla.

kõigepealt seega tuli leiutada kauplemise idee.
ja edukaks kauplemiseks pidi tekkima ühiku idee.

kiviajal oli räni- ja kiltkivist tehtud (pihu)kirved ilmselt ühed esimesed kauplemisüksused.
need piirkonnad, kus seda kivimit leidus, muutusid kirveste valmistamise keskusteks.
indiaanlaste puhul on teada, et oluline kauplemisvahend nende jaoks oli piibukivi.
see hõim, mis haldas seda leiukohta, oli eraldi staatusega.
kiviaegsete esemete (ka piibukahade) valmistamise tehnoloogiate kohta leidsin Misssissippi Oru Arheoloogiakeskuse lehekülje.

kui nüüd küttide-korilaste elulaadist liikuda karjakasvatajate ja maaviljelejate arengustaadiumisse, siis ilmselt on ühikutes arveldamise mõtlemine kõige lihtsam tekkima karjakasvatusega seotud kultuurides. ka nüüdisajal on teada aasia maades komme osta naine nii ja nii mitme lamba või kaameli või mingi teise looma eest.

väga hea väiksema kauplemise ühik on kana ja selle elusaadus: muna.

kana kusjuures kodustati Hiina aladel ja see on ka üks vanimaid tsivilisatsiooni tekkimise piirkondi.

vilja jaoks on juba tarvis mõõtühikuid.

kõikides kultuurides tekkis kiri kauplemise tehingute ja laomajanduse (millest siis ka maksude kogumise idee) jäädvustamisest.

aga sellegipoolest võidi väga hästi hakkama saada ka ilma küsimusi esitamata.


teine võimalus ilma küsimärgita tekste kirjutada on muidugi see, et asjast räägitakse küsimise tegusõna mainides:
"siis küsis kangelane Kartul, et mida peab ta oma mugulate kaitsmiseks tegema."

- - -

milleni tahan jõuda, on see tähelepanek, et nii paljud inimesed mu tutvuskonnas tegelevad arvamise ja oletamisega kellegi kohta selle asemel, et minna ja küsida sellelt inimeselt reaalselt.

kas on põhjus selles, et Küsimine tundub väga Kauplemise maailma kuuluvat?
et justnagu Küsimine oleks Tehingusse astumine ja see tundub et toob kaasa Kohustused?

kui see on nii, siis tuleks selget vahet teha Küsimisel ja küsimisel:

on olemas Hooliv Teadatahtmine ja on olemas Kasusoovimine.

või kuidas sina sõnastaksid?



________________________________________________________

nad ütlevad, et varsti saab üks ajastu otsa ja on algamas Uus Ajastu.
mulle tundub, et selle vana ajastu võiks nimetada Kauplemise Ajastuks.
uue ajastu jaoks on mul teine mõiste välja pakkuda:
Hoolimise Ajastu.