bola on omavahel ühendatud üksuste idee. koostöö idee. see on saadetud lendu just selle mõttega, et need kuulid peavadki lendama mööda.
kas sina näiteks saad uutele asjadele hoobilt pihta? saad või?
(ilma hooplemata?)
siis need kuulid lendavad ühelt ja teiselt poolt postist mööda ja nii tavaliselt ongi. ja kui nad on juba lootusetult möödas ja näib, et taaskord läks nagu see ikka läheb ─ siis ühtäkki
hakkab tööle nende omavaheline side.
see takerdub eesmärgi taha.
see tõmbab lähima kuuli posti ümber kahaneva orbiidiga tiirlema ja niimoodi kinni kerides teeb sellest ankru, mis peatab veel ehk edasi lendava kaugema kuuli ja tõmbab ka selle kahaneva orbiidiga ümber posti tiirlema.
konkreetne näide bolade tehnikast:
pole kunagi elu sees tantsimisega tegelenud. see oli tegevus, mida ma ei osanud millekski pidada.
juhtus aga nii, et möödunud sügisel tulime ujulast tuttavaga ja läks jutuks, et ujumine on kehale hea, aga no pikapeale läheb see otsade läbiujumine tüütuks (vahelduse mõttes hakkasin harjutama basseini põhjas ühe hingetõmbega võimalikult pika maa läbiujumist. see oli väljakutse. aga erinevates basseinides jäin lõpuks sellega vahele ja saan aru, et ajab veidi närvi küll, kui keegi sellise asjaga sinu vastutusalas tegeleb).
ühesõnaga ─ meil tekkis plaan millegi vaheldusrikkamaga edasi minna. muuta oma mustreid. ja esimene huvitavamana tundunud asi oli squash. esialgu see teema jäigi, aga siis jõudis kumbki iseseisvalt kodus loksuda vigastuste ideeni ja ka selleni, et kehapooled ei ole võrdselt koormatud.
järgmisel korral ujulast tulles oli meil kumbagil eraldi välja mõeldud uus ettepanek ─ salsa.
Tuttaval oli töökaaslane salsas juba sees ja seega nagu delegeerisin tema hoolde teema alalhoidmise (nagu öeldud, mulle oli tantsimise idee täiesti võõras, aga olin kord teles näinud salsa demo ja see jäi huvitavana meelde).
no ja nii see idee oli ligi kaks kuud inkubeerimise staadiumis. ja siis ühel hetkel tuttav nagu käivitus. selgitas välja, kuhu vaja minna ja millal kursused hakkavad. no ja mis mul taganeda oli, mul see solidaarsuse teema suht kergesti käivitub. et kui keegi ikka tõesti tahab, eks ma siis lähen moraalseks toeks.
niimoodi ebamääraselt lasin ennast iga suhtlusega veidi kallutada.
no ja siis ühel päeval tuttav äkki saatis teate, et täna õhtul see kell ja seal algab uus kursus ja tule kohale.
nii.
ja kaks tundi enne seda polnud ma üldse kindel, et mina olin see, kes tahtis sinna minna.
kerge paanika nagu. võõras ja tundmatu olukord.
ühte otsa pidi mängisin mõttes läbi erinevaid vabandamispõhjuseid, miks ma siiski mitte kuidagi noh ei saa tulla.
aga ma olin selleks ajaks ennast juba liiga sisse rääkinud.
ühest mõttest sain tugevalt enesekindlust. see oli see muutujate idee.
et ma pean muutma oma mustreid, et uued olukorrad tähendavad uute emanatsioonide ergastumist.
see aga tähendab uue vaba energia vallandumist. mis annab jõudu ja tahet muutumiseks.
"ma olen ju muutuja" ─ ütlesin endale ja läksin kohale.
edasi olin püütud.
läksin kahanevale orbiidile.
Tuttav oli see lähim kuul, kellest sai ankur. ja meie omavaheline side tõmbas mu kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar