tähelepanekuid kassidest

hommikul ärkasin peale kuut ja sain kohe ka aru, et magamine on selleks korraks tehtud, sest keegi kass teab, et ma ärkasin ja tal on hulk meeldimisvajadust öö jooksul kogunenud (millega kaasneb ähmane eeldus, et ma saan sellest innustust talle süüa kaussi panna). kassid teavad, et ma ei salli, kui minu kallal öösel Simon's cati harjutatakse. aga nad teavad pagana sekundipealt, kui ma hommikul üles ärkan
ja Sissil on tema kogukama kaalu juures uste avamine eriti käpas ja suurem esindatus (toiduvajadus)on tinginud ka ärkamislokaatori parema väljaarenduse , sest ta on mu ärkamist võimeline tajuma kuskil köögi piirkonnas olles juba ja sealt siis esiku ukse ja arvutitoa ukse ja lõpuks minu toa ukse vahelt ennast läbi pressima. seekord oli see Piia, ta ei saa oma saleda joone juures kinnikiiluvat arvutitoa ust ise lahti ja seega kasutab teist taktikat - sokutab ennast õhtul kuhugi arvutituppa magama ja sealt on kõigest minu toa uks vaja lahti pressida. aga ikkagi - mina näiteks ei oska niimoodi arvata, millal keegi on ärganud...
ok, mul pole seda oskust ka eluliselt tarvis - ma toidan ennast ise... ee...
kui ma olen ärganud...
(ja sellest ärkamisest saan ma aru tihtipeale sellega seoses, et keegi kass poetab ennast minu tuppa...)

et aga teema on süüteküünlad, siis kirjeldan nippi, kuidas meie kassidele nende nimed selgeks õpetasin.
nipp kujunes välja Murtsi ja Sissi sotsialiseerimise käigus.
veel veidi enam kui aasta tagasi olid nad täiesti metsikud kassipojad, kelle ema oli nad toonud meie maamaja kõrvalhoonesse elama. ja nende vend Ruudi oli selline hästi karvane ja punane ja uudishimulik ja väga mänguhimuline tegelane. me panime nendest pildid kassifoorumitesse ja Ruudile leiduski tahtja ja meil õnnestus ta maal mänguga skipperisse meelitada ja siis viisime ta Pärnusse ja mul siiani hea mõelda, et ta sai nii mõnusasse kassisõbralikku peresse :)
Pärnust tagasi sõites hakkas siis kripeldama, et kuidas me jätame teised kaks sinna vastu talve peaaegu kindlasse surma. ja sõitsime maakodust uuesti läbi.
ühesõnaga - meil oli igaks juhuks 2 skipperit kaasas (sest Murtsi olemasolust saime alles suve lõpus teada (sest ta on selline rahutu hing)) ja me lootsime vähemalt Sissi kätte saada, aga läks õnneks ja saime mõlemad.
polnud mingit plaani, sündmused järgnesid üksteisele ja siis tuli nad kuhugi toimetada ja kasside turvakodus neil polnud esialgu võimalust neid vastu võtta ja siis ei jäänud muud üle, kui nad esialgu enda korterisse lahti lasta (selges teadmises, et leiame ka neile mõnusad kodud). aga aeg läks ja mingi paari kuu pärast hakkas kohale jõudma, et meil on nüüd kolm kassi.
nad olid metsikud. maal oli neil paras 2-3 meetrit vahemaa, mida ületades nad põgenesid. ainus suhtluskanal oli toit ja mängimine. Ruudi oli eriti mänguhuviline ja lõpuks õnnestus teda mängides sülle meelitada ja paaril korral sai isegi pai talle teha. teistega nii kaugele ei jõudnud.
naised.
seega oli nendega kõva töö veel teha. eriti Murtsiga. sest must-valgetele kassidele loomuomaselt on ta nii ülevoolava temperamendiga. me mängisime palju ja abi oli ka pool aastat varem meile kolinud Piiast, kelle nad esimesel päeval koheselt suure rõõmuga endale kasuemaks võtsid (Piia algul üritas "see maja on minu maja ja teie liikuge kuhugi mujale" sisinat ja urinat arendada. aga kui teised kaks sellest üldse välja ei tee ja on nii lakkamatult ja ülevoolavalt õnnelikud sinu olemasolu üle, siis kuidagi nagu pikapeale on üliraske seda tigedat meeleolu üleval hoida.:)
veelkord: kuidas ma siis neile nimed õpetasin?
avastasasin, et Murtsi on nii huvitatud kassipasteedist, et ta on valmis kasvõi näpu otsast seda lakkuma.
teema arenes ja väljakujunenud kujul oli asi lõpuks selline:
iga päev kujunes hetk, kus ma istusin köögis ja kolm kassi minu ees kannatlikult ootel. ma võtan näpuotsale sprotipasteeti (avastasin, et see on oluliselt odavam kassipasteetidest ja pealegi koosneb 100% kalast) või sulatatud juustu ja ütlen tegelase nime ja siis viin näpu ta juurde ja siis ta lakub näpu puhtaks (teised kaks sellele ligi ei saa, ootavad oma järjekorda), siis võtan uue näpuotsatäie ja nimetan järgmise tegelase nime. ja niimoodi ringiratast.
see rituaal kestis meil kuid. praegu enam mitte.
nad reageerivad oma nimele niigi.

kunagi hiljem leidsin Moderncat blogist lingi kasside klikkeriga treenimise kohta.