see pidi mingi 4 aastat tagasi olema, kui avastasin Liz Durreti ja ta sai mu lemmikuks. tööl ja kodus oli Pandoras eraldi "Liz Durret" station. kasvatasin seda jaama vaikselt nii, et killisin vähegi kommertsi maiku sissesokutatud lugusid ja jagasin ülesse pöidlaid sellistele bardide laadis tegijatele. väga hea jaama kasvatasin. siis ühel päeval teatas Pandora, et nad ikka usa piires leviks mõeldud ja et ma nagu ei ole tegelikult sealt (leiutasin ennast sinna lihtsalt nii, et leidsin usa suvalise postiindeksi ja märkisin ennast seal piirkonnas olevaks) ja nii lõppes see lugu.
kaua olin seda jaama kasvatanud, kahju.
kui Durretti esimesi lugusid kuulsin, siis olin algul segaduses, et pagan, ta laulab ju mööda...
siis aga hakkas see nootidel libisemine ja kooris lahkukõlade sisselaulmine pagana imponeerima.
isikupära.
neljapäev, jaanuar 28
esmaspäev, jaanuar 25
kinniteibitud olemine
me piirame ennast olemisse, milles oleme kindlad.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.
näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.
kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)
enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.
"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"
või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.
on olnud minu puue.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.
näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.
kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)
enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.
"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"
või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.
on olnud minu puue.
kolmapäev, jaanuar 6
õpitud abitus
õpitud abituse (learned helplessness) teema on Syytekyynal suure algustähega.
minu jaoks on see üks põhilisi toimemustreid, mis hoiab seda maailma olemast selline, nagu see on.
/* kas oled kunagi mõelnud, miks me nii inertsed oleme? */
kõigepealt siis Skinneri kasti tutvustus.
algselt oli see käitumist uuriva psühholoogia koolkonna -- behaviorismi -- üks töövahenditest.
see oli kast, kuhu pandi katseloom ja kus olid siis hoovakesed/pedaalid/kangid/nupud, mille liigutamine pärast stiimuli andmist (n. lambi süttimist) andis loomale positiivse tagasiside (n. sai süüa). katset oli lihtne korraldada ja see andis väga mõõdetava tulemuse -- loom pandi taas ja taas samasse olukorda ja mõõdeti, kui palju aega tal kulub kangi vajutamiseni.
loomulikult kulus algul palju aega enne, kui loom kogemata kangile vastu läks. olukordade kuhjudes hakkas aga see aeg lõpuks kiirendatult lühenema -- kuni korrani, kus loomal oli "asi käpas": ta vajutas pärast stiimuli saamist kohe sinna, kuhu vaja ja sai oma preemia kätte.
iga kord mõõdeti see aeg, mis kulus preemia saamiseni. tulemused kokku liites sai moodustada graafiku, kus siis ühel teljel oli katsete järgnevus ja teisel katseks kulunud aeg. saadud graafikut nimetatakse õppimiskõveraks.
aga inimestel on juba selline võõrandamiskalduvus ja ajapikku avastati, et mitte ainult positiivne tagasiside töötab. näiteks põrandasse lastud valuläve lähedase tugevusega vool on hoopis kindlamini tegutsema agiteeriv stiimul:
otsisin veebist, kas on kuskil head seda tüüpi katsete kirjeldust. ei leidnud piisavalt põhjalikku, seetõttu proovin anda kontsentraadi sellest, mis õppejõud kunagi sellest rääkis:
on veel üks stiimul, mida kasti pandud loom kõrgelt hindab.
vabadus
kastist välja pääsemine.
ja seal kastis on mitmeid kange ja pedaale jne, mida saab liigutada.
ja põrandas sumiseb vool.
ja on kaks katsegruppi:
ühtede kastis üks kang, pedaal või mis iganes avab väljapääsu sellest (piina)kambrist.
teise grupi kastides on kõik võimalused väljapääsuga ühendamata. no hope.
esimese grupi puhul kujuneb õppimiskõver.
teise puhul talumisekõver -- mille lõpus siis loom loobub kasti panduna igasugusest väljapääsemise otsimisest ja jääb põrandale tema keha läbivat voolu taluma.
katse jätkub forced swim testiga (FST), kus mõlema grupi katseloomad (kirjelduses olid rotid) pannakse veega poolenisti täidetud tsisterni, mille pinnal ujuvad kerged penoplasti tükid näiteks -- piisavad, et tekitada lootust, kuid tegelikult mitte kuidagi katselooma vee peal olla aitavad.
esimesed grupi rotid on võimelised kuni ööpäev rabelema oma ellujäämise nimel.
teise grupi rotid ei üritagi. upuvad kohe.
--------------------------------------------
rotid on sotsiaalsed loomad. inimesed samuti.
näib, et selline iseenda nullimise masinavärk on primitiivses ühiskonnas paratamatu. kellegi tahe peab peale jääma ja keegi peab viletsate kaartidega ses mängus leppima.
õpitud abituse teema puhul on oluline see, et osad on sellele enamalluvad ja osadel väljapääsu ühest olukorrast mitteleidmine kipub kergemini üldistuma, kui teistel.
mul siiani kirjutamata siia see üleüldistamise, eneseprogrammeerimise ja mantrami lugu.
aga ma lähen karvaseks, kui kuulen kedagi ütlemas, et ta ei oska midagi, et tal sellised asjad ei õnnestu, et tema puhul on teistmoodi üritamine välistatud jnejne.
see on ENDA ABITUKS ÕPETAMINE!
enda arenguvabadust ahistav tegevus.
ja ma ei oota, kuni tekib paremini mõistetav sõnastus. ma lepin enda oskamatusega ja hakkan nüüd kivile tilkuva piisana kordama:
muutujate liikumise eesmärk on eneseusu leidmine.
meis kõigis on võimalused see leida.
leida need tegevused, milles ollakse tõhus, millega saadakse hakkama, milles jaatatakse ennast.
mul on konkreetne näide -- salsa treeningud.
ma olen nii paljude inimeste peal näinud, kuidas nad treeningute käigus üha avatumaks ja elujaatavamaks muutuvad.
nad saavad üha enam ja enam asjadele pihta. nad näevad, et ka teised on sellised alles õppijad ja see, et kõik ei tule kohe ideaalselt välja, on loomulik. ja keegi ei karista sind ja keegi ei tee üldisemaid järeldusi sinu kohta.
inimesed muutuvad avatumaks, julgemaks, nende maailm on heledam.
nad muutuvad. nende kokkupaneku punkt nihkub hoopis uusi emanatsioone ergastama.
sealt vabaneb uus energia.
energia, et uskuda endasse.
minu jaoks on see üks põhilisi toimemustreid, mis hoiab seda maailma olemast selline, nagu see on.
/* kas oled kunagi mõelnud, miks me nii inertsed oleme? */
kõigepealt siis Skinneri kasti tutvustus.
algselt oli see käitumist uuriva psühholoogia koolkonna -- behaviorismi -- üks töövahenditest.
see oli kast, kuhu pandi katseloom ja kus olid siis hoovakesed/pedaalid/kangid/nupud, mille liigutamine pärast stiimuli andmist (n. lambi süttimist) andis loomale positiivse tagasiside (n. sai süüa). katset oli lihtne korraldada ja see andis väga mõõdetava tulemuse -- loom pandi taas ja taas samasse olukorda ja mõõdeti, kui palju aega tal kulub kangi vajutamiseni.
loomulikult kulus algul palju aega enne, kui loom kogemata kangile vastu läks. olukordade kuhjudes hakkas aga see aeg lõpuks kiirendatult lühenema -- kuni korrani, kus loomal oli "asi käpas": ta vajutas pärast stiimuli saamist kohe sinna, kuhu vaja ja sai oma preemia kätte.
iga kord mõõdeti see aeg, mis kulus preemia saamiseni. tulemused kokku liites sai moodustada graafiku, kus siis ühel teljel oli katsete järgnevus ja teisel katseks kulunud aeg. saadud graafikut nimetatakse õppimiskõveraks.
aga inimestel on juba selline võõrandamiskalduvus ja ajapikku avastati, et mitte ainult positiivne tagasiside töötab. näiteks põrandasse lastud valuläve lähedase tugevusega vool on hoopis kindlamini tegutsema agiteeriv stiimul:
otsisin veebist, kas on kuskil head seda tüüpi katsete kirjeldust. ei leidnud piisavalt põhjalikku, seetõttu proovin anda kontsentraadi sellest, mis õppejõud kunagi sellest rääkis:
on veel üks stiimul, mida kasti pandud loom kõrgelt hindab.
vabadus
kastist välja pääsemine.
ja seal kastis on mitmeid kange ja pedaale jne, mida saab liigutada.
ja põrandas sumiseb vool.
ja on kaks katsegruppi:
ühtede kastis üks kang, pedaal või mis iganes avab väljapääsu sellest (piina)kambrist.
teise grupi kastides on kõik võimalused väljapääsuga ühendamata. no hope.
esimese grupi puhul kujuneb õppimiskõver.
teise puhul talumisekõver -- mille lõpus siis loom loobub kasti panduna igasugusest väljapääsemise otsimisest ja jääb põrandale tema keha läbivat voolu taluma.
katse jätkub forced swim testiga (FST), kus mõlema grupi katseloomad (kirjelduses olid rotid) pannakse veega poolenisti täidetud tsisterni, mille pinnal ujuvad kerged penoplasti tükid näiteks -- piisavad, et tekitada lootust, kuid tegelikult mitte kuidagi katselooma vee peal olla aitavad.
esimesed grupi rotid on võimelised kuni ööpäev rabelema oma ellujäämise nimel.
teise grupi rotid ei üritagi. upuvad kohe.
--------------------------------------------
rotid on sotsiaalsed loomad. inimesed samuti.
näib, et selline iseenda nullimise masinavärk on primitiivses ühiskonnas paratamatu. kellegi tahe peab peale jääma ja keegi peab viletsate kaartidega ses mängus leppima.
õpitud abituse teema puhul on oluline see, et osad on sellele enamalluvad ja osadel väljapääsu ühest olukorrast mitteleidmine kipub kergemini üldistuma, kui teistel.
mul siiani kirjutamata siia see üleüldistamise, eneseprogrammeerimise ja mantrami lugu.
aga ma lähen karvaseks, kui kuulen kedagi ütlemas, et ta ei oska midagi, et tal sellised asjad ei õnnestu, et tema puhul on teistmoodi üritamine välistatud jnejne.
see on ENDA ABITUKS ÕPETAMINE!
enda arenguvabadust ahistav tegevus.
ja ma ei oota, kuni tekib paremini mõistetav sõnastus. ma lepin enda oskamatusega ja hakkan nüüd kivile tilkuva piisana kordama:
muutujate liikumise eesmärk on eneseusu leidmine.
meis kõigis on võimalused see leida.
leida need tegevused, milles ollakse tõhus, millega saadakse hakkama, milles jaatatakse ennast.
mul on konkreetne näide -- salsa treeningud.
ma olen nii paljude inimeste peal näinud, kuidas nad treeningute käigus üha avatumaks ja elujaatavamaks muutuvad.
nad saavad üha enam ja enam asjadele pihta. nad näevad, et ka teised on sellised alles õppijad ja see, et kõik ei tule kohe ideaalselt välja, on loomulik. ja keegi ei karista sind ja keegi ei tee üldisemaid järeldusi sinu kohta.
inimesed muutuvad avatumaks, julgemaks, nende maailm on heledam.
nad muutuvad. nende kokkupaneku punkt nihkub hoopis uusi emanatsioone ergastama.
sealt vabaneb uus energia.
energia, et uskuda endasse.
Tellimine:
Postitused (Atom)