kinniteibitud olemine

me piirame ennast olemisse, milles oleme kindlad.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.

näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.

kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)

enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.

"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"

või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.

on olnud minu puue.