LÄHEDUS

teema sai alguse mu jaoks eelmisel laupäeval, kui selgus, et mtü registreerimiseks on vaja PIN2 koode ja Muutujate registreerimine jääb seekord ära. Erkil oli siis vaja kuhugi edasi põrutada, ja meie Eevaga jäime Muutujate algkursusest rääkima (kokkuvõte siin).
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.

...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)

kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo.        tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.

tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.

ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.


laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.

sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE

sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.

aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?

me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.

mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.

sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?