AHISTAMINE

pühapäeval Muutujate Põhikirja kokkukirjutamise lõpus läks meil jutt teemale, et millisena ma siiski näen konkreetseid Muutujate töövorme.
teema on lai ja ma pole kindel, et suudaksin seda loetava ja pealeminevana täies mahus kohe kirja panna.
(see on see koht, kus taas mõtlen, et peaksin diktofoni muretsema, mingil hetkel tulevad nii õige sõnastus kui tõhus järjestus nagu kosest, aga kui pärast lähed ja üritad taastada, siis on kõigest porine uhtorg sama koha peal)

alustan konkreetsest näitest, millest pikemalt siis rääkisime.
Ahistamise teemast.
konkreetsel juhul rääkisime seksuaalsest ahistamisest töö juures, aga Ahistamise nähtus on laiem mõiste ja seda on võimalik lahata ja selle vastu on võimalik välja töötada strateegia.
julgen seda väita, sest mul on veenev positiivne kogemus. me saime mu tuttavaga hakkama teda töö juures süstemaatiliselt ahistanud tüübiga.

ma ei ole kogenud selle loomaaia kõiki soppe ja kahtlemata mul puudub kõigist Ahistamise tehnikatest täielik ülevaade. aga see, et mul õnnestus omi praktikaid selle konkreetse ahistamise peatamiseks rakendada (kusjuures tulemus oli üllatavalt tõhus) -- annab mulle veendumuse ja julguse väita, et see on lahendatav.

esimene probleem on see, et inimene, keda ahistatakse, ei julge väljastpoolt abi loota.
sest ahistamise juures tehakse midagi inimese Lootusega.

see võetakse talt ära.

ta kaotab oma Kerguse. Vabaduse olla.
Usalduse maailma vastu.
aga minu jaoks on siiski kõige suurem ebaõiglus temalt ta Lootuse, tema unistuste võtmine.
oh muidugi -- lootus sureb viimasena, aga see on see viimane ja närune lootus -- lootus, et see kõik ükskord ometi lõpeks.

Ahistaja tegutseb selle nimel, et oma ohver Karjast eraldada.
ja see on suur-suur teema: meil puudub oskus oma absurdsetest probleemidest rääkida.
või siis ka: meie Laiskloom ootab lapsemeelselt, et asjad lahenduvad iseenesest, et keegi lõpuks tuleb ja pühib nina puhtaks.
aga keegi ei tule.
kõik kaetakse Kellegi Teise Probleemi väljaga -- ja selle varjus süstib Ahistaja oma ohvrisse aina uutes doosides seedemahla.
(ma ei mõtle siin küüniliselt, vaid tahan sind ärritada vastu vaidlema või mida iganes. peaasi, et saaks su Ükskõiksusest välja)

/* usun, et kunagi liitub selle töörühmaga ka inimesi, kes on ise kedagi ahistanud.
sest see on tupik. inimene, kes seda teeb, on ise milleski lõksus.
ja me kõik oleme inimesed, kellel on Õigus Muutuda.
"meie - nemad" vastandamine on üldkokkuvõttes vilets strateegia. meil tuleb sellest üle olla.*/
 - - -

ei kavatse siin kirjutada tehnikatest ja strateegiatest.
see ei ole jutustamise teema.
jutustamine ei tööta.

aga ma tean, mida TEHA.
ja sellest veendumusest peab saama inimeselt-inimesele nakkus.

sest inimene, kes on oma elus saanud Ahistamisest üle, kiirgab hakkama saamise veendumust teistesse, kes siis pöörduvad tema kui valgusallika poole.
ja nemad saavad ka hakkama.
ja saavad hakkama saamise veendumuse kiirgajateks. ja omakorda juba paljudele uutele pimedusse surututele valguse allikaks... mõtle -- milline tagurpidi pööratud püramiidskeem.

sest hakkama saamine on poolik võit.
täielik võit on siis, kui sa oled suutnud ka kedagi teist viia hakkama saamiseni.


aga siin paar päeva tagasi saatsin Eliisi pikemat maad ja meil läks jutt järgmise töögrupi teemale:
OSKUS KÜSIDA (mul jälle ei olnud diktofoni, järjekordselt läksin sünkrooni)
ja kui lahku läksime, siis minus oli veel see häälestus edasi ja siis liikus mõte Ahistamise teema juurde tagasi ja siis mõtlesin sellele, et oleks vaja mingeid sisenduslauseid neile inimestele, kes sellest ängistusest tahavad lõplikult välja saada ja siis rattaga hooga edasi sõites see sõnastus tuligi ja jõudsin haarata taskust mobla ja sinna lugeda.
eile hakkasin üht teist salvestust telefonist otsima, aga kõige esimene oli see sõnastus.
olin selle unustanud.
kirjutasin selle välja, muutsin ja parandasin (algul oli see nagu pöördumine Ahistatava poole, aga siis panin Sina asemele Mina -- et ta ise endale ütleb seda). praegu on see sellisel kujul:

ÜKS JA AINUS

kellelgi ei ole õigust võtta minult siin ja praegu olemise õnnetunnet.

see, mis oli,on möödas.
seda ei ole enam.

aga see, mis on ja tuleb – see on täielikult minu elu.
see on aeg minu jaoks.
mul on Üks ja Ainus Elu - ja mul on täielik õigus seda elada.
mul on õigus olla vaimustunud,
mul on õigus olla armunud.
mul on õigus tuua oma ellu Uudsus ja Värskus ja Avastus.
 
MUL ON TÄIELIK ÕIGUS SELLEKS.

/* ja niimoodi kirjutades läksin häälestusse ja sinna juurde tuli juba midagi, mis on nagu midagi muud, aga tegelikult kuulub ka sinna juurde. ma ei tea, võiboll oleks see midagi sellist, mida inimene, kes on kedagi ahistanud, peaks endale sisendama? */

 

inimesed on erinevad.

neil on õigus olla minu arvamistest mõjutamata.
neil on õigus olla sellised, nagu nad tahavad olla.
neil on vabadus muutuda,
eksida,
kahelda,
aga sellest hoolimata proovida.

ja minu asi ei ole seda hinnata,
selle põhjal neist midagi arvata.nad elavad nii, nagu nad oskavad.
neil on oma unistused, oma igatsused, oma armastus.
minu teha on neile head soovimine. 
neil on nende Üks ja Ainus Elu.
ja ma soovin neile head.
 
NEIL ON ÕIGUS OLLA.