aasta viimasel reedel oli meil tavapärane REEDE Tantsupööningul. see on kolmandat hooaega toimuv ettevõtmine, kus salsat õppinud inimesed käivad koos tantsimas ja konkreetseid kombinatsioone praktiseerimas.
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.
sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?
laupäev, detsember 31
laupäev, november 26
kas sa saastad või hoolid
veidi enam kui kümmekond aastat tagasi olin pikka aega intensiivses suhtluses ühe nägijaga. osad inimesed, kes tema juures käisid, nimetasid teda nõiaks. kuivõrd sobib kahekordse kõrgharidusega inimese kohta seda öelda... aga tema jaoks polnud see oluline. iga sõna on hea, mis töötab.
võiks öelda, et mingi periood olin täiesti sõltuvuses temaga suhtlemisest -- ma pidin nädalas paar korda tema juures käima. nii, kui mul tekkis mingi teema, oli tema juurde minek nagu allikalkäik. ma sain vastused.
(paraku ka uued küsimused.)
teeb suhteliselt relvituks, kui sinu minevikust leitakse näited, mille oled ise unustanud. või kui sind viiakse astraali.
ma olin tohutult jäärapäine. ta ise ütles korduvalt, et olen neetult kinni otsmikusagaras ja oma skeemides. aga oli vaja suurt ajavahemikku, et ma saaksin aru, mida ta mulle siis üritas selgeks teha.
igatahes -- noor ja oma ises liiga kinni nagu siis olin -- ühel hetkel tundsin, et vajan kaitset, et ma lahustun muidu täiesti tema intensiivses rünnakus (nii mulle tundus siis).
võiks öelda, et mingi periood olin täiesti sõltuvuses temaga suhtlemisest -- ma pidin nädalas paar korda tema juures käima. nii, kui mul tekkis mingi teema, oli tema juurde minek nagu allikalkäik. ma sain vastused.
(paraku ka uued küsimused.)
teeb suhteliselt relvituks, kui sinu minevikust leitakse näited, mille oled ise unustanud. või kui sind viiakse astraali.
ma olin tohutult jäärapäine. ta ise ütles korduvalt, et olen neetult kinni otsmikusagaras ja oma skeemides. aga oli vaja suurt ajavahemikku, et ma saaksin aru, mida ta mulle siis üritas selgeks teha.
igatahes -- noor ja oma ises liiga kinni nagu siis olin -- ühel hetkel tundsin, et vajan kaitset, et ma lahustun muidu täiesti tema intensiivses rünnakus (nii mulle tundus siis).
laupäev, juuni 4
kaheteistkümnes kuu
näide inimmõtlemise inertsusest.
kuskil 713 aastat enne praeguse ajaarvamise nullaastat kehtestas Rooma teine kuningas Numa Pompilius senikehtinud 10 kuud aastas kalendri asemel 12-kuise arvestuse. kui sinnani oli aasta alanud märtsis, siis nüüd lisati sellele ette veel kaks kuud -- jaanuar (alguste ja läbipääsude jumala Januse auks) ja veebruar (sel kuul toimunud puhastuspidustuste Februa järgi).
304-päevane (talv oli lihtsalt ilma kuudeta periood :) aasta sai 355-päevaseks.
selle alguse suure muutusega harjumiseks läks ilmselt kogu energia -- nii et tagumises otsas tekkinud jamale ei jaksanud keegi eriti tähelepanu pöörata.
nii siis jäigi, et nime poolest 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. kuu nihkusid lihtsalt 2 kohta tahapoole.
quintilis nimetati kalendri suure reformaatori Juius Caesari auks juuliks.
Caesaril oli armusuhe Kleopatraga. kuid tal oli kirg teadmiste suhtes. ta imetles Aleksandria raamatukogu rikkusi, ta kohtus Egiptuse kuulsate õpetlastega. eriti tulemuslik oli suhtlemine Aleksandria astronoomi Sosigenesega, kellega koos kalendrireformi põhialused paika pandi.
senine kuu tsüklitel põhinenud kalender tehti 365-päevaseks. iga nelja aasta tagant lisati üks päev.
ka teine kuu sai Kleopatra kaudu uue nime. sextilis nimetati Egiptuse hävitanud keiser Augustuse järgi augustiks.
/* mingi jutu järgi ei olnud see tema sünnikuu. see oli tema poolt võidetud Kleopatra sünnikuu.*/
/* teistel andmetel sooritas Kleopatra enesetapu 12. augustil 30 aastat enne praegust arvamist*/
aga ülejäänud 4 trükiviga püsivad ajaloo pildis korraks vilksatanud revolutsioonide kalendrireformidest ja diktaatorite eneseimetlusest hoolimata siiani.
27 sajandit.
kuskil 713 aastat enne praeguse ajaarvamise nullaastat kehtestas Rooma teine kuningas Numa Pompilius senikehtinud 10 kuud aastas kalendri asemel 12-kuise arvestuse. kui sinnani oli aasta alanud märtsis, siis nüüd lisati sellele ette veel kaks kuud -- jaanuar (alguste ja läbipääsude jumala Januse auks) ja veebruar (sel kuul toimunud puhastuspidustuste Februa järgi).
304-päevane (talv oli lihtsalt ilma kuudeta periood :) aasta sai 355-päevaseks.
selle alguse suure muutusega harjumiseks läks ilmselt kogu energia -- nii et tagumises otsas tekkinud jamale ei jaksanud keegi eriti tähelepanu pöörata.
nii siis jäigi, et nime poolest 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. kuu nihkusid lihtsalt 2 kohta tahapoole.
quintilis nimetati kalendri suure reformaatori Juius Caesari auks juuliks.
Caesaril oli armusuhe Kleopatraga. kuid tal oli kirg teadmiste suhtes. ta imetles Aleksandria raamatukogu rikkusi, ta kohtus Egiptuse kuulsate õpetlastega. eriti tulemuslik oli suhtlemine Aleksandria astronoomi Sosigenesega, kellega koos kalendrireformi põhialused paika pandi.
senine kuu tsüklitel põhinenud kalender tehti 365-päevaseks. iga nelja aasta tagant lisati üks päev.
ka teine kuu sai Kleopatra kaudu uue nime. sextilis nimetati Egiptuse hävitanud keiser Augustuse järgi augustiks.
/* mingi jutu järgi ei olnud see tema sünnikuu. see oli tema poolt võidetud Kleopatra sünnikuu.*/
/* teistel andmetel sooritas Kleopatra enesetapu 12. augustil 30 aastat enne praegust arvamist*/
aga ülejäänud 4 trükiviga püsivad ajaloo pildis korraks vilksatanud revolutsioonide kalendrireformidest ja diktaatorite eneseimetlusest hoolimata siiani.
27 sajandit.
esmaspäev, mai 9
Louis Sachar AUGUD
mul on usk, et on olemas häid lasteraamatuid, mida ma veel ei ole lugenud.
ja ei taha raisata ennast raaatutele, milles pole sõnumit.
läksin lasteosakonnast juba minema, aga siis poole tee peal üles kojulaenutusse tuli pähe mõte küsida. läksin ja küsisin neiult, kes seal laua taga töötas, et äkki ta oskab mõnda tõsiselt head lasteraamatut soovitada. ta tahtis mingit viidet, et mida ma võiksin tahta. ja siis tuli esimese asjana pähe Pahupidi kooli raaamatud, mis minu jaoks oli mingi aeg tagasi inspireeriv avastus. et äkki midagi samas stiilis on veel olemas?
ta mõtles natu ja siis küsis, et kas ma äkki ei tahaks samalt autoril väga head raamatut, mis ei ole lasteraamat, vanemale lagejale.
niimoodi rääkides saime selgeks, et seda ma just tahangi ja selle ainus hetkel saadaolev koopia oli just tagasi toodud. mulle meeldib kui asjad nii juhtuvad. nii on õige.
ma ei osanud midagi eeldada ja sisu ei hakka ka ümber rääkima ja parem ära uuri ka kuskilt kokkuvõtteid.
see tekst töötab.
see on meisterlikult kirjutatud raamat.
hoopis midagi muud, kui Pahumpidi kooli lood.
(aga ka neid raamatuid on vaja sul lugeda. kui sa otsid lugemisest sädemeid)
ma just lõpetasin selle raamatu lugemise ja tunnen ennast ülendatuna.
see on see, milleks on vaja head kirjandust ja häid inimesi.
nendega suheldes on maailm hoopis elamisväärsem koht.
hea tunne kokku kõlada.
pühapäev, mai 8
Emadepäeva tee
paar päeva tagasi helistas mu ammune naabritädi.
rääkisime mis me rääkisime, aga lõpuks jõudsime ikkagi tema tütre väikese/suure imeni.
aastaid elasime kahe perena ühes majas ja kahtlemata tead siis inimeste elust ja olust ja seda, et lapsed on ta tütre jaoks kurb teema. niipalju kui ta mõnikod ise rääkis, niipalju tean, et ta oli uuringutel käinud ja ravikuure teinud ja selle tulemusel oli talle selgeks saanud, et tal pole erilist lootust.
ega ma täpsemalt ei tahtnud küsida, sest kuidas sa ikka puudutad teise haava.
aga kuskil aasta tagasi kuulsin, et ta ootab last.
no ja teades, millal laps pidi sündima, siis küsisingi vanaemalt, et kuidas neil läheb.
ja siis ta rääkis kui eriline ja tubli väike tegelane on neil ja mida ta kõik juba oskab.
aga mul tuli pähe oma süüteküünalde mõtlemises küsida, et ta nii kaua aastaid lootis ja igatses -- mis siis nüüd oli see, mis aitas?
naabrinaine jäi päris mõtlema.
ja siis pahvatas -- see kadakakasvu tee!
et kui sa nii küsid ja kui see esimese asjana pähe tuleb, siis see see oligi.
küsimus on küsimises.
sellised kauaoodatud õnned kipuvad varjutama seda teed, mille kaudu asjani jõuti.
unustatakse ära.
uus ja huvitavam elu sõidab peale.
ja aastate pärast unustatakse täiesti see kurb aeg ja lahenduste otsimine.
aga kuskil on keegi, kellele oleks seda kogemust tarvis.
ja siis me rääkisime, et meil on igal pool asjatundjad.
neil on autoriteet ja nii kuidas nemad ütlevad, nii ongi.
ning kui nende soovitatud asi ei toimi, siis me pigem süüdistame ennast, kui seame kahtluse alla tolle teadja ja arvaja.
aga on olemas veel ka lihtne kogemus. põlvest-põlve päranduv teadmine, mis praegusel ostan-müün-vahetan ajastul on kuhugi varju jäänud.
kadakakasvude tee.
vana naine ütles ta tütrele kui neil jutuks läks, et vanasti aitas see tee sellise probleemi puhul.
ta ei teadnud ja arvanud.
tal oli see kogemus. ta teadis inimest, kellel oli aidanud.
sa nüüd loed seda juttu ja unustad, eksju?
ma väga tahaksin aga, et sulle jääks meelde ja sa teinekord räägiksid kellelegi kuskil seltskonnas sellest.
et siis sealt need inimesed räägiksid omakorda teistele inimestele. ja nii edasi.
nagu ringid kanduvad vette visatud kivist.
võibolla su tuttavatel pole seda probleemi.
aga kuskil kellelgi on.
see on suur müür tema elus, mille varjus ta aegamisi närbub.
ja ei saagi õitseda.
pealegi -- naabritädi tütar võitles oma soovi eest küllaltki avalikult. tema lähedased teadsid.
ja ükskord ta rääkis sellest ka üle aia oma ammusele naabrile.
ja sai lahenduse.
aga kui paljud inimesed tahavad rääkida sellisest murest?
(kuigi väljarääkimine on kindel meetod lahenduse otsimiseks.
on vaja inimesi, kelle kaudu saaksid asjad endale selgeks rääkida.
teinekord aitab küsimuse sõnastamisest.
et sealsamas kohe teada ka vastust.)
kirjutasin sellest telefonivestlusest Facebooki ja inimesed reageerisid ja tahtsid täpsemalt teada.
siis helistasin järgmisel päeval tagasi ja küsisin naabritädilt, et ega ta tütar midagi muud sel ajal teistmoodi ei teinud.
ei.
küsisin täpsemalt siis tee kohta ja kuidas seda kasutada.
pärast ta veel helistas tagasi -- ta oli algsest allikast kõik järgi küsinud.
siin siis kogu õpetus täpsemalt:
need ei pea olema noored värsked kasvud. võib võtta aastaringselt.
võib ka marju hulka panna kui on.
nad võtsid naabri aias kasvava kadaka haru tipust nii 15 cm otsa ja lõikusid selle kuskil 1 cm pikkusteks tükkideks (ta ütles, et varre puiduosa on ka vajalik).
teed keedetakse 45 minutit aeglasel tulel ja lastakse siis tõmmata.
selle tõmmise pani tütar külmkappi ja kasutas lahjendatult nädala jooksul ära.
juua tuleb teeklaasitäis hommikul tühja kõhuga.
et tegemist on küllalt mõruda teega, siis tütar pani suhkrut hulka.
see ei mõjutanud tulemuse saavutamist, aga tegi tee oluliselt joodavamaks.
kadakavõrsetee on ka muude naiste probleemide jaoks hea.
menstruaalvalu vastu näiteks.
pidi hästi ka sooleusside vastu aitama.
kadaka ladinakeelne nimi Juniperus on tuletatud sõnadest 'junio' (noor) ja 'parere' (ilmuma, sünnitama)...
head emadepäeva!
rääkisime mis me rääkisime, aga lõpuks jõudsime ikkagi tema tütre väikese/suure imeni.
aastaid elasime kahe perena ühes majas ja kahtlemata tead siis inimeste elust ja olust ja seda, et lapsed on ta tütre jaoks kurb teema. niipalju kui ta mõnikod ise rääkis, niipalju tean, et ta oli uuringutel käinud ja ravikuure teinud ja selle tulemusel oli talle selgeks saanud, et tal pole erilist lootust.
ega ma täpsemalt ei tahtnud küsida, sest kuidas sa ikka puudutad teise haava.
aga kuskil aasta tagasi kuulsin, et ta ootab last.
no ja teades, millal laps pidi sündima, siis küsisingi vanaemalt, et kuidas neil läheb.
ja siis ta rääkis kui eriline ja tubli väike tegelane on neil ja mida ta kõik juba oskab.
aga mul tuli pähe oma süüteküünalde mõtlemises küsida, et ta nii kaua aastaid lootis ja igatses -- mis siis nüüd oli see, mis aitas?
naabrinaine jäi päris mõtlema.
ja siis pahvatas -- see kadakakasvu tee!
et kui sa nii küsid ja kui see esimese asjana pähe tuleb, siis see see oligi.
küsimus on küsimises.
sellised kauaoodatud õnned kipuvad varjutama seda teed, mille kaudu asjani jõuti.
unustatakse ära.
uus ja huvitavam elu sõidab peale.
ja aastate pärast unustatakse täiesti see kurb aeg ja lahenduste otsimine.
aga kuskil on keegi, kellele oleks seda kogemust tarvis.
ja siis me rääkisime, et meil on igal pool asjatundjad.
neil on autoriteet ja nii kuidas nemad ütlevad, nii ongi.
ning kui nende soovitatud asi ei toimi, siis me pigem süüdistame ennast, kui seame kahtluse alla tolle teadja ja arvaja.
aga on olemas veel ka lihtne kogemus. põlvest-põlve päranduv teadmine, mis praegusel ostan-müün-vahetan ajastul on kuhugi varju jäänud.
kadakakasvude tee.
vana naine ütles ta tütrele kui neil jutuks läks, et vanasti aitas see tee sellise probleemi puhul.
ta ei teadnud ja arvanud.
tal oli see kogemus. ta teadis inimest, kellel oli aidanud.
sa nüüd loed seda juttu ja unustad, eksju?
ma väga tahaksin aga, et sulle jääks meelde ja sa teinekord räägiksid kellelegi kuskil seltskonnas sellest.
et siis sealt need inimesed räägiksid omakorda teistele inimestele. ja nii edasi.
nagu ringid kanduvad vette visatud kivist.
võibolla su tuttavatel pole seda probleemi.
aga kuskil kellelgi on.
see on suur müür tema elus, mille varjus ta aegamisi närbub.
ja ei saagi õitseda.
pealegi -- naabritädi tütar võitles oma soovi eest küllaltki avalikult. tema lähedased teadsid.
ja ükskord ta rääkis sellest ka üle aia oma ammusele naabrile.
ja sai lahenduse.
aga kui paljud inimesed tahavad rääkida sellisest murest?
(kuigi väljarääkimine on kindel meetod lahenduse otsimiseks.
on vaja inimesi, kelle kaudu saaksid asjad endale selgeks rääkida.
teinekord aitab küsimuse sõnastamisest.
et sealsamas kohe teada ka vastust.)
kirjutasin sellest telefonivestlusest Facebooki ja inimesed reageerisid ja tahtsid täpsemalt teada.
siis helistasin järgmisel päeval tagasi ja küsisin naabritädilt, et ega ta tütar midagi muud sel ajal teistmoodi ei teinud.
ei.
küsisin täpsemalt siis tee kohta ja kuidas seda kasutada.
pärast ta veel helistas tagasi -- ta oli algsest allikast kõik järgi küsinud.
siin siis kogu õpetus täpsemalt:
need ei pea olema noored värsked kasvud. võib võtta aastaringselt.
võib ka marju hulka panna kui on.
nad võtsid naabri aias kasvava kadaka haru tipust nii 15 cm otsa ja lõikusid selle kuskil 1 cm pikkusteks tükkideks (ta ütles, et varre puiduosa on ka vajalik).
teed keedetakse 45 minutit aeglasel tulel ja lastakse siis tõmmata.
selle tõmmise pani tütar külmkappi ja kasutas lahjendatult nädala jooksul ära.
juua tuleb teeklaasitäis hommikul tühja kõhuga.
et tegemist on küllalt mõruda teega, siis tütar pani suhkrut hulka.
see ei mõjutanud tulemuse saavutamist, aga tegi tee oluliselt joodavamaks.
kadakavõrsetee on ka muude naiste probleemide jaoks hea.
menstruaalvalu vastu näiteks.
pidi hästi ka sooleusside vastu aitama.
kadaka ladinakeelne nimi Juniperus on tuletatud sõnadest 'junio' (noor) ja 'parere' (ilmuma, sünnitama)...
head emadepäeva!
laupäev, aprill 30
KRABIÄMBER
Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
"Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
"Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
"Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.
see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.
see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.
aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?
miks me võtame neilt nende Väärtuse?
"Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
"Jah, Nap, on küll."
"Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
"Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."
nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?
toetada tema usku, et tal on väärtus.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
"Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
"Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
"Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.
see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.
see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.
aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?
miks me võtame neilt nende Väärtuse?
"Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
"Jah, Nap, on küll."
"Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
"Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."
nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?
toetada tema usku, et tal on väärtus.
neljapäev, aprill 28
kirjanduslik võte
ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.
"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.
kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.
aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.
see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?
aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.
"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.
kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.
aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.
see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?
aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.
teisipäev, aprill 26
sajanda ahvi meem
on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
neljapäev, aprill 7
esmaspäev, veebruar 21
Peremehe vajadus
Kõrbe kohale voolas öö. Ta tuli ootamatult ja värvis taeva lillaks. Läbi selge õhu puurisid maad oma pilguga tähed, tuletades mõtlikule vaatajale meelde, et just kõrbetes ja kõrgetes mägedes on sündinud religioonid. Kui inimene ei näe oma pea kohal midagi peale põhjatu lõpmatuse, tunneb ta alati tugevat, lausa vastupandamatut tungi leida kedagi, keda enda ja selle lõpmatuse vahele panna.
Terry Pratchett "Patrioot" lk 239
reede, veebruar 18
küsimuse esitamine
Karl Rybergil külas olles jõudsime läbi mitme teema rääkides lõpuks kassideni ja ta näitas meile kasside maalimise raamatut.
selles raamatus oli eraldi peatükk kassidest vanas egiptuses. kasside muumiate pildid. ja ka väga kaheldava ehtsusega pilt kirjamärgist, mille alusel võiks oletada, et küsimärk tekkis kassi saba kujutisest.
vaatasin nüüd põgusalt kommentaare sellele raamatule ja saan aru, et tegu on mängulise tekstiga, milles tõetruudus pole just esmase tähtsusega.
selle raamatu sissejuhatava teksti juures oli pilt, mis oli nii intrigeeriv, et pidin selle jäädvustama (pidin irduma seltskonnast ja valgemasse kõrvalruumi pildistama minema, aga et mitte jutujärge kaotsi lasta, tegin kähku pildi ära ja tulin tagasi... nüüd kahetsen, et vähemalt veel sellest egiptuse "kirjamärgist" pilti ei teinud.)
siis alles eile tuli mulle pähe, et peaksin vaatama järgi, mis veebis küsimärgi ajaloo kohta on leida.
Wikipedias oli nagu ennegi olen avastanud kuskilt veebiavarustest laenatud tekst. ei sõnagi Egiptusest. väidetavalt kuskil keskajal tekkinud idee.
pole piiblit käepärast, pole ka eriti uurinud.
no ja koraan on ka kirjutatud enne selle märgi kasutuselevõttu. kui nii võtta, siis kõik pühad tekstid on kirjutatud enne küsimuse esitamise eristamise ideed.
seetõttu peavad need tekstid olema ülesehitatud teisiti.
üks võimalus on, et kasutatakse küsisõnu.
kas küsisõnade tekke kohta on olemas mingeid häid materjale?
olgu, kuna kogu kirjakeele ja kogu kultuuri teke oli tugevalt seotud kauplemise ideega, siis ilmselt pidid kaupmehed küsisõnad leiutama, et kauplemisel asjade väärtust küsida...
kuigi mulle meenub, kuidas varased portugali Aafrika esmased avastajad Ghana piirkonnas kohalike hõimudega kauplesid: nad jätsid oma kauba kuhugi nähtavasse paika kuskil jõeorus ja taandusid eemale ja siis teispool jõge padrikus varjunud kohalikud tulid ja vaatasid kauba üle ja kui neile meeldis, siis panid klaashelmeste asemele oma kulla.
kõigepealt seega tuli leiutada kauplemise idee.
ja edukaks kauplemiseks pidi tekkima ühiku idee.
kiviajal oli räni- ja kiltkivist tehtud (pihu)kirved ilmselt ühed esimesed kauplemisüksused.
need piirkonnad, kus seda kivimit leidus, muutusid kirveste valmistamise keskusteks.
indiaanlaste puhul on teada, et oluline kauplemisvahend nende jaoks oli piibukivi.
see hõim, mis haldas seda leiukohta, oli eraldi staatusega.
kiviaegsete esemete (ka piibukahade) valmistamise tehnoloogiate kohta leidsin Misssissippi Oru Arheoloogiakeskuse lehekülje.
kui nüüd küttide-korilaste elulaadist liikuda karjakasvatajate ja maaviljelejate arengustaadiumisse, siis ilmselt on ühikutes arveldamise mõtlemine kõige lihtsam tekkima karjakasvatusega seotud kultuurides. ka nüüdisajal on teada aasia maades komme osta naine nii ja nii mitme lamba või kaameli või mingi teise looma eest.
väga hea väiksema kauplemise ühik on kana ja selle elusaadus: muna.
kana kusjuures kodustati Hiina aladel ja see on ka üks vanimaid tsivilisatsiooni tekkimise piirkondi.
vilja jaoks on juba tarvis mõõtühikuid.
kõikides kultuurides tekkis kiri kauplemise tehingute ja laomajanduse (millest siis ka maksude kogumise idee) jäädvustamisest.
aga sellegipoolest võidi väga hästi hakkama saada ka ilma küsimusi esitamata.
teine võimalus ilma küsimärgita tekste kirjutada on muidugi see, et asjast räägitakse küsimise tegusõna mainides:
"siis küsis kangelane Kartul, et mida peab ta oma mugulate kaitsmiseks tegema."
- - -
milleni tahan jõuda, on see tähelepanek, et nii paljud inimesed mu tutvuskonnas tegelevad arvamise ja oletamisega kellegi kohta selle asemel, et minna ja küsida sellelt inimeselt reaalselt.
kas on põhjus selles, et Küsimine tundub väga Kauplemise maailma kuuluvat?
et justnagu Küsimine oleks Tehingusse astumine ja see tundub et toob kaasa Kohustused?
kui see on nii, siis tuleks selget vahet teha Küsimisel ja küsimisel:
on olemas Hooliv Teadatahtmine ja on olemas Kasusoovimine.
või kuidas sina sõnastaksid?
________________________________________________________
nad ütlevad, et varsti saab üks ajastu otsa ja on algamas Uus Ajastu.
mulle tundub, et selle vana ajastu võiks nimetada Kauplemise Ajastuks.
uue ajastu jaoks on mul teine mõiste välja pakkuda:
Hoolimise Ajastu.
Tellimine:
Postitused (Atom)