tähelepanekuid kassidest

hommikul ärkasin peale kuut ja sain kohe ka aru, et magamine on selleks korraks tehtud, sest keegi kass teab, et ma ärkasin ja tal on hulk meeldimisvajadust öö jooksul kogunenud (millega kaasneb ähmane eeldus, et ma saan sellest innustust talle süüa kaussi panna). kassid teavad, et ma ei salli, kui minu kallal öösel Simon's cati harjutatakse. aga nad teavad pagana sekundipealt, kui ma hommikul üles ärkan

Vaikides lugemine

mingi aeg tagasi sattusin Roger Osborne TSIVILISATSIOONi lugedes väiteni, mis mind tõsiselt hämmastas. nimelt ütleb ta justkui möödaminnes, et kui veel 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks tema kombe pärast vaikides lugeda, siis 18. sajandil oli sellest käitumismustrist saanud juba iseenesestmõistetavus.
mida?!
kas siis enne seda loeti valjusti ette?
mulle ilmus vaimusilmas pilt Aleksandria raamatukogu saalidest, mille seinad kõmasid üksteisest ülelugevate kirjatarkade lärmist.

Valukeha

Eckhart Tolle on sellepoolest huvitav, et ta ise tunnistab UUS MAAILM alguses, et see raamat on viletsasti kirjutatud.
see on.
suuresti tänu sellele ülestunnistusele ja kellegi metsapoolelistis kiitmisele ma närisin selle vähehaaval siiski läbi. tahtsin aru saada, miks osadele inimestele ta siiski läheb peale.
selle vaevalisuse suhtes kahtlustan, et tegu suuresti sellega, et kuulun enam visuaalsele mõtlemisele orienteeritud tüüpi ja mulle lähevad korda praktikal põhinevad kogemused.
näiteks võin võtta suvalise Castaneda raamatu suvalisest kohast lahti ja jäädagi lugema. mu jaoks on need raamatud täiega reaalne maailm, milles olla. eile oli Andres külas ja andsin talle Gladwelli MURDEPUNKTI lugeda ja ta sukeldus käigult sinna, sest tegemist on hästikirjutatud raamatuga.
Tolle raamatus on kogu paksuse peale kõigest kaks situatsioonikirjeldust. enamus raamatust on aga sõnad, sõnad, sõnad - ühe taani printsi kirjeldust kasutades.
(tema SIIN JA PRAEGU jäigi mul pooleli, sest no sama sündroom, mis Erki räägib mitme autori puhul, et nad kirjutavad ühe ja sama raamatu mustandit uuesti ja uuesti ümber.)
mis Tolle puhul siiski kohale jõudis ja tiksuma jäi, oli valukeha idee.

See loeb kui sa loed

kunagi enne vaba riigi tagasisaamist olin olude sunnil aasta emakeele õpetajaks maapõhikoolis.  6. klassis palusin kirjanduse tunnis erinevaid lapsi lõike töös olevatest lugudest ette lugeda. kord jõudis järg poisini, kelle puhul nagu klassikaaslased olid üllatunud, et ma teda küsin. ma ei saanud aru, miks ma ei või teda paluda ette lugeda ja siis ta tõusis ja hakkas veerides sõnu lugema. klassis oli päris mitu hästi ette lugeda oskavat õpilast ja üks neist selline nüstik kutt, kes siis ilmekalt vaevles oma pingis seda veerimist kuulates.
mul on see olukord ikka veel meeles. see hämming. poiss oli 6. klassi välja lohistatud sellise oskamatusega! kuidas ta sai üldse õpitud midagi? killuti jõudsin hiljem märgata, kuidas ta vahetunnis teiste käest mingit teemat küsis. eks tunnis ta kuulas. aga no kuule - mis võimalused tal olla said, et kuskilgi elus edasi saada nii???

Lahtikooruvate uste värv

eile hommikul ühtäkki leidsin end tegelemas selle fraasiga. nüüd tagantjärgi mõeldes näen, mis mõjude kaudu see sai tulla. ja eelkõige nii, et oskasin tähelepanu pöörata.
siis nagu rohkem midagi ei järgnenud, seega võtsin idee teadmiseks ja unustasin.
aga seda ei õnnestunud väga kaua teha. Epp tuli õhtul koos sõbranna Elbega külla mind ploomide uputusest päästma. ja siis me rääkisime tee kõrvale kõigest millest ja siis jõudsin nlp teemani ja kurtsin, et loen taaskord head, aga kehvasti kirjutatud raamatut ja Epp kui mind nlp teemadesse intrigeerinu oli kohe elevil, et oota näita seda raamatut (Diana Beaver ÕPI MÄNGELDES).
no alustasin oma kurtmist sissejuhatusest, et kas on see nüüd tõlgi või raamatu algtoimetaja diagonaalis suhtumine, aga sellise lohaka mulje jätab, kui raamatu autorit kohe nlp avastajaks tituleeritakse, mida ta kahtlemata ei ole.

Malcolm Gladwell SILMAPILK

pean selle raamatu hankima. helistasin ramsi ja selle järele on järjekord ja seega ei saa pikendada. pean kohe ära viima. seega panen lühidalt kirja killud (syytekyynlad), mis minus midagi käivitasid.

* see katse, kus ühel katseisikute grupil paluti hoida pliiatsit huulte vahel (risti suus) (aktiveerib neid näolihaseid, mis seotud negatiivsete emotsioonide väljendamisega), teise grupi liikmed hoidsid pliiatsit hammastega (töös need lihased, mis naeratamiselgi) -- ja paluti hinnata samade multifilmide naljakust.

* nõustumise reegel - improvisatsioonikoomika rühma Mother loos.

* tohmani otsimine - kuidas me alateadlikult inimesi tüpiseerime.

* südame löögisageduse mõju meie mõttetegevusele (politseinikel kurjategija kihutades jälitamise keelamine, samuti ilma paarimeheta politseinike eelistamine... kõik siis risti vastu tüüpilisele politseimärulile) (ka see VIP turvafirma oma töötajate treenimise idee)

* kolmnurktest - lase tuttaval valada pepsit ja coca colat kolme klaasi (ise valib, mida rohkem) ja püüa leida kaks ühesugust.

* Millenium Challenge'i jätkuosa - suurepärane näide sellest, kuidas establishment tasalülitavalt toimib.

seal palju muudki, aga ennekõike hindan seda, et see raamat on hästi kirjutatud.
algul lugema asudes tundus liiga kerge lugemine (olin paar head ja sisutihedat ajalooraamatut vahetult enne lugenud), aga no ma võin võtta samalt riiulilt kümnete kaupa raamatuid, mida ma ei hakka lugema, sest need on niisama kirjutatud.