kunagi enne vaba riigi tagasisaamist olin olude sunnil aasta emakeele õpetajaks maapõhikoolis. 6. klassis palusin kirjanduse tunnis erinevaid lapsi lõike töös olevatest lugudest ette lugeda. kord jõudis järg poisini, kelle puhul nagu klassikaaslased olid üllatunud, et ma teda küsin. ma ei saanud aru, miks ma ei või teda paluda ette lugeda ja siis ta tõusis ja hakkas veerides sõnu lugema. klassis oli päris mitu hästi ette lugeda oskavat õpilast ja üks neist selline nüstik kutt, kes siis ilmekalt vaevles oma pingis seda veerimist kuulates.
mul on see olukord ikka veel meeles. see hämming. poiss oli 6. klassi välja lohistatud sellise oskamatusega! kuidas ta sai üldse õpitud midagi? killuti jõudsin hiljem märgata, kuidas ta vahetunnis teiste käest mingit teemat küsis. eks tunnis ta kuulas. aga no kuule - mis võimalused tal olla said, et kuskilgi elus edasi saada nii???
Läbimurdepunktis kirjutab Gladwell lahti loo sellest, kuidas 60ndate lõpus otsustas teleprodutsent Joan Ganz Cooney algatada epideemia 3 - 5- aastaste seas (tegelikut ta tegutses siis Carnegie instituudi volitusel). nakkus pidi levima televisiooni kaudu ja levitatava viiruse nimi oli lugemisoskus. idee oli luua eeldused ka kehvemates oludes kasvavatel lastel lugemishuvi ja -oskuste kujunemisele, luues neile tugeva aluse oma arengu toetamiseks. sündis Sesame Street - psühholoogia ajaloos enimuuritud lastesaade. tegelikult on siin teema laiem, kui ainult lugemisoskuse arendamine. ja mis mind eriti huvitab, on see, et sellel saatel on ka oma veebilehekülg (mille just avastasin ja mida vaja veel uurida).
kirjutama hakkasin plaaniga jõuda, nagu raamatuski, veelgi nakkavama lastesaate - Blue's Clues - juurde, eriti aga sellest saatest välja arenenud veebilehe juurde, mis ositi on minu jaoks väga inspireerivalt tehtud.
Sesame Streeti ülesehitus põhines eeldusel, et väikelaste tähelepanu ei suuda kaua ühel asjal püsida ja seega kujundati välja ajakirja tüüpi lühikestest klippidest koosnev stiil. ka eeldati saadete ülesehituses, et seda vaatavad lapsed koos teiste pereliikmetega ja seal oli selliseid täiskasvanutele suunatud kilde ja vaimukusi, mis väikelastele kuidagi kohale ei saanud jõuda - eeldati, et vanemate kaasatus tugevdab laste huvi antud saate vastu.
Blue's Clues puhul jäeti täiskasvanute temaatika välja, hüplik ja seosetu ülesehituse asemele tulid pikemad teemad, tegelaste virvarr asendati algul vaid ühe väljamõeldud tegelasega.
ja kordused. et kuna eelarve ei lubanud toota iga päeva jaoks oma saadet, siis hakati ühte ja sama saadet kordama terve nädala jooksul...ja väikesed lapsed vaatasid aina uuesti ja uuesti sama suure huviga seda.
lapsed sest õpivad läbi kordamise.
neil on vaja terve maailm selgeks saada, mäletad?!
igatahes, kui alustasin MINAISE saidi tegemist, siis traalisin mööda veebi ja otsisin vähegi vaimustavaid ideid lapsi arendavate teemade osas.
siis palju leidsin BBC lastelehekülgede alt.
Charlie and Lola on üks mu lemmikuid. kuidas nad need hääled niiii hästi on saanud?!?
Harry and Toto vastandite luuletused/laulud
Bitesize Primary - sealt on palju vanu asju kuhugi kadunud, aga klass omaette on Samorosti autorite Questionaut (mis möödunud sügisel ka Briti Akadeemia auhinna vääriliseks kuulutati)...
seega - kui sul on häid ideid, kuidas mingit lapsi harivat mängu üles ehitada
või sul on hea käsi karakterite joonistamisel ja sa tahaksid ehk ka flashis animeerimist õppida
või sul on tuttav laps, kes tahab/oskab ilmekalt tekste peale lugeda
või sa lihtsalt oled leidnud imehea lastesaidi, kus on mingi hea meeleolu või nipp -
siis võta ühendust, ma üksi närbun liiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar