Lahtikooruvate uste värv

eile hommikul ühtäkki leidsin end tegelemas selle fraasiga. nüüd tagantjärgi mõeldes näen, mis mõjude kaudu see sai tulla. ja eelkõige nii, et oskasin tähelepanu pöörata.
siis nagu rohkem midagi ei järgnenud, seega võtsin idee teadmiseks ja unustasin.
aga seda ei õnnestunud väga kaua teha. Epp tuli õhtul koos sõbranna Elbega külla mind ploomide uputusest päästma. ja siis me rääkisime tee kõrvale kõigest millest ja siis jõudsin nlp teemani ja kurtsin, et loen taaskord head, aga kehvasti kirjutatud raamatut ja Epp kui mind nlp teemadesse intrigeerinu oli kohe elevil, et oota näita seda raamatut (Diana Beaver ÕPI MÄNGELDES).
no alustasin oma kurtmist sissejuhatusest, et kas on see nüüd tõlgi või raamatu algtoimetaja diagonaalis suhtumine, aga sellise lohaka mulje jätab, kui raamatu autorit kohe nlp avastajaks tituleeritakse, mida ta kahtlemata ei ole.

Elbe hõivas raamatu ja võttis teema üksipulgi ette, et mis tekst võis originaalis olla ja kuskilt raamatu lõpust leidis veel ühe katke, kus autor ise mainib, et avastas enda jaoks nlp.
suur vahe.
/*ma näiteks pole enda jaoks siiani Ameerikat avastanud*/
Elbe luges ette ka mõned raamatust suvaliselt leitud laused ja sõnastas sama lause käigult eesti keelde ümber. ja siis olid need laused ühtäkki arusaadavad!
sõnadepudru asemel oli selge ja üheseltmõistetav mõte.
vaatan nüüd raamatu ilmumisaastat. 1999. kartulikooretalongide aeg nagu pikalt möödas, aga võin oletada, et seal see kähku-ja-odavalt meelelaad ikka peapõhjuseks.
mäletan, kuidas kunagi toimetasin sellist kähku-ja-odavalt tõlgitud raamatut ja mõnes kohas tuli pikemad lõigud ümber tõlkida, sest väga selgelt arusaadava asemele oli tekitatud hämune eimiski. tõlk oli mingist kogu lõigule tähenduse andvast sõnast mööda vaadanud ja mõtte kaotanud, aga hunt sellega.
siis mulle meenuski see hommikune lahtikooruvate uste värv.
kuidagi väga lõbusa koha peale sobis.

pealegi nüüd tean, kust see välja ujus.
rääkisin paar päeva enne Andresele pikalt grammatika geneetilisest ettemääratusest, mida Matt Ridley käsitleb GENOOMis.
üks juhtum oli 19 saj. Havail, kus maailma iseotstest saabunud võõrtööliste rühmal kujunes välja omavaheline pidzhinkeel - sõnad ja häälikud, millega nad said omavahel suheldud. põhiline probleem oli grammatikareeglitega, lausete ülesehitamise, sõnade muutumisega.
probleem kadus uue põlvkonna pealetulekuga. lapsed leiutasid uuele keelele süntaksi, leiutasid grammatikareeglid... ühesõnaga: pidzhinkeelest sai kreool.
selle kinnituseks, et mingil eluperioodil on lastel grammatikakalduvus, on kasvõi see tõsiasi, et kuskil nelja-aastased ingliskeelsed lapsed hakkavad sõna went asemel (mida nad seni edukalt kasutasid), ühtäkki goed ütlema.
ja nüüd kõige põhjas on see jutt Gladwelli Silmapilgust, mida mul hetkel ei ole käepärast ja ei meenu täpselt, aga see oli mingi toote reklaamlause, kus oli teadlikult inglise keele süntaksi rikutud. ja mis just seetõttu sai ülituntuks.
ja seal hetkel-mitte-käes-olevas Silmapilgus on üks parim autismi teema lahtiseletusi, mida kohanud.
ja ma ei ole kindel seega, aga kuidagi kaudu tundub, et mõnele autistile ei pruugi mingit vahet olla fraasidel "uste lahtikooruv värv" ja "lahtikooruvate uste värv".