mingi aeg tagasi sattusin Roger Osborne TSIVILISATSIOONi lugedes väiteni, mis mind tõsiselt hämmastas. nimelt ütleb ta justkui möödaminnes, et kui veel 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks tema kombe pärast vaikides lugeda, siis 18. sajandil oli sellest käitumismustrist saanud juba iseenesestmõistetavus.
mida?!
kas siis enne seda loeti valjusti ette?
mulle ilmus vaimusilmas pilt Aleksandria raamatukogu saalidest, mille seinad kõmasid üksteisest ülelugevate kirjatarkade lärmist.
no ma ei tea, kust ma selle kujutluspildi kokku konstrueerisin, aga see tundus niivõrd absurdne ja võõristav, et jäi pinnuna teadvusse torkima pikemaks ajaks.
TSIVILISATSIOONI algupooles peatub Osborne pikemalt ajaloo idee kujunemisel.
mäletan, et kunagi tudengipõlves olin segaduses Herodotose HISTORIAt lugedes. see ei kattunud kuidagi mu ettekujutusega ajaloo kirjutamisest. mingi seebiooper nagu. ma ei osanud seisukohta võtta ja see hämming jäigi vaikimisi kuhugi mälu umbsoppi tolmu koguma, kuni tuli Osborne ja selgitas, miks see selline oli. tegemist polnud raamatuga meie mõistes, vaid elavaks ettekandmiseks mõeldud käsikirjaga.
see oli meelelahutus!
see oli nagu praegu mingite tuuridel käiakse rahvalikke tükke esitamas. kohalikud on hulgakesi põnevil kogunenud ja kaugelttulnud/kauaoodatud külaline saabub ning hakkab lugema uskumatuid lugusid kaugetest aegadest ja kohtadest. ja et liiga igavaks ei läheks, pikitakse sellist anekdootlikku ja kõmulehtede temaatikat rahumeeli kõige selle sekka - publik ruulib.
Osborne toob Herodotose meelelahutuslikkusele võrdlusena kõrvale Thukydidese hoopis teisest puust suhtumise oma ainesesse. kirjelduste põhjal on "Peloponnesose sõja ajalugu" teadusliku ajalookäsitluse teed rajav teos (allikakriitilisuse idee, objektiivsuse taotlus, tekkepõhjuste ja vastatastikuste seoste jälgimine,..).
samas ei oska öelda, kas ka see oli inimestele ettelugemiseks kirjutatud.
kas vanadel kreeklastel oli vaikides lugemise idee avastatud või mitte?
sest inimkond on korduvalt taasavastanud kaotsiläinud ideid ja asju.
kunagi Anatoolias välja kaevatud inimkonna vanimate säilinud hoonete puhul hämmastas mind kunagi see, et neil puudusid kirjelduste järgi nii uksed kui aknad! saan aru, et see oli nagu eri kõrgustel suurte kingakastide kogum, kuhu sai sisse ülestõstetud lae alt. toona käisin ka tükk aega ringi selle mõttega, et selle aja inimesed ei olnud veel ukse ja akna idee peale tulnud!
kuid kuidas ma saan üldse arvata 10-11 tuhat aastat tagasi korraldatud elu kohta niimoodi? loogiline on, et sellises kuumas ja valguse- ja maduderohkes piirkonnas sa ehitad hoone, kus saad neid liiasusi leevendada. eesti rehetaredel olid hiiglakõrged lävepakud, millest Krõõdal andis oma heledast häelest hoolimata üle astuda. need lävepakud olid selleks, et pudulojused õuest tuppa ei tungiks.
ma ei tea, kui kõrgest püstloodis takistusest maod on anatoolias võimelised üle saama, aga vast inimkõrgusest seinast peaks piisama.
seega ma ei saa midagi arvata toonaste asukate ukseidee olemasolu kohta (mis tegelikult jaotub ukseava ja ukse ideeks). võibolla oli neil küllaga selliseid aastatuhandeid mittesäilivast materjalist kergemaid ehitisi, kus ukse teema oli täiesti olemas. mingid sellised jurta või vigvami tüüpi lahendused.
põhiline on see, et mingite ideede peale annab jõuda.
ja pärast seda kulub veel otsatu aeg,
kuni see idee saab
iseenesestmõistetavuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar