Keha keeruka signaalidesüsteemi üheks kõige imetlusväärsemaks omaduseks on spetsiifilisus. Kui mürgine luuderohi tekitab käenahale lööbe, siis sellega kaasnev järeleandmatu sügelus tuleneb histamiini vallandumisest – histamiin on signaalmolekul, mis aktiveerib põletikuvastuse luuderohus leiduvale allergeenile. Ei ole mingit põhjust tekitada sügelust kogu kehas – histamiin vabastatakse ainult lööbepiirkonnas. Samamoodi, kui inimene seisab silmitsi stressi tekitava olukorraga, suureneb histamiini vabanemine ajus verevoolu närvikudedesse, tõhustades ellujäämiseks vajalikku neuroloogilist töötlust. Histamiini vabanemine ajus, et stressiolukorras paremini toime tulla, on piiratud ning ei käivita mujal kehas põletikureaktsioone. Nagu USA rahvuskaarti, nii kasutatakse ka histamiini ainult seal, kus vaja ja nii kaua kui vaja.
Enamikel Meditsiinitööstuse ravimitest ei ole aga taolist spetsiifilisust. Kui võtta allergilise lööbega kaasneva sügeluse leevendamiseks tablett antihistamiinikumi, imendub ravim üle kogu keha ning mõjutab histamiiniretseptoreid igal pool, kus neid kehas leidub. Tõsi, antihistamiinikum pärsib veresoonte põletikuvastust ning vähendab drastiliselt allergia sümptomeid. /* allergia toimemehhanismide kohta on suurepärane peatükk Matt Ridley raamatus GENOOM, mis on eesti keeles ilmunud kuukirja Akadeemia järjejutuna 2002/2003 */
Kui aga antihistamiinikum ajju jõuab, mõjutab ta seal paratamatult ka närvifunktsioone mõjustavaid närviringeid. Just selle tõttu kogevad inimesed käsimüügi antihistamiinikumi võttes allergia leevendumist, kuid mõnikord kõrvaltoimena ka uimasust.
Hiljutine näide ravimi traagilisest kõrvalmõjust on sünteetilise hormoonasendusravi (HAR) sandistav ja eluohtlik kõrvaltoime. Östrogeeni tuntuim toime on mõju naise reproduktiivsüsteemile. Viimase aja uuringud östrogeenretseptorite jaotumisest kehas on näidanud, et need retseptorid – ja ja mõistagi nendesse sobituvad östrogeeni signaalmolekulid – on tähtsad ka veresoonte, südame ja aju normaalse talituse seisukohast. Arstid on kirjutanud östrogeeni rutiinselt naistele, kel tekivad menopausiga seotud kaebused seoses sellega, et nende reproduktiivsüsteem lõpetab töö. Farmatseutilise östrogeenravi puhul ei piirdu mõju aga ainult sihtkudedega, vaid östrogeen mõjutab ja häirib ka südame, veresoonte ja närvisüsteemi östrogeenretseptoreid. Sünteetilisel hormoonasendusravil on leitud murettekitav kõrvaltoime – ta põhjustab südame-veresoonkonna haigusi ja närvisüsteemi düsfunktsioone nagu insult [Shumaker jt 2003; Wassertheil-Smoller jt 2003; Anderson jt 2003; Cauley jt 2003]
Ravimite kõrvaltoimeid, nagu HARi juhtumi puhul, on üks peamisi põhjusi, miks üks sagedamaid surmapõhjusi on iatrogeenne (s.o. ravist tingitud) haigus. Konservatiivsete hinnagute järgi, mis avaldati ajakirjas Journal of American Medical Association, on iatrogeenne haigus USAs tähtsuselt kolmas surmapõhjus. Igal aastal sureb USAs ravimite kõrvaltoimete tagajärjel üle 120 000 inimese [Starfield 2000]. Eelmisel aastal ilmus aga uus, valitsuse kümne aasta statistikal põhinev uuring, mille tulemused on veelgi õudustäratavamad [Null jt 2003]. Selles uuringus jõuti järeldusele, et iatrogeenne haigus on tegelikult USAs sagedaseim surmapõhjus ning et retseptorravimite kõrvaltoimed põhjustavad rohkem kui 300 000 surmajuhtu aastas.
Bruce H. Lipton "Uskumused ja bioloogia" lk 110 - 112
kolmapäev, august 25
teisipäev, august 24
häälestumine
On hilisaugusti õhtu. Veel mingi hetk tagasi vaatasin vihmapilvedest hämarduva taeva taustal aknast välja ja jäin jälgima, kuidas naabermaja hoovis suure trampliini peal üks poiss harjutas palja ülakehaga külgsuunas saltode tegemist. Olin just avanud arvuti ja brauseri lahti tehes oli ühte aknasse jäänud lahti YouTube klipp. Ja see hakkas mängima ja siis ma laulsin kaasa ja siis harjutasin veel mingi aeg eraldi raskemaid kohti ja intoneerimisvõimalusi.
Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.
Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.
Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.
Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.
Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.
Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.
Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.
(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)
Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:
Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.
Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.
Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.
Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.
Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.
Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.
Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.
(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)
Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:
kolmapäev, august 18
KUIV TÕDE
National Geographicu 2010 aprillinumber oli pühendatud vee kasutamise teemale. seal on lugu, mida ammu olin endas kandnud. üks neist paljudest, mis kuuluvad selle teema alla, et me oleme sunnitud elama jätkuvas keskajas.
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
kolmapäev, august 11
muutumise tsitaadid
Don Juan rõhutas, et üks uute nägijate murrangulisi avastusi oli see, et kogumispunkti konkreetne asukoht elusolendi kookonil ei ole mitte selle olendi püsiv iseärasus, vaid kinnistub harjumuse mõjul. Seetõttu panevadki uued nägijad nii suurt rõhku uutele tegevustele, uutele harjumustele ning püüavad ise neid pidevalt otsida, välja kujundada ja ellu rakendada.
VAIKUSE JÕUD 95, 96
Don Juan vakatas ja jäi mind tähelepanelikult silmitsema. Tekkis piinklik vaikus; siis hakkas ta rääkima varitsemisest. Ta ütles, et see tehnika tekkis täiesti juhuslikult. Kõik sai alguse uute nägijate tähelepanekust, et kui sõjamehed käituvad pidevalt neile harjumatul viisil, siis hakkavad nende kookonite sees helendama seni kasutamata emanatsioonid ja kogumispunkt muudab oma asukohta -- sujuvalt, harmooniliselt, peaaegu märkamatult.
Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks. Don Juan märkis, et selle nimetuse üle võib muidugi polemiseerida, aga üldiselt on see päris tabav, kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.
Selle tehnikaga varustatult suutsid uued nägijad ka meie igapäevaelu maailma arukalt ja viljakalt ära kasutada. Järjekindla harjutamise tulemusel panid nad oma kogumispunkti pidevalt liikuma.
VAIKUSE JÕUD 134
Don Juan kordas taas, otsekui püüdes mulle pähe taguda, et häälestus on ainulaadne jõud -- see kas aitab kogumispunkti nihutada või hoiab seda harjumuspärases asendis paigal. Ta ütles, et see häälestuse aspekt, mis punkti paigal hoiab, on tahe; ja aspekt, mis selle paigast nihutab, on taotlus. Ta märkis, et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see, kuidas tahe -- ebaisikuline häälestuse jõud -- muutub taotluseks, isiksustatud jõuks, mis on konkreetse indiviidi käsutuses.
"Kõige kummalisem on, et seda muutust on nii lihtne saavutada," jätkas ta. "Kuid kaugeltki niisama lihtne ei ole selle võimalikkuses veenda. Seee ongi meie kaitseriiv. Me peame olema selles veendunud. Ja seda ei taha meist keegi."
VAIKUSE JÕUD 169
VAIKUSE JÕUD 95, 96
Don Juan vakatas ja jäi mind tähelepanelikult silmitsema. Tekkis piinklik vaikus; siis hakkas ta rääkima varitsemisest. Ta ütles, et see tehnika tekkis täiesti juhuslikult. Kõik sai alguse uute nägijate tähelepanekust, et kui sõjamehed käituvad pidevalt neile harjumatul viisil, siis hakkavad nende kookonite sees helendama seni kasutamata emanatsioonid ja kogumispunkt muudab oma asukohta -- sujuvalt, harmooniliselt, peaaegu märkamatult.
Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks. Don Juan märkis, et selle nimetuse üle võib muidugi polemiseerida, aga üldiselt on see päris tabav, kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.
Selle tehnikaga varustatult suutsid uued nägijad ka meie igapäevaelu maailma arukalt ja viljakalt ära kasutada. Järjekindla harjutamise tulemusel panid nad oma kogumispunkti pidevalt liikuma.
VAIKUSE JÕUD 134
Don Juan kordas taas, otsekui püüdes mulle pähe taguda, et häälestus on ainulaadne jõud -- see kas aitab kogumispunkti nihutada või hoiab seda harjumuspärases asendis paigal. Ta ütles, et see häälestuse aspekt, mis punkti paigal hoiab, on tahe; ja aspekt, mis selle paigast nihutab, on taotlus. Ta märkis, et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see, kuidas tahe -- ebaisikuline häälestuse jõud -- muutub taotluseks, isiksustatud jõuks, mis on konkreetse indiviidi käsutuses.
"Kõige kummalisem on, et seda muutust on nii lihtne saavutada," jätkas ta. "Kuid kaugeltki niisama lihtne ei ole selle võimalikkuses veenda. Seee ongi meie kaitseriiv. Me peame olema selles veendunud. Ja seda ei taha meist keegi."
VAIKUSE JÕUD 169
neljapäev, august 5
Indiaanipalve
oma vanades failides kindlat asja otsides leidsin tsitaadi, mille kunagi olin kirja pannud kuskilt "Indiaaniraamatust" või mujalt... polnud siis kommet tsitaadi päritolu fikseerida.
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Kes kunagi on kuulnud algonkini hõimude manitust, ärgu kujutagu endale siin ette mõnd jumalust, elu isandat". Selleks on see muutunud alles misjonäride osava suunamise tõttu. Manitu on võlujõud, mis peitub ajutiselt või püsivalt mõningais esemeis või olendeis — olgu see siis täht, kivi, puu, loom, tööriist, olgu need tormid ja veekogud või olgu see koguni inimene ise. Mõnel puhul võib manitu küll teatavaiks võlukujudeks personifitseeruda (ilmakaarte mahitu'd, matši manitu ehk õnnetuse sümbol, manitu ogima ja gitši manitu ehk kõrgeim hea jõud), aga seda vaid kindlapiirilisil juhtumeil ja teatud määral sümboolselt. See on seesama jõud ja võim, mida dakootad nimetavad vakonda või ka mahopa, see on irokeeside müstiline orenda, šošoonide pakuni, et esitada vaid mõningaid näiteid. Võib-olla rohkem deemonliku ilmega on huroonide ohi, kes ohtliku ja ähvardavana pöördub ümbritseva maailma vastu.
- - -
Kui oled sageli kõnelnud väga vanade indiaanlastega ja kui loed tähelepanelikult ka uurimisreisijate aruandeid, siis saab sulle selgesti mõistetavaks teatavate objektide või olendite ajutine pühadus. Niisiis ei asu religioosne ürgaine mitte kõigis esemeis või olendeis, vaid ainult mõningais ja sedagi mitte sugugi alati. Olen selle jaoks võtnud kasutusele mõiste "ajutiselt püha". See võib avalduda nii, et mõni üksi ringirändav nälgiv indiaanlane jääb seisma kuskil kalju ees ja kaebab abi paludes sellele kui jumalale oma häda, või et ta pöördub palves koguni oma jahiseltsilise, oma koera poole — kuid niipea kui häda on möödas, muutuvad nii kalju kui ka koer jälle igapäevaseks ja kaotavad võlujõu. Nad pole mitte iseenesest võlujõulised, vaid see on inimese palve, mis nad ajutiselt pühaks muudab. "Kui mõni dakoota satub hingelisse kitsikusse," kirjutab Neill, "ning tahaks pääseda tõelisest või kujutletud hädast, siis otsib ta endale ümmarguse jõukohase kivi, paigutab selle rohust ja võsast vabasse kohta, värvib ta punaseks, ohverdab talle sulgi ja palvetab tema poole abi saamiseks. Kui tseremoonia on lõppenud, ei käidelda kivi enam austusega. Kui mõni külaline seda soovib, võib ta selle endale saada." Üht niisugust omahaindiaanlase häda-palvet kuulis kord keegi valge pealt. See kõlab nii:
"Vakonda, siin seisab ta hädas; ja tema olen mina!"
pühapäev, august 1
KAARDILT VÄLJAS
/ - - - / ja siis arvas Andres, et ta tuleb ka välja ja saadab mind veidi maad. oli mõnus õhtu jalutamiseks, igavese juuli viimane päev. paari tunni pärast algas august. kui nii mõelda.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
Tellimine:
Postitused (Atom)