On hilisaugusti õhtu. Veel mingi hetk tagasi vaatasin vihmapilvedest hämarduva taeva taustal aknast välja ja jäin jälgima, kuidas naabermaja hoovis suure trampliini peal üks poiss harjutas palja ülakehaga külgsuunas saltode tegemist. Olin just avanud arvuti ja brauseri lahti tehes oli ühte aknasse jäänud lahti YouTube klipp. Ja see hakkas mängima ja siis ma laulsin kaasa ja siis harjutasin veel mingi aeg eraldi raskemaid kohti ja intoneerimisvõimalusi.
Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.
Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.
Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.
Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.
Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.
Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.
Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.
(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)
Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar