kolmapäev, august 18

KUIV TÕDE

National Geographicu 2010 aprillinumber oli pühendatud vee kasutamise teemale. seal on lugu, mida ammu olin endas kandnud. üks neist paljudest, mis kuuluvad selle teema alla, et me oleme sunnitud elama jätkuvas keskajas.
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.


sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.

see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text 
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.



paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.


mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.

ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?

Kommentaare ei ole: