nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Kes kunagi on kuulnud algonkini hõimude manitust, ärgu kujutagu endale siin ette mõnd jumalust, elu isandat". Selleks on see muutunud alles misjonäride osava suunamise tõttu. Manitu on võlujõud, mis peitub ajutiselt või püsivalt mõningais esemeis või olendeis — olgu see siis täht, kivi, puu, loom, tööriist, olgu need tormid ja veekogud või olgu see koguni inimene ise. Mõnel puhul võib manitu küll teatavaiks võlukujudeks personifitseeruda (ilmakaarte mahitu'd, matši manitu ehk õnnetuse sümbol, manitu ogima ja gitši manitu ehk kõrgeim hea jõud), aga seda vaid kindlapiirilisil juhtumeil ja teatud määral sümboolselt. See on seesama jõud ja võim, mida dakootad nimetavad vakonda või ka mahopa, see on irokeeside müstiline orenda, šošoonide pakuni, et esitada vaid mõningaid näiteid. Võib-olla rohkem deemonliku ilmega on huroonide ohi, kes ohtliku ja ähvardavana pöördub ümbritseva maailma vastu.
- - -
Kui oled sageli kõnelnud väga vanade indiaanlastega ja kui loed tähelepanelikult ka uurimisreisijate aruandeid, siis saab sulle selgesti mõistetavaks teatavate objektide või olendite ajutine pühadus. Niisiis ei asu religioosne ürgaine mitte kõigis esemeis või olendeis, vaid ainult mõningais ja sedagi mitte sugugi alati. Olen selle jaoks võtnud kasutusele mõiste "ajutiselt püha". See võib avalduda nii, et mõni üksi ringirändav nälgiv indiaanlane jääb seisma kuskil kalju ees ja kaebab abi paludes sellele kui jumalale oma häda, või et ta pöördub palves koguni oma jahiseltsilise, oma koera poole — kuid niipea kui häda on möödas, muutuvad nii kalju kui ka koer jälle igapäevaseks ja kaotavad võlujõu. Nad pole mitte iseenesest võlujõulised, vaid see on inimese palve, mis nad ajutiselt pühaks muudab. "Kui mõni dakoota satub hingelisse kitsikusse," kirjutab Neill, "ning tahaks pääseda tõelisest või kujutletud hädast, siis otsib ta endale ümmarguse jõukohase kivi, paigutab selle rohust ja võsast vabasse kohta, värvib ta punaseks, ohverdab talle sulgi ja palvetab tema poole abi saamiseks. Kui tseremoonia on lõppenud, ei käidelda kivi enam austusega. Kui mõni külaline seda soovib, võib ta selle endale saada." Üht niisugust omahaindiaanlase häda-palvet kuulis kord keegi valge pealt. See kõlab nii:
"Vakonda, siin seisab ta hädas; ja tema olen mina!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar