SMARAGDPLANEET

David Beerling SMARAGDPLANEET käsitleb süvitsi paleobotaanikaga seotud teemaderingi. olin lugema asudes skeptilisem, sest meie biosfääri sadade miljonite aastate lõikes mõjutanud faktorite seas jäi merefloora teemaderingist suhteliselt eemale.
aga see on ka selge, miks -- sellest ei jää eriti kivistisi.
mida enam aga lugesin, seda enam nautisin seda teadmisteküllust, millesse mind juhatati.
teooriate püstitamise ja ümberlükkamise ja uute ideede esilekerkimise lood, kantud teadusliku lähenemise vaimsusest.

kirjutan, sest üks kild raamatu lõpus, tõi mu silme ette kuristiku suuruse, mis eraldab vandenõuteoreetikute/telegrammide/kreatsionistide hüpohondriat tõelisest teadusliku mõtte maailmast.

jutt käib "ülemaailmse hämardumise" teooria ümber toimuvast.
näiteks, et aerosoolide ja muu saasta atmosfääri kuhjumine peegeldab päikeseenergiat tagasi ja peaks seega meie kliimat jahutama. aga et tänu keskkonnateadlikkuse suurenemisele on alates 90-datest atmosfäär oluliselt puhastunud ja seega peaks kliima oluliselt kiiremini soojenema.
selle teooria vastukaaluks toodi välja argument, et kosmosesse tagasikiirgav kiht peaks seega siis ka öösel maapinnalt kosmosesse kiirgavat energiat tagasi peegeldama (vabandan teema fragmentaarse esitamise pärast, see on vaid kild üldisemast tervikust).
" /- - -/
Teisisõnu, väheneb õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine. Pilvkatte oluline mõju selle varieeruvuse vähendamisel ilmnes pärast seda, kui 2001. aasta 11. septembril Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakute tagajärjel rakendus kolmepäevane täielik tsiviillennukeeld. Lennuliikluse soikumine vähendas olulisel määral pilvkatet, sest kõrglendudel õhulaevadest väljapaisatavad veeaurujoad ei soodustanud enam pilvede teket. Selle tagajärjel tõusis õhutemperatuuri ööpäevane varieerumine kõikjal Põhja-Ameerika mandril kolme koefitsendipunkti võrra."

kindlasti oled kuulnud nendest keemiaribadest, mida vandenõuteoreetikute paljumüüdavates raamatutes eriti ilmseteks inimkonna kontrollimise vahenditeks jutustatakse.
ma olen väsinud sellest, et haritud inimesed sellist jura tõsiselt võtavad.

palun lugege asjalikke raamatuid. katsume mitte saastada meie mõttesfääri.

Harjumuse jõud

Charles Duhigg HARJUMUSE JÕUD.

Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muu­ta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sa­gedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muut­nud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)

Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)

"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)

Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)

fotosüntees

loen praegu Nick Lane raamatut ELU TÕUSUTEEL.

tihe raamat.
pidin mitme teema osas kõrvalt infot juurde otsima.
(...peaks biokeemia kohta mingi heade visualiseeringutega raamatu leidma.)
igatahes sain mõne teema osas korraliku kevadise suurpuhastuse.

näiteks tõmbasin vee peale teadmisele, et elu sai alguse ürgsupist.
selgub, et ammu mahakantud teooria.
midagi hoopis põnevamat on selle asemele välja pakkuda.

ma nii rahul -- lõpuks on midagi tõsiselt head lugeda.

eile õhtul alustasin kolmandat peatükki FOTOSÜNTEES.

selle algus on niivõrd hea, et pean selle siia ära tooma.
täiega süüteküünal:

Kujutage ette maailma ilma fotosünteesita. Esmalt -- see poleks roheline. Meie planeedi smaragdroheline on peegeldus lokkavatelt taimedelt ja vetikatelt, tegelikult nende rohelistelt, fotosünteesiks valgust neelavatelt pigmentidelt. Neist pigmentidest esimene on võrratu muundur nimega klorofüll, mis lihtsalt võtab valguskiirguse ja muudab selle otsekui nõiaväel keemiliseks energiaks, mis hoiab käigus nii taimede kui loomade elu.

Maailm ei oleks ka sinine, kuivõrd taeva ja ookeanide värv on tekkinud selgest laotusest ja puhtast ookeaniveest, mille on hägust ja tolmust puhtaks pesnud hapnik. Ilma fotosünteesita poleks vaba hapnikku.

Tegelikult ei oleks ka maailmamerd. Hapnikuta ei ole osooni ja osoonita ei ole õieti millegagi vaigistada ultraviolettkiirte närtsitavat intensiivsust. Ultraviolettkiired lõhustavad veemolekuli hapnikuks ja vesinikuks. Hapnikumolekul tekib aeglaselt ega moodustu kunagi õhus, selle asemel reageerib aga kivimite koostises oleva rauaga, värvides kivimi luitunult punakaks. Vesinik pääseb kõige kergema gaasina gravitatsiooni raskuse alt ja pageb ilmaruumi kõrgustesse. See protsess võib olla küll aeglane, kuid pidurdamatu: ookeanivett tilgub pidevalt kosmosesse. Ultraviolettkiirguse tõttu jäi oma meredest ilma Veenus ja võib-olla juhtus nõnda ka Marsiga.

PAHATEADUS

manipulaatorite üks lemmikvõtetest on oma häma autoriteetlusega tsementeerimine.

kui keegi väidab, et PGMN ravimi toime on teaduslikult uuritud sõltumatu Šveitsi Kliinilise Protogeneesi Instituudi teadlaste poolt ajavahemikul 2002 - 2009a 7452 katseisikuga läbi viidud metoodilise põhjalikus katses ja annab isegi viite uurimustulemusi kajastava artiklile, siis (kas sa suutsid siiani mõttega seda teksti jälgida?) enamus meist laseb need sillerdused ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja mälupulgale jääb umbes selline mõte: "see on väga õige asi. punkt".
ja mite kedagi ei huvita, kas see link viib kuhugigi ja kas selles viites üldse antud teemast juttu on.
kui sellist ja veel keerulisemat juttu rääkida intervjuud tegevale ajakirjanikule, siis võib oletada, et artiklisse jõuab heal juhul umbes selline lause: "prantsuse teadlaste poolt läbi viidud üleriiklikus uurimuses saadi vaieldamatu tõestus uue ravimi efektiivsusest." või lihtsalt: " uus ravim on saanud teaduslikes ringkondades rahvusvahelise tunnustuse."

Eesti keeles on 2009 ilmunud Ben Goldacre raamat PAHATEADUS. sa ei leia seda ühestki raamatupoest. ka raamatukogust on raske seda kätte saada. mu hea sõber arvab, et kogu tiraaž on kokku ostetud mõne tabletikorporatsiooni poolt.
igatahes olen tänu sellele raamatule nüüd väga hästi ette valmistatud selliste teadusjutlustajatega kokkupuuteks. nüüd äsja ilmus ka Ben Goldacre uus raamat BAD PHARMA -- mida saab tellida tema kodulehelt

nüüd siis peaksid jooma paar tassi matet või teed või kohvi, et suuta sünkroonis jälgida Ben Goldacre esinemist TEDil (raamatus ta mainib põgusalt, kuidas lapsepõlves tema hüperaktiivsust mingite tablettidega üritati ravida. edutult.)

 

kommentaarid:

Louis Sachar AUGUD

viisin raamatukogu lasteosakonda tagasi raamatu, mille olin kellegi soovitusel laenutanud ja pooleli jätnud, sest mulle ei meeldinud. sisutu.
mul on usk, et on olemas häid lasteraamatuid, mida ma veel ei ole lugenud.
ja ei taha raisata ennast raaatutele, milles pole sõnumit.

läksin lasteosakonnast juba minema, aga siis poole tee peal üles kojulaenutusse tuli pähe mõte küsida. läksin ja küsisin neiult, kes seal laua taga töötas, et äkki  ta oskab mõnda tõsiselt head lasteraamatut soovitada. ta tahtis mingit viidet, et mida ma võiksin tahta. ja siis tuli esimese asjana pähe Pahupidi kooli raaamatud, mis minu jaoks oli mingi aeg tagasi inspireeriv avastus. et äkki midagi samas stiilis on veel olemas?
ta mõtles natu ja siis küsis, et kas ma äkki ei tahaks samalt autoril väga head raamatut, mis ei ole lasteraamat, vanemale lagejale.
niimoodi rääkides saime selgeks, et seda ma just tahangi ja selle ainus hetkel saadaolev koopia oli just tagasi toodud. mulle meeldib kui asjad nii juhtuvad. nii on õige.

ma ei osanud midagi eeldada ja sisu ei hakka ka ümber rääkima ja parem ära uuri ka kuskilt kokkuvõtteid.
see tekst töötab.
see on meisterlikult kirjutatud raamat.
hoopis midagi muud, kui Pahumpidi kooli lood.
(aga ka neid raamatuid on vaja sul lugeda. kui sa otsid lugemisest sädemeid)

ma just lõpetasin selle raamatu lugemise ja tunnen ennast ülendatuna.
see on see, milleks on vaja head kirjandust ja häid inimesi.
nendega suheldes on maailm hoopis elamisväärsem koht.
hea tunne kokku kõlada.

oskus öelda EI

vahukommi test on üks lõbusamaid teste, mida ma tean. ja seda on päris kaua uuritud.alltoodud klipis jäi mulle oluliselt kõlama kaks mõtet:
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?

teema jätkuna -- eesti keeles on ilmunud raamat eneskehtestamisest: "Kui ütlen EI, tunnen end süüdi"
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.

hoopis suurema mastaabiga on aga Mõjustamise psühholoogia. raamat, mida tasub lugeda.

Iatrogeenne haigus

Keha keeruka signaalidesüsteemi üheks kõige imetlusväärsemaks omaduseks on spetsiifilisus. Kui mürgine luuderohi tekitab käenahale lööbe, siis sellega kaasnev järeleandmatu sügelus tuleneb histamiini vallandumisest ­­– histamiin on signaalmolekul, mis aktiveerib põletikuvastuse luuderohus leiduvale allergeenile. Ei ole mingit põhjust tekitada sügelust kogu kehas ­­– histamiin vabastatakse ainult lööbepiirkonnas. Samamoodi, kui inimene seisab  silmitsi stressi tekitava olukorraga, suureneb histamiini vabanemine ajus verevoolu närvikudedesse, tõhustades ellujäämiseks vajalikku neuroloogilist töötlust. Histamiini vabanemine ajus, et stressiolukorras paremini toime tulla, on piiratud ning ei käivita mujal kehas põletikureaktsioone. Nagu USA rahvuskaarti, nii kasutatakse ka histamiini ainult seal, kus vaja ja nii kaua kui vaja.
Enamikel Meditsiinitööstuse ravimitest ei ole aga taolist spetsiifilisust. Kui võtta allergilise lööbega kaasneva sügeluse leevendamiseks tablett antihistamiinikumi, imendub ravim üle kogu keha ning mõjutab histamiiniretseptoreid igal pool, kus neid kehas leidub. Tõsi, antihistamiinikum pärsib veresoonte põletikuvastust ning vähendab drastiliselt allergia sümptomeid. /* allergia toimemehhanismide kohta on suurepärane peatükk Matt Ridley raamatus GENOOM, mis on eesti keeles ilmunud kuukirja Akadeemia järjejutuna 2002/2003 */
Kui aga antihistamiinikum ajju jõuab, mõjutab ta seal paratamatult ka närvifunktsioone mõjustavaid närviringeid. Just selle tõttu kogevad inimesed käsimüügi antihistamiinikumi võttes allergia leevendumist, kuid mõnikord kõrvaltoimena ka uimasust.
Hiljutine näide ravimi traagilisest kõrvalmõjust on sünteetilise hormoonasendusravi (HAR) sandistav ja eluohtlik kõrvaltoime. Östrogeeni tuntuim toime on mõju naise reproduktiivsüsteemile. Viimase aja uuringud östrogeenretseptorite jaotumisest kehas on näidanud, et need retseptorid – ja ja mõistagi nendesse sobituvad östrogeeni signaalmolekulid – on tähtsad ka veresoonte, südame ja aju normaalse talituse seisukohast. Arstid on kirjutanud östrogeeni rutiinselt naistele, kel tekivad menopausiga seotud kaebused seoses sellega, et nende reproduktiivsüsteem lõpetab töö. Farmatseutilise östrogeenravi puhul ei piirdu mõju aga ainult sihtkudedega, vaid östrogeen mõjutab ja häirib ka südame, veresoonte ja närvisüsteemi östrogeenretseptoreid. Sünteetilisel hormoonasendusravil on leitud murettekitav kõrvaltoime – ta põhjustab südame-veresoonkonna haigusi ja närvisüsteemi düsfunktsioone nagu insult [Shumaker jt 2003; Wassertheil-Smoller jt 2003; Anderson jt 2003; Cauley jt 2003]
Ravimite kõrvaltoimeid, nagu HARi juhtumi puhul, on üks peamisi põhjusi, miks üks sagedamaid surmapõhjusi on iatrogeenne (s.o. ravist tingitud) haigus. Konservatiivsete hinnagute järgi, mis avaldati ajakirjas Journal of American Medical Association, on iatrogeenne haigus USAs tähtsuselt kolmas surmapõhjus. Igal aastal sureb USAs ravimite kõrvaltoimete tagajärjel üle 120 000 inimese [Starfield 2000]. Eelmisel aastal ilmus aga uus, valitsuse kümne aasta statistikal põhinev uuring, mille tulemused on veelgi õudustäratavamad [Null jt 2003]. Selles uuringus jõuti järeldusele, et iatrogeenne haigus on tegelikult USAs sagedaseim surmapõhjus ning et retseptorravimite kõrvaltoimed põhjustavad rohkem kui 300 000 surmajuhtu aastas.

Bruce H. Lipton  "Uskumused ja bioloogia" lk 110 - 112

McTaggart VÄLI

mitu inimest soovitas seda raamatut lugeda. ma olen selles osas konservatiiv. lõpuks siiski lugesin selle vaimu märgiks. ma ei tea, kas ma kahetsen,
sest ikkagi oli see millegi poole liikumise protsess.
või olin liiga ära rikutud heade raamatute lugemisest.

kahtlemata on mul midagi sel teemal öelda.
vaatasin veebis, kas ma olen ainus kiiksuga või maailm ongi selline...
aga väga ei pidanudki otsima, et leida juba öeldud sõnad.
(eriti ilus on kogu "Appeal to Vanity" peatükk :)
ma ei ole siiski antud kriitikuga samas paadis.
(on veel palju muid paate)
aga samas jah -- ta toob sisse midagi, mis McTaggartil valdavalt puudub -- teadlase lähenemise.
ja sellise mõiste, nagu "uuriv ajakirjanik".
ma ise olen olnud ka ajakirjanik ja tean täiega, millised ignorantsi vabandused sellise nimetusega võivad kaasneda.

METATASAND
minu jaoks on ammuilma sisu kõrval sama oluline see, KUIDAS asi on esitatud. metatasand.
antud juhul esimene asi, mida vaatasin, on viited.
kui Dmitry Brant vaevus keskenduma mõnele viites esitatud artiklile, siis üdini rikutud metatasandil traalijana ma läksin statistika peale. pealtnäha jätab VÄLI mulje pädevast uurimusest. seal on palju viiteid ja märkusi ja märksõnade register...
ainult et - see on pettemaaling.
vaata: liiga suur mass viiteid on McTaggarti tehtud intervjuudele või telefonivestlustele. mis ma saaksin neid kuskilt avalikust raamatukogust uurimiseks nõutada???? kas see on üldse viitena arvesse võetav????
teine asi sealjuures on -- kus on siis uuriv ajakirjandus? iseseisev töö materjaliga?
mul on kuri kahtlus, et suur osa esitatud artikleid pärinevad niisamuti nendest telefonivestlustest.
umbes nii et "uuriv ajakirjanik" esitab küsimuse: "ja kas te saate mulle anda täpse viite mõnele sel teemal avaldatud artiklile?"

et ma liiga norin?
jällegi metatasandi jutt: see kuidas McTaggart räägib juba algusosas meile suurt tõde sellest, millises sagedusalas (GSM) mobiiltelefonid töötavad, jätab veenva mulje, et (hoolimata toimetajate olemasolust) - tema jaoks on see mets, mille esimeste põõsasteni äsja jõutud.
ja analoogseid teemat mittevaldavaid kohti raamatus nagu rosinaid saias.

(vabandan, olen liiga headest raamatutest rikutud).

üks asi on aga see, et tegemist on naisterahvaga. ja naistel on jagatud tunnetus. nendel on emakas. suur närvirakkude kogum, mis on väljaspool meisse poogitud võõrmoodustise kontrolli ulatust.

ja see emakas tajub midagi vahetult. seda, milleni mehelik mõtlemine väga kaudselt ja väga vahendatud kogemuste kaudu võib jõuda.

samas jah - see nullpunkti väli on vaid McTaggarti jaoks uudne ja avastamist väärt.
kunagi nooruses lugesin ulmekat "Diraci meri" ja see temaatika oli seal üpris samal tasemel.
või paremal. Paul Diraci kohta kusjuures ei ole McTaggartil suurt midagi öelda. aga tema ideed on kuskil ligi sajand tagasi aegadest... ilmselt ei vaevunud intervjueeritavad sellele teemale keskenduma. et nii ilmne nende jaoks...

aga mis ma keerutan - hoopis parem käsitlus antud teemale on Castaneda raamatute kaudu vahendatud tolteekide traditsioonile omases (nüüdismõistes teaduslikule mõtlemisele analoogses) lähenemises.
tolteekide puhul on emanatsioonikimpude väljadest jutt iseenesestmõistetav.
see pole teema, sest tuhanded nägijad on oma taju ümberhäälestuse kaudu seda kogenud.
see pole jututeema, nende kimpude praktiline kasutamine -- see on teema!

värvusteraapia

eesti keeles on ilmunud Karl Rybergi raamat "Elavad värvid", mida kindlasti soovitan lugeda. ta on praktik. praktilised kogemused inimeste psüühiliste hädade ravimisel (üks ta raamatus toodud näide viib mõtted kohe tolteekide nn vanade nägijate ajastu temaatikale; kirjelduse järgi väga need tegelased, kes ühe patsiendi unenägemisse tungisid)
teraapia põhimõte järgmine: inimesel lastakse valida värvid, mida ta tahaks kogeda. ja siis genereeritakse kerakujulisse seest valgesse ruumi ainult selle sagedusega valgus. inimene tajub kogu kehaga ruumi keskel olles ainult seda sagedust. resoneerub sellele.
väide on see, et inimene instinktiivselt teab, millisesse sagedusse tal on tarvis häälestuda, mis sageduspiirkonnas on tal häälestamatus (mis on ka vastava füüsilise või vaimse vaevuse põhjuseks).
ja ta valib raviks välja just need värvid.
väide ka see, et vaid paarist seansist piisab, et saada ennast häälestunuks.
tean, et kuskil skandinaavias ja inglismaal on ehitatud selliseid värvusteraapia kambreid. kunagi leidsin isegi kellegi kirjelduse oma isikliku kogemuse kohta seal käimisest. aga hetkel väsisin otsimast.
igatahes Rybergi enda firma kodulehel nad reklaamivad vaid sellist portatiivset seadet.

kui see Muutujate organisatsiooni idee tõesti liikuma saab ja saab hakata reaalsest keskuse loomisest mõtlema, siis kindlasti tahaks sinna ka selle värvusteraapia kambri ehitada.
usun väga sellesse.
me oleme mitte ainult see, mis me sööme,
vaid ka see, mis me tajume (kuulmisteraapia peaks toimima samal põhimõttel -- me korrastame oma häälestust läbi kindlate helidega resoneerimise) -- näeme ja kuuleme (kompamise osas olen enda peal ise praktiseerinud midagi ja see tõesti avardas mu tunnetust).
selle vastandina siis ka tajude puudumine -- REST, isolation tank, floating
tantsuteraapia on ilmselgelt samuti vajalik.

kui on inimesed, kes tahavad ennast muuta, kes tahavad saada toimivamaks, tõhusaks -- siis tuleb otsida teed selleks.
ja Muutujate organisatsiooni kaudu saab selle toimima, saab vabaks äri tegemise kitserinnalisusest.

Malcolm Gladwell SILMAPILK

pean selle raamatu hankima. helistasin ramsi ja selle järele on järjekord ja seega ei saa pikendada. pean kohe ära viima. seega panen lühidalt kirja killud (syytekyynlad), mis minus midagi käivitasid.

* see katse, kus ühel katseisikute grupil paluti hoida pliiatsit huulte vahel (risti suus) (aktiveerib neid näolihaseid, mis seotud negatiivsete emotsioonide väljendamisega), teise grupi liikmed hoidsid pliiatsit hammastega (töös need lihased, mis naeratamiselgi) -- ja paluti hinnata samade multifilmide naljakust.

* nõustumise reegel - improvisatsioonikoomika rühma Mother loos.

* tohmani otsimine - kuidas me alateadlikult inimesi tüpiseerime.

* südame löögisageduse mõju meie mõttetegevusele (politseinikel kurjategija kihutades jälitamise keelamine, samuti ilma paarimeheta politseinike eelistamine... kõik siis risti vastu tüüpilisele politseimärulile) (ka see VIP turvafirma oma töötajate treenimise idee)

* kolmnurktest - lase tuttaval valada pepsit ja coca colat kolme klaasi (ise valib, mida rohkem) ja püüa leida kaks ühesugust.

* Millenium Challenge'i jätkuosa - suurepärane näide sellest, kuidas establishment tasalülitavalt toimib.

seal palju muudki, aga ennekõike hindan seda, et see raamat on hästi kirjutatud.
algul lugema asudes tundus liiga kerge lugemine (olin paar head ja sisutihedat ajalooraamatut vahetult enne lugenud), aga no ma võin võtta samalt riiulilt kümnete kaupa raamatuid, mida ma ei hakka lugema, sest need on niisama kirjutatud.