võtsin oma tekstide ülevaatamise ette.
leidsin kaustadest katke Charles Duhigg raamatust "Harjumuse jõud".
süüteküünal kahtlemata:
Mõne järgneva aasta jooksul hakkasid kliendid kurtma jookide kvaliteedi ja klienditeeninduse üle. Meeletule laienemisele keskendunud juhtkond jättis need kaebused tihti tähelepanuta. Töötajad muutusid järjest rahulolematumaks. Uuringud kinnitasid, et inimeste silmis oli Starbucksist saanud leige kohvi ja tuima naeratuse võrdkuju.
Seetõttu asus Schultz 2008. aastal tegevjuhi kohale tagasi. Tema prioriteetide hulka kuulus firma koolitusprogrammi struktuuri muutmine, eesmärgiga sellele uus kese leida. Luubi alla pidi võetama muuhulgas töötajate — või Starbucksi keeles “partnerite" — tahtejõu ja enesekindluse ülesehitamine. „Me pidime klientide ja partnerite usalduse tagasi võitma," kõneles Schultz.
Umbes samal ajal ilmus uus laine teadustöid, milles tahtejõu teaduslikule uurimisele vaadati senisest pisut erinevalt. Teadlased olid tähele pannud, et mõned inimesed, näiteks Travis, suutsid tahtejõuga seotud harjumusi kujundada suhteliselt vähese vaevaga. Teised aga pidasid rasket võitlust, hoolimata sellest, kui palju koolitusi ja toetust nad said. Mis oli selle erinevuse põhjuseks?
Mark Muraven, kes oli sel ajal Albany ülikooli professor, pani kokku uue katse. Ta kutsus üliõpilased ruumi, kus oli laual taldrikutäis sooje, värskelt küpsetatud küpsiseid ja palus neil maiustusi eirata. Pooli osalejaid koheldi leebelt. „Me palume, et te küpsiseid ei sööks. Kas see on vastuvõetav?" küsis neilt teadlane. Seejärel valgustas ta katsealuseid eksperimendi eesmärgist, selgitades, et selle abil mõõdetakse nende võimet kiusatustele vastu panna. Ta tänas üliõpilasi, et need olid leidnud aega katses osalemiseks. „Kui teil on soovitusi või mõtteid selle kohta, kuidas saaksime seda eksperimenti paremaks muuta, palun andke mulle teada. Soovime, et aitaksite meil selle katse muuta nii heaks kui võimalik."
Teist osalejaterühma ei koheldud samal viisil. Neile lihtsalt anti korraldused kätte.
„Te ei tohi küpsiseid süüa," ütles teadlane neile. Ta ei selgitanud eksperimendi eesmärke, ei teinud osalejatele komplimente ega näidanud üles mingit huvi nendepoolse tagasiside saamise vastu. Ta ütles neile lihtsalt, et nad järgiksid juhiseid. „Me alustame nüüd," lausus ta.
Mõ1ema rühma üliõpilased pidid pärast teadlase ruumist lahkumist soojasid küpsiseid eirama viis minutit. Mitte ükski ei andnud kiusatusele järele.
Siis tuli teadlane ruumi tagasi. Ta palus kõigil üliõpilastel arvutiekraanile vaadata. Arvuti oli seadistatud nii, et ekraanil vilgatasid ükshaaval numbrid, igaüht oli näha viiesaja millisekundi jooksul. Osalejatel paluti vajutada tühikuklahvi iga kord, kui nad näevad numbrit 6, millele järgneb number 4. Sellest on saanud tahtejõu mõõtmise standard: tüütu numbrijada tähelepanelik jälgimine nõuab samasugust keskendumist nagu lahendamatu mõistatuse kallal pusimine.
Üliõpilastel, keda oli hästi koheldud, läks arvutitest hästi. Kui 6 ja 4 üksteise järel ekraanile ilmusid, lõid nad tühikuklahvi. Nad suutsid kogu kaheteistminutilise katse ajal keskendunuks jääda. Hoolimata sellest, et nad olid pidanud küpsistest eemale hoidma, oli neil veel tahtejõudu varuks.
Üliõpilased, keda oli koheldud halvasti, põrusid täielikult. Nad muudkui unustasid, et peavad tühikuklahvile vajutama. Nad ütlesid, et on väsinud ega suuda keskenduda. Teadlased tegid kindlaks, et nende tahtejõulihas oli järskude instruktsioonidega ära väsitatud.
Kui Muraven hakkas uurima, miks viisakalt koheldud üliõpilastel oli rohkem tahtejõudu, avastas ta, et põhiline erinevus oli tunne, et neil on oma tegevuse üle kontroll. “Me jõudsime ikka ja jälle samale järeldusele, “ rääkis mulle Muraven. „Kui paluda inimestel teha midagi, mis eeldab enesekontrolli, siis nõuab see väiksemat pingutust juhul, kui nad arvavad, et teevad seda isiklikel põhjustel — kui tunnevad, et neil on valikuvõimalus või naudivad nad tegevust, kuna see võib kellelegi kasu tuua. Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõulihas palju kiiremini ära. Mõ1emal juhul suutsid üliõpilased küpsistest eemale hoida. Aga kui neid koheldi nagu hobusekronusid ja mitte kui inimesi, nõudis see neilt palju rohkem tahtejõudu."
Firmade ja organisatsioonide jaoks on sellel avastusel laiaulatuslik mõju. Luues töötajates tunde, et nad on firma tegevusse aktiivselt kaasatud — et nad on olukorra peremehed, et neil on otsustusvabadus —, võib see drastiliselt suurendada energia- ja keskendumise hulka, mida nad on valmis töössse panustama. Ühes 2010. aasta uurimuses olid luubi all ühe Ohio tehase koosteliini töölised, kellele oli antud õigus vastu võtta otsuseid oma töögraafiku ja -keskkonna kohta. Nad kujundasid ise oma vormiriietuse ja panid paika vahetuste koosseisud. Kõik muu toimus vanamoodi. Tootmisprotsessid ja palgatase jäid samaks. Kahe kuu jooksul kasvas selle tehase tootlikkus 20 protsenti. Töölised tegid lühemaid puhkepause. Nad tegid vähem vigu. Töötajatele osaks saanud kontrollitunne tugevdas nende enesedistsipliini, mida nad töö juures rakendasid.
Seesama kogemus kehtib ka Starbucksi puhul. Täna on firma keskendunud sellele, et töötajad tajuksid oma osalust selgemini. Töötajatel paluti ümber paigutada espressomasinad ja kassaaparaadid, neil paluti otsustada, kuidas peaks kliente tervitama ja mil moel tuleks kaupa välja panna. Pole harv juhus, kui mõne kohviku juhataja arutleb tunde töötajatega kannmikseri asukoha üle.
„Oleme hakanud partneritelt paluma, et nad oma mõistust ja loovust kasutaksid, selle asemel et neile öelda: Võtke kohv karbist välja, pange tass siia, järgige seda ja toda reeglit," rääkis Kris Engskov, Starbucksi asepresident. “Inimestele meeldib teadmine, et nad on oma elu peremehed."
Töötajate voolavus on vähenenud. Klientide rahulolu on kasvanud. Pärast Schultzi naasmist on Starbucksi aastakäive tõusnud enam kui 1,2 miljardi dollari suuruseks.
Kuvatud on postitused sildiga käitumismustrid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga käitumismustrid. Kuva kõik postitused
pühapäev, märts 20
kolmapäev, aprill 16
Harjumuse jõud
Charles Duhigg HARJUMUSE JÕUD.
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)
Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)
"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)
Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)
Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast. (lk. 126, 127)
"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)
Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)
neljapäev, veebruar 20
ka homme sajab
kunagi 90-ndate keskpaigas osalesin Bahai-usuliste kohtumisel. oli plaanis neist teha saade.
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
pühapäev, november 17
metatasand 2
mul on see probleem, et ma ei oska selgelt ja lühidalt asju kokku võtta.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.
mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.
nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega: miks? ja kuidas?
minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.
mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.
nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega: miks? ja kuidas?
minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.
- kui asi on seotud millegi müümisega, siis tänan väga -- see on kallutatud. see on kohe algusest mäda.
- kui asi on seotud enda paremasse liivakasti mängimisega -- tänan, ei -- ma ei saa oma elu raisata sellistele inimestele.
sealt edasi ma jälgin tegudega kaetust.
- kas inimene räägib isilikust kogemusest või ta tuletab (kompileerib, abstraheerib, mudeldab)?
- kas kirjeldatut saan reaalselt toimiva protsessina ette kujutada? kui mul mingis kohas jäävad jalad õhku rippuma, siis -- no EI!
meie maailm on täis Rääkivaid Päid, kes usuvad endale kogemuse ilma midagi reaalselt kogemata. - siit ilmselt on ka mõistetav, et kui tekstides kasutatakse katteta hämusaid abstraktsioone -- a la jumal, arrmastus, Emake Maa (miks peab planeet omama sugutunnuseid?) -- siis selle teksti autor ei ole tõsiseltvõetav.
ja sealt edasi mõtlen teksti kirjutanud inimese motiividele.
hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...
see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.
et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.
neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.
hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...
see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.
et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.
neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.
laupäev, november 9
Mahatma
ma hetkel une-eelse lugemise raamat on Arunndhati Roy "Väikeste Asjade Jumal".
eile õhtul jõudsin lõiguni:
"... Puutumatud ei võinud puudutada midagi, mida võisid puudutada teised.kastihindud ja kastikristlased. Mammachi ütles Esthale ja Rahelile, et tal on oma lapsepõlvest meeles aeg, kui paravanid pidid neljakäpukil taganema ja ära pühkima oma jalajäljed, et braahmanid või süüriakristlased kogemata paravani jälgedesse astudes ennast roojaseks ei teeks. mammachi ajal ei tohtinud paravanid ega ükski teine puutumatu käia tänavatel, nad ei tohtinud katta ülakeha, nad ei tohtinud kanda päevavarju. Rääkides pidid nad käe suu ette panema, et nende rüvetatud hingeõhk kõnetatavat ei riivaks.
Kui britid Malabari tulid, lasksid paljud paariad, pelajad ja pulajad (nende hulgas ka Velutha vanaisa Kelan) ennast ristida ja astusid anglikaani kiriku liikmeks, et pääseda puutumatuse needusest. Lisaks meelitasid neid antav toidu- ja rahanatuke. Neid kutsuti riisikristlasteks. Üsna ruttu said nad aga aru, et on sattunud vihma käest räästa alla. Nad pidid endale ehitama eraldi kirikud, pidama eraldi teenistusi ja eraldi preestreid. Erilise vastutuleku korras anti neile oma, eraldi Paariapiiskop. Pärast Iseseisvumist ei olnud neil õigust mingisugusele riigi toetusele, ei töösoodustustele ega madala protsendiga pangalaenule, sest ametlikult, paberi peal, olid nad kristlased ja järelikult väljaspool kaste. Nüüd oli umbes nii, et neil tuli oma jäljed ilma harjata ära pühkida. Või mis veel hullem: jälgi ei tohtinudki jääda. "
korraga mulle jõudis kohale, miks Mahatma Gandhi oli lääne maailmas tuntud Winston Churcilli antud nimega poolpaljas fakiir. tema kombe tõttu olla palja ülakehaga.
ta tapeti 1948 hinduistliku äärmusorganisatsiooni fanaatiku poolt.
miks?
sest ta sai moslemitega hästi läbi. ta oli India Rahvuskongressis keskne isik, kes ühendas hindud ja moslemid võitlusse briti ülemvõimu vastu. tema jaoks olid inimlikud väärtused enamad usulistest.
selles toodud lõigus on aga veel üks võti ühele teisele mõistmisele.
Miks India lõhenes Indiaks ja Pakistaniks? mis võis olla üks põhjustest, miks indias islam nii suures ulatuses levis?
hinduismis on kastisüsteem.
islamis ei ole.
mõistad?
eile õhtul jõudsin lõiguni:
"... Puutumatud ei võinud puudutada midagi, mida võisid puudutada teised.kastihindud ja kastikristlased. Mammachi ütles Esthale ja Rahelile, et tal on oma lapsepõlvest meeles aeg, kui paravanid pidid neljakäpukil taganema ja ära pühkima oma jalajäljed, et braahmanid või süüriakristlased kogemata paravani jälgedesse astudes ennast roojaseks ei teeks. mammachi ajal ei tohtinud paravanid ega ükski teine puutumatu käia tänavatel, nad ei tohtinud katta ülakeha, nad ei tohtinud kanda päevavarju. Rääkides pidid nad käe suu ette panema, et nende rüvetatud hingeõhk kõnetatavat ei riivaks.
Kui britid Malabari tulid, lasksid paljud paariad, pelajad ja pulajad (nende hulgas ka Velutha vanaisa Kelan) ennast ristida ja astusid anglikaani kiriku liikmeks, et pääseda puutumatuse needusest. Lisaks meelitasid neid antav toidu- ja rahanatuke. Neid kutsuti riisikristlasteks. Üsna ruttu said nad aga aru, et on sattunud vihma käest räästa alla. Nad pidid endale ehitama eraldi kirikud, pidama eraldi teenistusi ja eraldi preestreid. Erilise vastutuleku korras anti neile oma, eraldi Paariapiiskop. Pärast Iseseisvumist ei olnud neil õigust mingisugusele riigi toetusele, ei töösoodustustele ega madala protsendiga pangalaenule, sest ametlikult, paberi peal, olid nad kristlased ja järelikult väljaspool kaste. Nüüd oli umbes nii, et neil tuli oma jäljed ilma harjata ära pühkida. Või mis veel hullem: jälgi ei tohtinudki jääda. "
korraga mulle jõudis kohale, miks Mahatma Gandhi oli lääne maailmas tuntud Winston Churcilli antud nimega poolpaljas fakiir. tema kombe tõttu olla palja ülakehaga.
üks Gandhi olulisi missioone lisaks India iseseisvumise ja vägivallatuse ideele, oli puutumatute õiguste eest seismine.
ta tapeti 1948 hinduistliku äärmusorganisatsiooni fanaatiku poolt.
miks?
sest ta sai moslemitega hästi läbi. ta oli India Rahvuskongressis keskne isik, kes ühendas hindud ja moslemid võitlusse briti ülemvõimu vastu. tema jaoks olid inimlikud väärtused enamad usulistest.
selles toodud lõigus on aga veel üks võti ühele teisele mõistmisele.
Miks India lõhenes Indiaks ja Pakistaniks? mis võis olla üks põhjustest, miks indias islam nii suures ulatuses levis?
hinduismis on kastisüsteem.
islamis ei ole.
mõistad?
pühapäev, september 15
VITAMINOL
see lõik Carlos Castaneda viimasest raamatust "Lõpmatuse aktiivne pool" oli kunagi ammu üleval tonali saidil.
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
laupäev, juuli 13
kohv suhkruga
ilmselt oled kohanud seda kollases meedias jätkuvalt levivat legendi, et justkui olevat teadlaste poolt tõestatud, et vaktsineerimine põhjustab autismi.
lühidalt: see on puhtalt kollase meedia fenomen.
prostituut riietub silmatorkavalt.
mõttekäik umbes selline:
1. üha enam on autistlikke lapsi
2. vanavanaemade aegadel seda probleemi ei olnud.
3. vaktsineerimine on vägivaldne tegevus, mida vanasti ei olnud.
järeldus: meditsiinitöötajad soovivad inimestele halba. see on vandenõu. või vähemalt on nad nii meelevaldsed ja äraostetavad kasumiahnete vaktsiinifirmade poolt.
jutt jutuks, aga ma olen vastuargumendina käinud välja kaks vastust küsimusele: MIKS?
miks on autism, ADHD, Aspenger üha enam teadvustatav probleem?
on vähemalt veel kaks teemat, mida vanavanaemade aegu ei olnud:
1. kohvi
2. suhkur
veetsin nüüd hommikupooliku, et leida statistikat aastate lõikes -- palju on maailmas kohvi toodang kasvanud ja kas need numbrid saab korrelatsiooni viia autismijuhtude statistikaga.
mida avastasin:
1. ma ei leidnud sellist statistikat.
aga päris kindlasti võib kindel olla, et sajand tagasi oli kohvi luksuskaup. samuti ka suhkur.
asjad, mida tavaline inimene ei saanud endale lubada.
autismi puhul tuleb arvestada, et inimkond on võrrledes 1950. aastaga kolmekordistunud, et autism kui diagnoos on ka umbes sel ajal välja kujunenud...
maailm oli siis oluliselt väiksem ja vähem teadlik.
2. sain teada, et 70-ndatel mindi kogu maailmas üle kohvi monokultuursele kasvatamisele.
kuni sinnani kasvatati kohvi traditsiooniliselt suuremate puude varjus, mis toimis kahjurite ja nendest toitujate (ilmselt siis eelkõige lindude) tasakaalustava keskkonnana. ka olid teada mitmed taimed, mis mõjutasid soodsalt keskkonda ja mida teadlikult istutati kohvipuude istandikesse.
monokultuurina kasvatamine tõi kaasa selle tüüpilise häda -- tasakaalustavate faktorite puudumine annab suure eelduse kahjurite plahvatusliku paljunemise puhanguteks. seega polnud muud pääsu, kui hakata suures koguses taimemürke kasutama.
no ja lauspäikese käes on taimemürk keemiliselt ebastabiilsem... lauspäikese paistel valmivad kohvioad ka kiiremini, jättes pikema valmimisperioodiga tagatud kvaliteedi teema tahaplaanile.
me elame masstarbimise ajastul,
mäletad?
3. siis veel avastasin oma üllatuseks, et maailmas teine kohvitootja on Vietnam!
kui Brasiilia toodab 33,1%, siis väike riik Vietnam 15,2% kogu maailma kohvitoodangust.
maa, mis 1965 - 1975 oli ameerika sõjardite uute relvade testimispolügon.
maa, mis külvati üle napalmpommidega.
jah -- Vietnam on suurim robusta tootja ja robusta ei ole just kohvijoojate lemmik. aga et robustas on 40-50% enam kofeiini, kui arabicas, siis on see suurepärane materjal kofeiini tootmiseks.
kuskil kõmulehe esikaanel võiks olla suurte tähtedega: NAPALM COCA-COLANA TAGASI.
suhkur?
sa ilmselt tead, kuidas käituvad väikelapsed suhkru üledoosi all?
ja ilmselt oled märganud mõnda jonnivat põngerjat kaubanduskeskuses, kes nõuab tungivalt kommi või limonaadi?
tegemist on üledoosi võõrutamisnähuga.
sellises psühhootilises seisundis on narkomaan, kes vajab uut doosi.
leidsin suhkrusõltuvuse kohta sellise blogi:
sugarholic
Kokkuvõtvalt:
naine, kes sa kavatsed sünnitada lapsi -- palun mõtle -- sa oled see üheksa kuud kõige vahetumalt oma lapsega seotud.
see, mida sa sööd või jood või kuidas oma pingeid maandad -- see kõik mõjub otse sinu tulevase lapse tervisele ja elujõule.
tahad usu, et Emake Loodus hoolitseb kõige eest ja pole sinu vastutada, mis seal toimub.
või et vanavanaema sünnitas põlluveerel ja pärast lapse puhastamist ja mähkimist läks heinateole tagasi.
me elame teises maailmas.
lühidalt: see on puhtalt kollase meedia fenomen.
prostituut riietub silmatorkavalt.
mõttekäik umbes selline:
1. üha enam on autistlikke lapsi
2. vanavanaemade aegadel seda probleemi ei olnud.
3. vaktsineerimine on vägivaldne tegevus, mida vanasti ei olnud.
järeldus: meditsiinitöötajad soovivad inimestele halba. see on vandenõu. või vähemalt on nad nii meelevaldsed ja äraostetavad kasumiahnete vaktsiinifirmade poolt.
jutt jutuks, aga ma olen vastuargumendina käinud välja kaks vastust küsimusele: MIKS?
miks on autism, ADHD, Aspenger üha enam teadvustatav probleem?
on vähemalt veel kaks teemat, mida vanavanaemade aegu ei olnud:
1. kohvi
2. suhkur
veetsin nüüd hommikupooliku, et leida statistikat aastate lõikes -- palju on maailmas kohvi toodang kasvanud ja kas need numbrid saab korrelatsiooni viia autismijuhtude statistikaga.
mida avastasin:
1. ma ei leidnud sellist statistikat.
aga päris kindlasti võib kindel olla, et sajand tagasi oli kohvi luksuskaup. samuti ka suhkur.
asjad, mida tavaline inimene ei saanud endale lubada.
autismi puhul tuleb arvestada, et inimkond on võrrledes 1950. aastaga kolmekordistunud, et autism kui diagnoos on ka umbes sel ajal välja kujunenud...
maailm oli siis oluliselt väiksem ja vähem teadlik.
2. sain teada, et 70-ndatel mindi kogu maailmas üle kohvi monokultuursele kasvatamisele.
kuni sinnani kasvatati kohvi traditsiooniliselt suuremate puude varjus, mis toimis kahjurite ja nendest toitujate (ilmselt siis eelkõige lindude) tasakaalustava keskkonnana. ka olid teada mitmed taimed, mis mõjutasid soodsalt keskkonda ja mida teadlikult istutati kohvipuude istandikesse.
monokultuurina kasvatamine tõi kaasa selle tüüpilise häda -- tasakaalustavate faktorite puudumine annab suure eelduse kahjurite plahvatusliku paljunemise puhanguteks. seega polnud muud pääsu, kui hakata suures koguses taimemürke kasutama.
no ja lauspäikese käes on taimemürk keemiliselt ebastabiilsem... lauspäikese paistel valmivad kohvioad ka kiiremini, jättes pikema valmimisperioodiga tagatud kvaliteedi teema tahaplaanile.
me elame masstarbimise ajastul,
mäletad?
3. siis veel avastasin oma üllatuseks, et maailmas teine kohvitootja on Vietnam!
kui Brasiilia toodab 33,1%, siis väike riik Vietnam 15,2% kogu maailma kohvitoodangust.
maa, mis 1965 - 1975 oli ameerika sõjardite uute relvade testimispolügon.
maa, mis külvati üle napalmpommidega.
jah -- Vietnam on suurim robusta tootja ja robusta ei ole just kohvijoojate lemmik. aga et robustas on 40-50% enam kofeiini, kui arabicas, siis on see suurepärane materjal kofeiini tootmiseks.
kuskil kõmulehe esikaanel võiks olla suurte tähtedega: NAPALM COCA-COLANA TAGASI.
sa ilmselt tead, kuidas käituvad väikelapsed suhkru üledoosi all?
ja ilmselt oled märganud mõnda jonnivat põngerjat kaubanduskeskuses, kes nõuab tungivalt kommi või limonaadi?
tegemist on üledoosi võõrutamisnähuga.
sellises psühhootilises seisundis on narkomaan, kes vajab uut doosi.
leidsin suhkrusõltuvuse kohta sellise blogi:
sugarholic
Kokkuvõtvalt:
naine, kes sa kavatsed sünnitada lapsi -- palun mõtle -- sa oled see üheksa kuud kõige vahetumalt oma lapsega seotud.
see, mida sa sööd või jood või kuidas oma pingeid maandad -- see kõik mõjub otse sinu tulevase lapse tervisele ja elujõule.
tahad usu, et Emake Loodus hoolitseb kõige eest ja pole sinu vastutada, mis seal toimub.
või et vanavanaema sünnitas põlluveerel ja pärast lapse puhastamist ja mähkimist läks heinateole tagasi.
me elame teises maailmas.
laupäev, detsember 31
kehahoid
aasta viimasel reedel oli meil tavapärane REEDE Tantsupööningul. see on kolmandat hooaega toimuv ettevõtmine, kus salsat õppinud inimesed käivad koos tantsimas ja konkreetseid kombinatsioone praktiseerimas.
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.
sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.
sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?
laupäev, aprill 30
KRABIÄMBER
Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
"Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
"Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
"Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.
see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.
see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.
aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?
miks me võtame neilt nende Väärtuse?
"Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
"Jah, Nap, on küll."
"Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
"Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."
nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?
toetada tema usku, et tal on väärtus.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
"Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
"Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
"Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.
see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.
see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.
aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?
miks me võtame neilt nende Väärtuse?
"Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
"Jah, Nap, on küll."
"Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
"Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."
nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?
toetada tema usku, et tal on väärtus.
neljapäev, aprill 28
kirjanduslik võte
ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.
"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.
kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.
aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.
see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?
aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.
"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.
kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.
aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.
see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?
aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.
teisipäev, aprill 26
sajanda ahvi meem
on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
neljapäev, aprill 7
esmaspäev, veebruar 21
Peremehe vajadus
Kõrbe kohale voolas öö. Ta tuli ootamatult ja värvis taeva lillaks. Läbi selge õhu puurisid maad oma pilguga tähed, tuletades mõtlikule vaatajale meelde, et just kõrbetes ja kõrgetes mägedes on sündinud religioonid. Kui inimene ei näe oma pea kohal midagi peale põhjatu lõpmatuse, tunneb ta alati tugevat, lausa vastupandamatut tungi leida kedagi, keda enda ja selle lõpmatuse vahele panna.
Terry Pratchett "Patrioot" lk 239
reede, veebruar 18
küsimuse esitamine
Karl Rybergil külas olles jõudsime läbi mitme teema rääkides lõpuks kassideni ja ta näitas meile kasside maalimise raamatut.
selles raamatus oli eraldi peatükk kassidest vanas egiptuses. kasside muumiate pildid. ja ka väga kaheldava ehtsusega pilt kirjamärgist, mille alusel võiks oletada, et küsimärk tekkis kassi saba kujutisest.
vaatasin nüüd põgusalt kommentaare sellele raamatule ja saan aru, et tegu on mängulise tekstiga, milles tõetruudus pole just esmase tähtsusega.
selle raamatu sissejuhatava teksti juures oli pilt, mis oli nii intrigeeriv, et pidin selle jäädvustama (pidin irduma seltskonnast ja valgemasse kõrvalruumi pildistama minema, aga et mitte jutujärge kaotsi lasta, tegin kähku pildi ära ja tulin tagasi... nüüd kahetsen, et vähemalt veel sellest egiptuse "kirjamärgist" pilti ei teinud.)
siis alles eile tuli mulle pähe, et peaksin vaatama järgi, mis veebis küsimärgi ajaloo kohta on leida.
Wikipedias oli nagu ennegi olen avastanud kuskilt veebiavarustest laenatud tekst. ei sõnagi Egiptusest. väidetavalt kuskil keskajal tekkinud idee.
pole piiblit käepärast, pole ka eriti uurinud.
no ja koraan on ka kirjutatud enne selle märgi kasutuselevõttu. kui nii võtta, siis kõik pühad tekstid on kirjutatud enne küsimuse esitamise eristamise ideed.
seetõttu peavad need tekstid olema ülesehitatud teisiti.
üks võimalus on, et kasutatakse küsisõnu.
kas küsisõnade tekke kohta on olemas mingeid häid materjale?
olgu, kuna kogu kirjakeele ja kogu kultuuri teke oli tugevalt seotud kauplemise ideega, siis ilmselt pidid kaupmehed küsisõnad leiutama, et kauplemisel asjade väärtust küsida...
kuigi mulle meenub, kuidas varased portugali Aafrika esmased avastajad Ghana piirkonnas kohalike hõimudega kauplesid: nad jätsid oma kauba kuhugi nähtavasse paika kuskil jõeorus ja taandusid eemale ja siis teispool jõge padrikus varjunud kohalikud tulid ja vaatasid kauba üle ja kui neile meeldis, siis panid klaashelmeste asemele oma kulla.
kõigepealt seega tuli leiutada kauplemise idee.
ja edukaks kauplemiseks pidi tekkima ühiku idee.
kiviajal oli räni- ja kiltkivist tehtud (pihu)kirved ilmselt ühed esimesed kauplemisüksused.
need piirkonnad, kus seda kivimit leidus, muutusid kirveste valmistamise keskusteks.
indiaanlaste puhul on teada, et oluline kauplemisvahend nende jaoks oli piibukivi.
see hõim, mis haldas seda leiukohta, oli eraldi staatusega.
kiviaegsete esemete (ka piibukahade) valmistamise tehnoloogiate kohta leidsin Misssissippi Oru Arheoloogiakeskuse lehekülje.
kui nüüd küttide-korilaste elulaadist liikuda karjakasvatajate ja maaviljelejate arengustaadiumisse, siis ilmselt on ühikutes arveldamise mõtlemine kõige lihtsam tekkima karjakasvatusega seotud kultuurides. ka nüüdisajal on teada aasia maades komme osta naine nii ja nii mitme lamba või kaameli või mingi teise looma eest.
väga hea väiksema kauplemise ühik on kana ja selle elusaadus: muna.
kana kusjuures kodustati Hiina aladel ja see on ka üks vanimaid tsivilisatsiooni tekkimise piirkondi.
vilja jaoks on juba tarvis mõõtühikuid.
kõikides kultuurides tekkis kiri kauplemise tehingute ja laomajanduse (millest siis ka maksude kogumise idee) jäädvustamisest.
aga sellegipoolest võidi väga hästi hakkama saada ka ilma küsimusi esitamata.
teine võimalus ilma küsimärgita tekste kirjutada on muidugi see, et asjast räägitakse küsimise tegusõna mainides:
"siis küsis kangelane Kartul, et mida peab ta oma mugulate kaitsmiseks tegema."
- - -
milleni tahan jõuda, on see tähelepanek, et nii paljud inimesed mu tutvuskonnas tegelevad arvamise ja oletamisega kellegi kohta selle asemel, et minna ja küsida sellelt inimeselt reaalselt.
kas on põhjus selles, et Küsimine tundub väga Kauplemise maailma kuuluvat?
et justnagu Küsimine oleks Tehingusse astumine ja see tundub et toob kaasa Kohustused?
kui see on nii, siis tuleks selget vahet teha Küsimisel ja küsimisel:
on olemas Hooliv Teadatahtmine ja on olemas Kasusoovimine.
või kuidas sina sõnastaksid?
________________________________________________________
nad ütlevad, et varsti saab üks ajastu otsa ja on algamas Uus Ajastu.
mulle tundub, et selle vana ajastu võiks nimetada Kauplemise Ajastuks.
uue ajastu jaoks on mul teine mõiste välja pakkuda:
Hoolimise Ajastu.
laupäev, detsember 25
15. päev
Oma raamatus "Sammud mõistuse ökoloogia suunas" ("Steps to the Ecology of Mind") jutustab Gregory Bateson ühe huvitava loo ajast, mil ta töötas Hawaii Mereuuringute Instituudis ja tegeles delfiinide suhtlusmustrite uurimisega: Ta jälgis, kuidas treenerid õpetavad delfiine publiku ees trikke tegema. Esimesel päeval, kui delfiin tegi midagi ebatavalist, näiteks hüppas veest välja, puhus treener vilet ja viskas delfiinile tasuks kala. Iga kord, kui delfiin niimoodi käitus, puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Õige pea sai delfiinile selgeks, et niisuguse käitumise eest saab kindlapeale kala -- ta kordas seda üha uuesti ja hakkas ootama selle eest tasu.
Järgmisel päeval aga ilmus delfiin platsi, sooritas oma hüppe ning ootas kala, aga tasu ei tulnud. Delfiin kordas mõnda aega hüpet, ilma et tema pingutus oleks vilja kandnud, siis aga tegi pahameelehoos midagi muud, näiteks keerutas end vees. Selle peale puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Seepeale kordas delfiin uut trikki ja sai tasu. Eilse triki eest ta tasu ei saanud, kala sai ainult millegi uue eest. Niisugune muster kordus 14 päeva. Delfiin tegi triki, mille oli eelmisel päeval ära õppinud, aga kasu sellest polnud. Kui ta aga tegi midagi uut, sai ta selle eest tasu. Delfiini jaoks oli see ilmselt väga närvesööv. Viieteistkümnendal päeval sai ta aga äkitselt mängureeglid selgeks. Ta läks lausa pööraseks ja pakkus hämmastava etenduse, mis sisaldas kaheksa uut ja ebatavalist käitumisviisi, millest nelja polnud sel liigil varem täheldatud. Delfiin oli jõudnud õppimise järgmisele tasandile. Paistis, et ta mõistis mitte ainult seda, kuidas käitumismustreid luua, vaid ka reegleid, kuidas ja millal neid luua.
Veel üks täiendav asi: nende 14 päeva jooksul nägi Bateson treenerit väljaspool treeningu konteksti delfiinile täiesti väljateenimatult kala viskamas. Kui ta selle kohta küsis, vastas treener: "See on selleks, et meie suhted oleksid head. Kui ta minusse hästi ei suhtu, siis ei vaevu ta üldse midagi õppima."
Joseph O'Connor ja John Seymour
SISSEJUHATUS NEUROLINGVISTILISSE PROGRAMMEERIMISSE
lk. 104
Järgmisel päeval aga ilmus delfiin platsi, sooritas oma hüppe ning ootas kala, aga tasu ei tulnud. Delfiin kordas mõnda aega hüpet, ilma et tema pingutus oleks vilja kandnud, siis aga tegi pahameelehoos midagi muud, näiteks keerutas end vees. Selle peale puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Seepeale kordas delfiin uut trikki ja sai tasu. Eilse triki eest ta tasu ei saanud, kala sai ainult millegi uue eest. Niisugune muster kordus 14 päeva. Delfiin tegi triki, mille oli eelmisel päeval ära õppinud, aga kasu sellest polnud. Kui ta aga tegi midagi uut, sai ta selle eest tasu. Delfiini jaoks oli see ilmselt väga närvesööv. Viieteistkümnendal päeval sai ta aga äkitselt mängureeglid selgeks. Ta läks lausa pööraseks ja pakkus hämmastava etenduse, mis sisaldas kaheksa uut ja ebatavalist käitumisviisi, millest nelja polnud sel liigil varem täheldatud. Delfiin oli jõudnud õppimise järgmisele tasandile. Paistis, et ta mõistis mitte ainult seda, kuidas käitumismustreid luua, vaid ka reegleid, kuidas ja millal neid luua.
Veel üks täiendav asi: nende 14 päeva jooksul nägi Bateson treenerit väljaspool treeningu konteksti delfiinile täiesti väljateenimatult kala viskamas. Kui ta selle kohta küsis, vastas treener: "See on selleks, et meie suhted oleksid head. Kui ta minusse hästi ei suhtu, siis ei vaevu ta üldse midagi õppima."
Joseph O'Connor ja John Seymour
SISSEJUHATUS NEUROLINGVISTILISSE PROGRAMMEERIMISSE
lk. 104
laupäev, november 27
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
olen "Kuidas ära tunda manipulaatorit" alguspooles lugemisega. mul vist on see meetod, et loen enne magamajäämist mingi lõigu ja siis hommikul ärgates on selgem arusaam. väsinud peast lasen eriliste kommentaarideta asja endasse ja siis hommikuks on teema läbi töödeldud, tulevad mõistmised ja ideed.
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.
valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.
niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.
mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.
ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?
sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.
aga on.
ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.
ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.
aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.
maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.
aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.
seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).
ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.
see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.
samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)
minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.
kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.
Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)
ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.
valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.
niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.
mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.
ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?
sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.
aga on.
ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.
ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.
aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.
maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.
aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.
seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).
ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.
see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.
samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)
minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.
kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.
Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)
ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."
pühapäev, oktoober 3
oskus öelda EI
vahukommi test on üks lõbusamaid teste, mida ma tean. ja seda on päris kaua uuritud.alltoodud klipis jäi mulle oluliselt kõlama kaks mõtet:
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?
teema jätkuna -- eesti keeles on ilmunud raamat eneskehtestamisest: "Kui ütlen EI, tunnen end süüdi"
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.
hoopis suurema mastaabiga on aga Mõjustamise psühholoogia. raamat, mida tasub lugeda.
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.
neljapäev, september 30
USALDUS
näib, et olen teemas.
Lähedusest kirjutades pakkusin välja Usalduse esimese märksõnana. ja nüüd eile olime rahvaga koos Reena juures ja sealt käivitas.
kõige muu seas rääkis Reena oma kevadisest kogemusest, kus ta organiseeris grupile inimestele raftingu. et see kevad oli veetulv eriti suur, siis tõmbas keeris nende ühe paadi endasse nii, et isegi kaldalt paljude inimestega vedades ei õnnestunud kuidagi sealt välja saada. Reenaga oli meil sellest vahetult pärast sündmust juttu.
ja minu jaoks see pilt veidi ei kattu. siis ta rääkis ühtedest asjadest, nüüd veidi muust.
neil samadel päevadel võttis selline ekstreemsport mitme inimese elu. need küll olid omal käel üritajad.
aga Reena oli siiski rahulolematu, et üritust organiseeriv firma ei olnud sellist äärmuslikku võimalust väga arvestanud -- et paat läheb pöörisesse ja kolm inimest paisatakse jääkülma vette, kus neid ähvardas kiire alajahtumise ja teadvuse kaotusest tingitud uppumise võimalus.
õnneks läks kõik hästi.
selgus, et meie seltskonnas oli inimene, kes seotud sama raftingut korraldanud firmaga, ja tema ütles, et ta kuuleb sellisest juhtumist esimest korda. et selle tiimiga, kes seal oli, pole sellest juttu olnud.
Reena väide oli, et ta oleks oodanud sellisest ekstreemspordiga tegelevast firmast paremat ettevalmistust.
aga -- selge see, et see kevad oli vett tavapärasest kõvasti rohkem.
no siis küsisin Reenalt, et kas ta firma poole pärast pöördus, et toimunud olukorrale tähelepanu juhtida. "Mispärast, kõik läks ju hästi, keegi ei saanud surma?"
ja ma jätan meelega siit muu vestluse välja, et seda lõime selgelt esile tuua:
1. meie ühiskond on täis eksperte, autoriteete, professionaale.
2. nad on tekkinud seetõttu, et kõik inimesed vajavad Lapsevanemaid. kedagi, kelle hoolde end usaldada, kellele delegeerida vastutus, enda eest asjade otsustamine ja tegemine.
3. paljud need eksperdid teevad oma tööd ja on ainult mingis valdkonnas pädevad. aga et nad on eksperdid, siis rahvas eeldab neilt jumal olemist ja seega oodatakse neilt jumalikku ettenägelikkust ja täielikku pädevat ülevaadet.
4. kahtlemata on turu tingimustes ka need eksperdid huvitatud endast (oma konkurentidest) pädevama mulje jätmisest.
5. kui nende tegevuse puhul midagi tavapärasest rutiinist välja kaldub, siis pole kombeks neile tagasisidet anda. (sest nad on jumalad ja nad saavad isegi aru)
räägime veel teisest ekstreemspordist -- meditsiinist.
seal on see skeem puhtalt olemas. selge see, et arst ei jaksa kõigega kursis olla. meditsiiniteaduses tuleb metsikult kõike mida peale. mingi haiguse raviks 2 aastat tagasi parim ravim on täna juba enneminevik.
sest ravimitel on ju need neetud kõrvalmõjud.
aga ta on ikkagi ekspert.
ja siis tekivadki need reklaamiklipid, kus Šveitsi Sõltumatu Uurimisinstituudi teadlanna istub holograafilise andmetöötlusseina ees ja sa näed ise oma silmaga, kuidas see kõõmavastane shampoon on vaieldamatult pädevalt paari kena klahvivajutusega välja töötatud.
me vajame jumalaid, me vajame autoriteete, ma vajame Ühe Nupulevajutusega Õnne.
tegelik elu on näruselt mittepädev.
toon konkreetse näite:
akne.
tean mitut inimest, kellel see haigus näo laastanud.
Kotka helaariumis müüakse akne vastu lampe.
küsisin siis Margelt, et kuidas neil selle müümisega on läinud ja kas ta saab mulle mõne positiivse näite tuua.
ta arvas, et ei saa. et akne lampide ostjad on sellised rahulolematud.
sest noh seal saab hakata tulemustest rääkima alles poole aasta sihiteadliku töö tulemusena.
aga inimesed ju ei oska ennast nii pikaks ajaks mobiliseerida.
siiski loodan, et keegi on selle läbi teinud ja on oma probleemiga hakkama saanud.
sest ta oleks tõeline Eeskuju ja Inspiraator teistele.
ta on läbinud selle mahu ja ta on õppinud JÄRJEPIDEV olema.
Šveitsi kui tahes sõltumatu instituut võib mida iganes endale tõestada, aga kui inimene siinsamas on oma probleemi lahendanud ja ma näen teda ja tema eneseusku -- siis see toimib. see käivitab.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
mille poolest siis Muutuja on midagi muud kui Ekspert?
Muutuja ei ole jumal.
ta ei oota ka teiselt muutujalt jumalaks olemist.
muutujatel on teadmine, et kui nad oma probleemi põhjalikult kaardistavad, kui nad on koos asja lahendamise eest väljas ja kui nad on järjepidevad -- siis on nad hoopis paremal positsioonil, kui oleks sama asja üksi üritadades või kellegile jumalale lootma jäädes.
Lähedusest kirjutades pakkusin välja Usalduse esimese märksõnana. ja nüüd eile olime rahvaga koos Reena juures ja sealt käivitas.
kõige muu seas rääkis Reena oma kevadisest kogemusest, kus ta organiseeris grupile inimestele raftingu. et see kevad oli veetulv eriti suur, siis tõmbas keeris nende ühe paadi endasse nii, et isegi kaldalt paljude inimestega vedades ei õnnestunud kuidagi sealt välja saada. Reenaga oli meil sellest vahetult pärast sündmust juttu.
ja minu jaoks see pilt veidi ei kattu. siis ta rääkis ühtedest asjadest, nüüd veidi muust.
neil samadel päevadel võttis selline ekstreemsport mitme inimese elu. need küll olid omal käel üritajad.
aga Reena oli siiski rahulolematu, et üritust organiseeriv firma ei olnud sellist äärmuslikku võimalust väga arvestanud -- et paat läheb pöörisesse ja kolm inimest paisatakse jääkülma vette, kus neid ähvardas kiire alajahtumise ja teadvuse kaotusest tingitud uppumise võimalus.
õnneks läks kõik hästi.
selgus, et meie seltskonnas oli inimene, kes seotud sama raftingut korraldanud firmaga, ja tema ütles, et ta kuuleb sellisest juhtumist esimest korda. et selle tiimiga, kes seal oli, pole sellest juttu olnud.
Reena väide oli, et ta oleks oodanud sellisest ekstreemspordiga tegelevast firmast paremat ettevalmistust.
aga -- selge see, et see kevad oli vett tavapärasest kõvasti rohkem.
no siis küsisin Reenalt, et kas ta firma poole pärast pöördus, et toimunud olukorrale tähelepanu juhtida. "Mispärast, kõik läks ju hästi, keegi ei saanud surma?"
ja ma jätan meelega siit muu vestluse välja, et seda lõime selgelt esile tuua:
1. meie ühiskond on täis eksperte, autoriteete, professionaale.
2. nad on tekkinud seetõttu, et kõik inimesed vajavad Lapsevanemaid. kedagi, kelle hoolde end usaldada, kellele delegeerida vastutus, enda eest asjade otsustamine ja tegemine.
3. paljud need eksperdid teevad oma tööd ja on ainult mingis valdkonnas pädevad. aga et nad on eksperdid, siis rahvas eeldab neilt jumal olemist ja seega oodatakse neilt jumalikku ettenägelikkust ja täielikku pädevat ülevaadet.
4. kahtlemata on turu tingimustes ka need eksperdid huvitatud endast (oma konkurentidest) pädevama mulje jätmisest.
5. kui nende tegevuse puhul midagi tavapärasest rutiinist välja kaldub, siis pole kombeks neile tagasisidet anda. (sest nad on jumalad ja nad saavad isegi aru)
räägime veel teisest ekstreemspordist -- meditsiinist.
seal on see skeem puhtalt olemas. selge see, et arst ei jaksa kõigega kursis olla. meditsiiniteaduses tuleb metsikult kõike mida peale. mingi haiguse raviks 2 aastat tagasi parim ravim on täna juba enneminevik.
sest ravimitel on ju need neetud kõrvalmõjud.
aga ta on ikkagi ekspert.
ja siis tekivadki need reklaamiklipid, kus Šveitsi Sõltumatu Uurimisinstituudi teadlanna istub holograafilise andmetöötlusseina ees ja sa näed ise oma silmaga, kuidas see kõõmavastane shampoon on vaieldamatult pädevalt paari kena klahvivajutusega välja töötatud.
me vajame jumalaid, me vajame autoriteete, ma vajame Ühe Nupulevajutusega Õnne.
tegelik elu on näruselt mittepädev.
toon konkreetse näite:
akne.
tean mitut inimest, kellel see haigus näo laastanud.
Kotka helaariumis müüakse akne vastu lampe.
küsisin siis Margelt, et kuidas neil selle müümisega on läinud ja kas ta saab mulle mõne positiivse näite tuua.
ta arvas, et ei saa. et akne lampide ostjad on sellised rahulolematud.
sest noh seal saab hakata tulemustest rääkima alles poole aasta sihiteadliku töö tulemusena.
aga inimesed ju ei oska ennast nii pikaks ajaks mobiliseerida.
siiski loodan, et keegi on selle läbi teinud ja on oma probleemiga hakkama saanud.
sest ta oleks tõeline Eeskuju ja Inspiraator teistele.
ta on läbinud selle mahu ja ta on õppinud JÄRJEPIDEV olema.
Šveitsi kui tahes sõltumatu instituut võib mida iganes endale tõestada, aga kui inimene siinsamas on oma probleemi lahendanud ja ma näen teda ja tema eneseusku -- siis see toimib. see käivitab.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
mille poolest siis Muutuja on midagi muud kui Ekspert?
Muutuja ei ole jumal.
ta ei oota ka teiselt muutujalt jumalaks olemist.
muutujatel on teadmine, et kui nad oma probleemi põhjalikult kaardistavad, kui nad on koos asja lahendamise eest väljas ja kui nad on järjepidevad -- siis on nad hoopis paremal positsioonil, kui oleks sama asja üksi üritadades või kellegile jumalale lootma jäädes.
viimistlemata kukeke
Lev Võgotski on möödunud sajandi tuntumaid vene psühholooge.
temast on veebis palju materjale.
aga minu jaoks on läbi elu olnud süüteküünlaks tema viimistlemata kukekese lugu.
otsisin mööda veebi selle kirjeldust, aga ei õnnestunud hetkel leida.
seega kirjeldan enda mäletamist mööda:
katseisikutele antakse värvilised plasteliinid ja palutakse neil voolida kukekesed.
katse korraldajad jälgivad nende tegevust. kui nähakse, et katseisikul on kukeke peaaegu juba valmis, kui katseisik on sellega nn Viimistlusfaasis -- siis võetakse tema käest kogu komplekt ära. et hea küll, seda pole meil rohkem tarvis. et nüüd teeme mõned testid.
ja katseisikule antakse üha uusi teste, ülesandeid, küsimustikke. hulgem vaimset pingutust.
lõpuks antakse talle küsimustik, mille tulemustest saab tuletada katseisiku pinges oleku määra.
siis on kõik.
katseisikut tänatakse ja loetakse asi lõpetatuks...
ah jaa, võibolla tahab ta oma kukekese lõpuni teha?
ta tahab.
ja kui ta on oma kukekese keeleots suust väljas valmis viimistlenud ja seda iga külje pealt imetlenud ja endaga rahul -- siis palutakse tal sama pinges olekut kirjeldav küsimustik uuesti täita.
selgub, et tema pinge on silmnähtavalt maandunud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
siis vaata, mida sinuga toimub: sul on tonnide kaupa viimistlemata kukekesi!
sul on lahendamata probleeme, sa ootad kannatlikult, kas sulle oluline inimene leiab aega sinuga koos midagi teha, sul on kaelas kohustused, mida tuleb täita kuskil tulevikus, sul on mingi oma meeldiv tegemine, mille valmistegemiseks sul pole aega või häid ideid,...
kui vaadata ennast kui arvutit, siis meil on sadaüks programmi lahti.
ühes aknas on oluline kirjutis pooleli, brauseri aknas on teemaga seotud kümmekond veebilehte lahti, siis veel on mingi youtube tunnine dok allalaadimisel (pagan seda teab, miks see ühendus nii aeglane on), ootamise ajal mängib saateks lemmikmuusikavideote kanal... no ja Facebook on ka avatud (see neelab silmnähtavalt ressurssi), et ikka eluga kursis olla ja tegelikult seal on veel mitu lobisemise akent avatud ja no siis veel tiksuvad MSN-i lobaaknad ja kuna see kõik võtab nii kohutavalt aega, siis niisama vahtimise asemel on mõistlik mängida mõnda mitte niiväga tähelepanu nõudvat mängu ja tegelikult on kaks kirja ka kirjutamisega pooleli...
kas sellest lõpetamata kukekese seisundist annab üldse välja tulla?
vist nii, et paned aknad ükshaaval kinni.
aga hetkel on mul teine lugu pooleli ja ma ei võta endale siit edasi lahtikirjutamise kohustust.
ma kirjutasin selle kukekese loo minimaalselt ära, sest mul on vaja seal teises loos sellele viidata.
ja see pole esimene kord, kus mul on vaja olnud kukesele viidata.
olen seda kukeses lugu rääkinud nii paljudele.
aga kui sa pole seda kuulnud, siis nüüd sa lugesid.
seega on mu kukeke peaaegu valmis voolitud...
em...
temast on veebis palju materjale.
aga minu jaoks on läbi elu olnud süüteküünlaks tema viimistlemata kukekese lugu.
otsisin mööda veebi selle kirjeldust, aga ei õnnestunud hetkel leida.
seega kirjeldan enda mäletamist mööda:
katseisikutele antakse värvilised plasteliinid ja palutakse neil voolida kukekesed.
katse korraldajad jälgivad nende tegevust. kui nähakse, et katseisikul on kukeke peaaegu juba valmis, kui katseisik on sellega nn Viimistlusfaasis -- siis võetakse tema käest kogu komplekt ära. et hea küll, seda pole meil rohkem tarvis. et nüüd teeme mõned testid.
ja katseisikule antakse üha uusi teste, ülesandeid, küsimustikke. hulgem vaimset pingutust.
lõpuks antakse talle küsimustik, mille tulemustest saab tuletada katseisiku pinges oleku määra.
siis on kõik.
katseisikut tänatakse ja loetakse asi lõpetatuks...
ah jaa, võibolla tahab ta oma kukekese lõpuni teha?
ta tahab.
ja kui ta on oma kukekese keeleots suust väljas valmis viimistlenud ja seda iga külje pealt imetlenud ja endaga rahul -- siis palutakse tal sama pinges olekut kirjeldav küsimustik uuesti täita.
selgub, et tema pinge on silmnähtavalt maandunud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
siis vaata, mida sinuga toimub: sul on tonnide kaupa viimistlemata kukekesi!
sul on lahendamata probleeme, sa ootad kannatlikult, kas sulle oluline inimene leiab aega sinuga koos midagi teha, sul on kaelas kohustused, mida tuleb täita kuskil tulevikus, sul on mingi oma meeldiv tegemine, mille valmistegemiseks sul pole aega või häid ideid,...
kui vaadata ennast kui arvutit, siis meil on sadaüks programmi lahti.
ühes aknas on oluline kirjutis pooleli, brauseri aknas on teemaga seotud kümmekond veebilehte lahti, siis veel on mingi youtube tunnine dok allalaadimisel (pagan seda teab, miks see ühendus nii aeglane on), ootamise ajal mängib saateks lemmikmuusikavideote kanal... no ja Facebook on ka avatud (see neelab silmnähtavalt ressurssi), et ikka eluga kursis olla ja tegelikult seal on veel mitu lobisemise akent avatud ja no siis veel tiksuvad MSN-i lobaaknad ja kuna see kõik võtab nii kohutavalt aega, siis niisama vahtimise asemel on mõistlik mängida mõnda mitte niiväga tähelepanu nõudvat mängu ja tegelikult on kaks kirja ka kirjutamisega pooleli...
kas sellest lõpetamata kukekese seisundist annab üldse välja tulla?
vist nii, et paned aknad ükshaaval kinni.
aga hetkel on mul teine lugu pooleli ja ma ei võta endale siit edasi lahtikirjutamise kohustust.
ma kirjutasin selle kukekese loo minimaalselt ära, sest mul on vaja seal teises loos sellele viidata.
ja see pole esimene kord, kus mul on vaja olnud kukesele viidata.
olen seda kukeses lugu rääkinud nii paljudele.
aga kui sa pole seda kuulnud, siis nüüd sa lugesid.
seega on mu kukeke peaaegu valmis voolitud...
em...
pühapäev, september 26
LÄHEDUS
teema sai alguse mu jaoks eelmisel laupäeval, kui selgus, et mtü registreerimiseks on vaja PIN2 koode ja Muutujate registreerimine jääb seekord ära. Erkil oli siis vaja kuhugi edasi põrutada, ja meie Eevaga jäime Muutujate algkursusest rääkima (kokkuvõte siin).
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.
...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)
kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo. tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.
tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.
ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.
laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.
sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE
sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.
aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?
me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.
mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.
sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.
...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)
kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo. tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.
tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.
ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.
laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.
sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE
sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.
aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?
me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.
mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.
sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?
Tellimine:
Postitused (Atom)