Kuvatud on postitused sildiga muutujad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muutujad. Kuva kõik postitused

laupäev, detsember 31

kehahoid

aasta viimasel reedel oli meil tavapärane REEDE Tantsupööningul. see on kolmandat hooaega toimuv ettevõtmine, kus salsat õppinud inimesed käivad koos tantsimas ja konkreetseid kombinatsioone praktiseerimas.
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.

sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?

pühapäev, mai 8

Emadepäeva tee

paar päeva tagasi helistas mu ammune naabritädi.
rääkisime mis me rääkisime, aga lõpuks jõudsime ikkagi tema tütre väikese/suure imeni.

aastaid elasime kahe perena ühes majas ja kahtlemata tead siis inimeste elust ja olust ja seda, et lapsed on ta tütre jaoks kurb teema. niipalju kui ta mõnikod ise rääkis, niipalju tean, et ta oli uuringutel käinud ja ravikuure teinud ja selle tulemusel oli talle selgeks saanud, et tal pole erilist lootust.
ega ma täpsemalt ei tahtnud küsida, sest kuidas sa ikka puudutad teise haava.

aga kuskil aasta tagasi kuulsin, et ta ootab last.
no ja teades, millal laps pidi sündima, siis küsisingi vanaemalt, et kuidas neil läheb.
ja siis ta rääkis kui eriline ja tubli väike tegelane on neil ja mida ta kõik juba oskab.
aga mul tuli pähe oma süüteküünalde mõtlemises küsida, et ta nii kaua aastaid lootis ja igatses -- mis siis nüüd oli see, mis aitas?

naabrinaine jäi päris mõtlema.
ja siis pahvatas -- see kadakakasvu tee!
et kui sa nii küsid ja kui see esimese asjana pähe tuleb, siis see see oligi.



küsimus on küsimises.
sellised kauaoodatud õnned kipuvad varjutama seda teed, mille kaudu asjani jõuti.
unustatakse ära.
uus ja huvitavam elu sõidab peale.
ja aastate pärast unustatakse täiesti see kurb aeg ja lahenduste otsimine.
aga kuskil on keegi, kellele oleks seda kogemust tarvis.

ja siis me rääkisime, et meil on igal pool asjatundjad.
neil on autoriteet ja nii kuidas nemad ütlevad, nii ongi.
ning kui nende soovitatud asi ei toimi, siis me pigem süüdistame ennast, kui seame kahtluse alla tolle teadja ja arvaja.
aga on olemas veel ka lihtne kogemus. põlvest-põlve päranduv teadmine, mis praegusel ostan-müün-vahetan ajastul on kuhugi varju jäänud.

kadakakasvude tee.
vana naine ütles ta tütrele kui neil jutuks läks, et vanasti aitas see tee sellise probleemi puhul.
ta ei teadnud ja arvanud.
tal oli see kogemus. ta teadis inimest, kellel oli aidanud.
sa nüüd loed seda juttu ja unustad, eksju?

ma väga tahaksin aga, et sulle jääks meelde ja sa teinekord räägiksid kellelegi kuskil seltskonnas sellest.
et siis sealt need inimesed räägiksid omakorda teistele inimestele. ja nii edasi.
nagu ringid kanduvad vette visatud kivist.
võibolla su tuttavatel pole seda probleemi.
aga kuskil kellelgi on.
see on suur müür tema elus, mille varjus ta aegamisi närbub.
ja ei saagi õitseda.

pealegi -- naabritädi tütar võitles oma soovi eest küllaltki avalikult. tema lähedased teadsid.
ja ükskord ta rääkis sellest ka üle aia oma ammusele naabrile.
ja sai lahenduse.
aga kui paljud inimesed tahavad rääkida sellisest murest?

(kuigi väljarääkimine on kindel meetod lahenduse otsimiseks.
on vaja inimesi, kelle kaudu saaksid asjad endale selgeks rääkida.
teinekord aitab küsimuse sõnastamisest.
et sealsamas kohe teada ka vastust.)

kirjutasin sellest telefonivestlusest Facebooki ja inimesed reageerisid ja tahtsid täpsemalt teada.

siis helistasin järgmisel päeval tagasi ja küsisin naabritädilt, et ega ta tütar midagi muud sel ajal teistmoodi ei teinud.
ei.
 küsisin täpsemalt siis tee kohta ja kuidas seda kasutada.

pärast ta veel helistas tagasi -- ta oli algsest allikast kõik järgi küsinud.


siin siis kogu õpetus täpsemalt:
need ei pea olema noored värsked kasvud. võib võtta aastaringselt.
võib ka marju hulka panna kui on.
nad võtsid naabri aias kasvava kadaka haru tipust nii 15 cm otsa ja lõikusid selle kuskil 1 cm pikkusteks tükkideks (ta ütles, et varre puiduosa on ka vajalik).

teed keedetakse 45 minutit aeglasel tulel ja lastakse siis tõmmata.
selle tõmmise pani tütar külmkappi ja kasutas lahjendatult nädala jooksul ära.
juua tuleb teeklaasitäis hommikul tühja kõhuga.
et tegemist on küllalt mõruda teega, siis tütar pani suhkrut hulka.
see ei mõjutanud tulemuse saavutamist, aga tegi tee oluliselt joodavamaks.

kadakavõrsetee on ka muude naiste probleemide jaoks hea.
menstruaalvalu vastu näiteks.
pidi hästi ka sooleusside vastu aitama.

kadaka ladinakeelne nimi Juniperus on tuletatud sõnadest 'junio' (noor) ja 'parere' (ilmuma, sünnitama)...

head emadepäeva!

teisipäev, aprill 26

sajanda ahvi meem

on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.

tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.


kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.

sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)

minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.

kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:


seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.

nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect


newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)

sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?

olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.

laupäev, november 27

mitte keegi ei keela sul olla meeldiv

olen "Kuidas ära tunda manipulaatorit" alguspooles lugemisega. mul vist on see meetod, et loen enne magamajäämist mingi lõigu ja siis hommikul ärgates on selgem arusaam. väsinud peast lasen eriliste kommentaarideta asja endasse ja siis hommikuks on teema läbi töödeldud, tulevad mõistmised ja ideed.
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.

valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.

niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.

mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.

ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?

sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.

aga on.

ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.

ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.

aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.

maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.

aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.

seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).

ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.

see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.


samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)

minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.

kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.


Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)


ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."

esmaspäev, oktoober 4

INVAMESS

Andresel oli laupäeval pikalt tenniseplats mängimiseks ja et ilm oli vaieldamatult ilus, siis tuli mõte kutsuda Eeva Andrese trenni lõppu teistmoodi kogemust saama (Andres hea õpetaja) ja siis sealt edasi liikuda kambas koos Harku raba ringile ratastega.
Eeva oli just minekul, sest talle meenus, et ta pidi invamessile minema ja see kõlas nii huvitavalt, et mul käigult plaanid muutusid (Harku rabas käisime täna ja see oli ka hea).

oh mulle meeldivad ootamatud muutused.
see oli täiega see, mida vajasin!
liikusin mööda bokse ja uurisin ja suhtlesin ja see on nii oluline ja nii ülev, kuidas inimestest hoolitakse!
pikalt suhtlesin Käo Päevakeskuse inimestega... (nad jäid mul esimesena saali sisenedes ette ja pärast saalist välja minnes ka) aga neil on ju nii õilis missioon!
paar päeva tagasi vaatasin Day to Day lühifilmi Texase päevakeskuse tööst ja klientidest. nende vanemate jutt, kuidas nad elavad üks päeva korraga. kuivõrd vajalikud on nende jaoks sellised keskused!

sattusin Käo boksi juurde, kui nad parasjagu tutvustasid kellegile teisele pildilolevaid suhtlemise abivahendeid. vahetatavate piltidega raamid on siis igasuguses vanuses ja erinevate suhtlemispuuetega inimeste puhul kasutatavad. seal on palju pilte.
kui sa ei suuda ennast sõnades väljendada, siis selline vahend on side maailmaga, päikeselaik sombuses taevas.
need punane ja kollane on nupud. laps tuleb päevakeskusest ja ema küsib, mida sa täna tegid. ja laps vajutab ning nad kuulevad päevakeskuses salvestatud juttu. see on nende suhtlemine.
laps tunneb, et ta on osaline, ema tunneb, et ta lapsel on elu.

rääkisin põgusalt Käo omadele monokromaatvalguse teraapiast. mööda messi edasi liikudes sai üha selgemaks pilt, et kõigepealt tuleks teha neile keskuste töötajatele seminar ja lasta neil kõigil selle teraapia seanss läbi teha. et nad oskaksid arvata, kuivõrd ja milliste nende klientidega oleks mõttekas seda ravi proovida (Karl Ryberg on Rootsis seda teinud, saan aru, et ka tajutavate positiivsete tulemustega. seadme värvuse muutmise pult ongi just selliste inimestega tegelemise kogemusel disainitud äärmiselt lihtsalt kasutatavaks).

pealkirja väliselt aga teemasiseselt panen siia JUKSi kaks mulle meeldinud videot: Leena teeb lesta ja Intervjuu.

ma ei jaksa rääkida kõigest. mulle meeldis see väike tüdruk, kellest Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse sladishows olid mõned pildid. tal oli insult! ja siis olid ta jalgade küljes elektrilised stimulatorid, et toetada ta aju uuesti kõndima õppimisel.
no ma proovisin nende kodukalt leida mingeidki pilte. ainsad pildid on vist ainult esilehel. No nii ilmekad pildid on olemas, aga kodukal pole ühtegi.

väga pilkalt sai oldud vaegnägijate ja pimedate teemas.
palju on neil rääkivaid asju. siin paremal näiteks rääkivad kaalud. käekellade puhul ootasin, et need ka jutustaksid, aga need olid kombatavad hoopis -- klaas käis pealt ära ja 12 oli kolm täppi ja seierite pulul veidi kahtlane tunne tekkis, et kas need peavad pideavt kompimist vastu, aga eks nad siis pea pidama.






lugemisseadeldisega saab teksti kasvõi sõna kõrguseks suurendada või siis väga erinevale režiimile ümber lülitada -- nägemishaigusi on väga erinevaid ja meile demonstreeriti üle kümne erineva kuvarile pildi tekitamise võimaluse.
see on asjade häälega märgistamise seade.
sa paned need kleepsud asja külge ja ütled mikrofoni, mis see on --näiteks, kelle tassiga tegu -- ja siis kui sa hiljem tahad teada, kelle tass see on, siis paned selle pulga selle markeri lähedusse ja kuuled oma öeldud salvestust.
 see pulk on ilma kepita kompimiskepp. sa kõnnid ruumis sellega ja kui su ees ei ole takistusi, siis see annab rahuliku värina, aga kui on mingi objekt ees, siis muutub värin ärevaks. liikusin sellega veidi silmad kinni saalis ringi. ei ole asjatundja tavalise kepiga käimises, aga selle pulgaga sai asjade vahel liikuda.
trepiastmeid sellega küll ei kompa, aga



oh seal saalis oli palju kõike mida, lihtsalt ei jaksa kirjeldada.
aga igatahes kogu selle sündmuse tipukivi minu jaoks oli pimenäituse ja pimekohviku külastamine.

näituse jaoks koguti meist neljane grupp ja siis saime tuttavaks meie vaegnägijast giidi Hellega, kes meid oma rahulikul meelel juhatas pimedasse ruumi.
seal kompasime erinevaid savist tehtud kujusid ja Helle rääkis iga töö kohta mingi loo.

pärast näitust juhatas ta meid ükshaaval kohvikus laua taha istuma (see oli koht, kus mul igasugune orientatsioon mingiks ajaks kadus) ja tõi meile me tellitud saiakesed ja teed-kohvid.

ja me vestlesime.
Helle rääkis oma nägemiskaotusest, millega ta on olnud 8 aastat. tema ellu on see toonud suure muutuse, kuid ta on hakkama saanud. mitte just esimeses nooruses inimene võttis kätte ja hakkas massaži õppima ja see on tema uus töö. talle meeldivad just idamaade koolkonnad, kus tunnetuslikul poolel suurem osakaal.
selle jätkuks saingi küsida, et kas ta saab rääkida oma nägemisekaotusest niiväga traagilistes värvides, sest mina oma nappide kogemustega olen aru saanud, et pimedad inimesed on hoopis meeldivama suhtumisega teistesse inimestesse -- nad kuulavad sind tähelepanelikumalt, nad väljendavad ennast selgemini.
Helle oli sellega täiesti nõus.

üleüldse -- mul oli nii helge tunne pärast seda messi.
maailm on ilus.

neljapäev, september 30

USALDUS

näib, et olen teemas.
Lähedusest kirjutades pakkusin välja Usalduse esimese märksõnana. ja nüüd eile olime rahvaga koos Reena juures ja sealt käivitas.
kõige muu seas rääkis Reena oma kevadisest kogemusest, kus ta organiseeris grupile inimestele raftingu. et see kevad oli veetulv eriti suur, siis tõmbas keeris nende ühe paadi endasse nii, et isegi kaldalt paljude inimestega vedades ei õnnestunud kuidagi sealt välja saada. Reenaga oli meil sellest vahetult pärast sündmust juttu.


ja minu jaoks see pilt veidi ei kattu. siis ta rääkis ühtedest asjadest, nüüd veidi muust.
neil samadel päevadel võttis selline ekstreemsport mitme inimese elu. need küll olid omal käel üritajad.
aga Reena oli siiski rahulolematu, et üritust organiseeriv firma ei olnud sellist äärmuslikku võimalust väga arvestanud -- et paat läheb pöörisesse ja kolm inimest paisatakse jääkülma vette, kus neid ähvardas kiire alajahtumise ja teadvuse kaotusest tingitud uppumise võimalus.
õnneks läks kõik hästi.

selgus, et meie seltskonnas oli inimene, kes seotud sama raftingut korraldanud firmaga, ja tema ütles, et ta kuuleb sellisest juhtumist esimest korda. et selle tiimiga, kes seal oli, pole sellest juttu olnud.
Reena väide oli, et ta oleks oodanud sellisest ekstreemspordiga tegelevast firmast paremat ettevalmistust.
aga -- selge see, et see kevad oli vett tavapärasest kõvasti rohkem.

no siis küsisin Reenalt, et kas ta firma poole pärast pöördus, et toimunud olukorrale tähelepanu juhtida. "Mispärast, kõik läks ju hästi, keegi ei saanud surma?"

ja ma jätan meelega siit muu vestluse välja, et seda lõime selgelt esile tuua:
1. meie ühiskond on täis eksperte, autoriteete, professionaale.
2. nad on tekkinud seetõttu, et kõik inimesed vajavad Lapsevanemaid. kedagi, kelle hoolde end usaldada, kellele delegeerida vastutus, enda eest asjade otsustamine ja tegemine.
3. paljud need eksperdid teevad oma tööd ja on ainult mingis valdkonnas pädevad. aga et nad on eksperdid, siis rahvas eeldab neilt jumal olemist ja seega oodatakse neilt jumalikku ettenägelikkust ja täielikku pädevat ülevaadet.
4. kahtlemata on turu tingimustes ka need eksperdid huvitatud endast (oma konkurentidest) pädevama mulje jätmisest.
5. kui nende tegevuse puhul midagi tavapärasest rutiinist välja kaldub, siis pole kombeks neile tagasisidet anda. (sest nad on jumalad ja nad saavad isegi aru)

räägime veel teisest ekstreemspordist -- meditsiinist.

seal on see skeem puhtalt olemas. selge see, et arst ei jaksa kõigega kursis olla. meditsiiniteaduses tuleb metsikult kõike mida peale. mingi haiguse raviks 2 aastat tagasi parim ravim on täna juba enneminevik.
sest ravimitel on ju need neetud kõrvalmõjud.
aga ta on ikkagi ekspert.

ja siis tekivadki need reklaamiklipid, kus Šveitsi Sõltumatu Uurimisinstituudi teadlanna istub holograafilise andmetöötlusseina ees ja sa näed ise oma silmaga, kuidas see kõõmavastane shampoon on vaieldamatult pädevalt paari kena klahvivajutusega välja töötatud.

me vajame jumalaid, me vajame autoriteete, ma vajame Ühe Nupulevajutusega Õnne.


tegelik elu on näruselt mittepädev.

toon konkreetse näite:
akne.
tean mitut inimest, kellel see haigus näo laastanud.
Kotka helaariumis müüakse akne vastu lampe.
küsisin siis Margelt, et kuidas neil selle müümisega on läinud ja kas ta saab mulle mõne positiivse näite tuua.
ta arvas, et ei saa. et akne lampide ostjad on sellised rahulolematud.
sest noh seal saab hakata tulemustest rääkima alles poole aasta sihiteadliku töö tulemusena.
aga inimesed ju ei oska ennast nii pikaks ajaks mobiliseerida.

siiski loodan, et keegi on selle läbi teinud ja on oma probleemiga hakkama saanud.
sest ta oleks tõeline Eeskuju ja Inspiraator teistele.
ta on läbinud selle mahu ja ta on õppinud JÄRJEPIDEV olema.

Šveitsi kui tahes sõltumatu instituut võib mida iganes endale tõestada, aga kui inimene siinsamas on oma probleemi lahendanud ja ma näen teda ja tema eneseusku -- siis see toimib. see käivitab.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

mille poolest siis Muutuja on midagi muud kui Ekspert?

Muutuja ei ole jumal.
ta ei oota ka teiselt muutujalt jumalaks olemist.

muutujatel on teadmine, et kui nad oma probleemi põhjalikult kaardistavad, kui nad on koos asja lahendamise eest väljas ja kui nad on järjepidevad -- siis on nad hoopis paremal positsioonil, kui oleks sama asja üksi üritadades või kellegile jumalale lootma jäädes.

viimistlemata kukeke

Lev Võgotski on möödunud sajandi tuntumaid vene psühholooge.
temast on veebis palju materjale.
aga minu jaoks on läbi elu olnud süüteküünlaks tema viimistlemata kukekese lugu.

otsisin mööda veebi selle kirjeldust, aga ei õnnestunud hetkel leida.
seega kirjeldan enda mäletamist mööda:

katseisikutele antakse värvilised plasteliinid ja palutakse neil voolida kukekesed.
katse korraldajad jälgivad nende tegevust. kui nähakse, et katseisikul on kukeke peaaegu juba valmis, kui katseisik on sellega nn Viimistlusfaasis -- siis võetakse tema käest kogu komplekt ära. et hea küll, seda pole meil rohkem tarvis. et nüüd teeme mõned testid.
ja katseisikule antakse üha uusi teste, ülesandeid, küsimustikke. hulgem vaimset pingutust.
lõpuks antakse talle küsimustik, mille tulemustest saab tuletada katseisiku pinges oleku määra.

siis on kõik.
katseisikut tänatakse ja loetakse asi lõpetatuks...
ah jaa, võibolla tahab ta oma kukekese lõpuni teha?

ta tahab.
ja kui ta on oma kukekese keeleots suust väljas valmis viimistlenud ja seda iga külje pealt imetlenud ja endaga rahul -- siis palutakse tal sama pinges olekut kirjeldav küsimustik uuesti täita.

selgub, et tema pinge on silmnähtavalt maandunud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
siis vaata, mida sinuga toimub: sul on tonnide kaupa viimistlemata kukekesi!

sul on lahendamata probleeme, sa ootad kannatlikult, kas sulle oluline inimene leiab aega sinuga koos midagi teha, sul on kaelas kohustused, mida tuleb täita kuskil tulevikus, sul on mingi oma meeldiv tegemine, mille valmistegemiseks sul pole aega või häid ideid,...

kui vaadata ennast kui arvutit, siis meil on sadaüks programmi lahti.
ühes aknas on oluline kirjutis pooleli, brauseri aknas on teemaga seotud kümmekond veebilehte lahti, siis veel on mingi youtube tunnine dok allalaadimisel (pagan seda teab, miks see ühendus nii aeglane on), ootamise ajal mängib saateks lemmikmuusikavideote kanal... no ja Facebook on ka avatud (see neelab silmnähtavalt ressurssi), et ikka eluga kursis olla ja tegelikult seal on veel mitu lobisemise akent avatud ja no siis veel tiksuvad MSN-i lobaaknad ja kuna see kõik võtab nii kohutavalt aega, siis niisama vahtimise asemel on mõistlik mängida mõnda mitte niiväga tähelepanu nõudvat mängu ja tegelikult on kaks kirja ka kirjutamisega pooleli...



kas sellest lõpetamata kukekese seisundist annab üldse välja tulla?
vist nii, et paned aknad ükshaaval kinni.

aga hetkel on mul teine lugu pooleli ja ma ei võta endale siit edasi lahtikirjutamise kohustust.
ma kirjutasin selle kukekese loo minimaalselt ära, sest mul on vaja seal teises loos sellele viidata.
ja see pole esimene kord, kus mul on vaja olnud kukesele viidata.
olen seda kukeses lugu rääkinud nii paljudele.
aga kui sa pole seda kuulnud, siis nüüd sa lugesid.

seega on mu kukeke peaaegu valmis voolitud...

em...

pühapäev, september 26

LÄHEDUS

teema sai alguse mu jaoks eelmisel laupäeval, kui selgus, et mtü registreerimiseks on vaja PIN2 koode ja Muutujate registreerimine jääb seekord ära. Erkil oli siis vaja kuhugi edasi põrutada, ja meie Eevaga jäime Muutujate algkursusest rääkima (kokkuvõte siin).
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.

...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)

kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo.        tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.

tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.

ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.


laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.

sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE

sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.

aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?

me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.

mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.

sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?

reede, september 17

AHISTAMINE



pühapäeval Muutujate Põhikirja kokkukirjutamise lõpus läks meil jutt teemale, et millisena ma siiski näen konkreetseid Muutujate töövorme.
teema on lai ja ma pole kindel, et suudaksin seda loetava ja pealeminevana täies mahus kohe kirja panna.
(see on see koht, kus taas mõtlen, et peaksin diktofoni muretsema, mingil hetkel tulevad nii õige sõnastus kui tõhus järjestus nagu kosest, aga kui pärast lähed ja üritad taastada, siis on kõigest porine uhtorg sama koha peal)

alustan konkreetsest näitest, millest pikemalt siis rääkisime.
Ahistamise teemast.
konkreetsel juhul rääkisime seksuaalsest ahistamisest töö juures, aga Ahistamise nähtus on laiem mõiste ja seda on võimalik lahata ja selle vastu on võimalik välja töötada strateegia.
julgen seda väita, sest mul on veenev positiivne kogemus. me saime mu tuttavaga hakkama teda töö juures süstemaatiliselt ahistanud tüübiga.

ma ei ole kogenud selle loomaaia kõiki soppe ja kahtlemata mul puudub kõigist Ahistamise tehnikatest täielik ülevaade. aga see, et mul õnnestus omi praktikaid selle konkreetse ahistamise peatamiseks rakendada (kusjuures tulemus oli üllatavalt tõhus) -- annab mulle veendumuse ja julguse väita, et see on lahendatav.

esimene probleem on see, et inimene, keda ahistatakse, ei julge väljastpoolt abi loota.
sest ahistamise juures tehakse midagi inimese Lootusega.
see võetakse talt ära.
ta kaotab oma Kerguse. Vabaduse olla.
Usalduse maailma vastu.
aga minu jaoks on siiski kõige suurem ebaõiglus temalt ta Lootuse, tema unistuste võtmine.
oh muidugi -- lootus sureb viimasena, aga see on see viimane ja närune lootus -- lootus, et see kõik ükskord ometi lõpeks.


Ahistaja tegutseb selle nimel, et oma ohver Karjast eraldada.
ja see on suur-suur teema: meil puudub oskus oma absurdsetest probleemidest rääkida.
või siis ka: meie Laiskloom ootab lapsemeelselt, et asjad lahenduvad iseenesest, et keegi lõpuks tuleb ja pühib nina puhtaks.
aga keegi ei tule.
kõik kaetakse Kellegi Teise Probleemi väljaga -- ja selle varjus süstib Ahistaja oma ohvrisse aina uutes doosides seedemahla.
(ma ei mõtle siin küüniliselt, vaid tahan sind ärritada vastu vaidlema või mida iganes. peaasi, et saaks su Ükskõiksusest välja)

/* usun, et kunagi liitub selle töörühmaga ka inimesi, kes on ise kedagi ahistanud.
sest see on tupik. inimene, kes seda teeb, on ise milleski lõksus.
ja me kõik oleme inimesed, kellel on Õigus Muutuda.
"meie - nemad" vastandamine on üldkokkuvõttes vilets strateegia. meil tuleb sellest üle olla.*/
 - - -

ei kavatse siin kirjutada tehnikatest ja strateegiatest.
see ei ole jutustamise teema.
jutustamine ei tööta.

aga ma tean, mida TEHA.
ja sellest veendumusest peab saama inimeselt-inimesele nakkus.

sest inimene, kes on oma elus saanud Ahistamisest üle, kiirgab hakkama saamise veendumust teistesse, kes siis pöörduvad tema kui valgusallika poole.
ja nemad saavad ka hakkama.
ja saavad hakkama saamise veendumuse kiirgajateks. ja omakorda juba paljudele uutele pimedusse surututele valguse allikaks... mõtle -- milline tagurpidi pööratud püramiidskeem.

sest hakkama saamine on poolik võit.
täielik võit on siis, kui sa oled suutnud ka kedagi teist viia hakkama saamiseni.


aga siin paar päeva tagasi saatsin Eliisi pikemat maad ja meil läks jutt järgmise töögrupi teemale:
OSKUS KÜSIDA (mul jälle ei olnud diktofoni, järjekordselt läksin sünkrooni)
ja kui lahku läksime, siis minus oli veel see häälestus edasi ja siis liikus mõte Ahistamise teema juurde tagasi ja siis mõtlesin sellele, et oleks vaja mingeid sisenduslauseid neile inimestele, kes sellest ängistusest tahavad lõplikult välja saada ja siis rattaga hooga edasi sõites see sõnastus tuligi ja jõudsin haarata taskust mobla ja sinna lugeda.
eile hakkasin üht teist salvestust telefonist otsima, aga kõige esimene oli see sõnastus.
olin selle unustanud.
kirjutasin selle välja, muutsin ja parandasin (algul oli see nagu pöördumine Ahistatava poole, aga siis panin Sina asemele Mina -- et ta ise endale ütleb seda). praegu on see sellisel kujul:



ÜKS JA AINUS

kellelgi ei ole õigust võtta minult siin ja praegu olemise õnnetunnet.

see, mis oli,on möödas.
seda ei ole enam.


aga see, mis on ja tuleb – see on täielikult minu elu.
see on aeg minu jaoks.

mul on Üks ja Ainus Elu - ja mul on täielik õigus seda elada.

mul on õigus olla vaimustunud,
mul on õigus olla armunud.

mul on õigus tuua oma ellu Uudsus ja Värskus ja Avastus.

 
MUL ON TÄIELIK ÕIGUS SELLEKS.

/* ja niimoodi kirjutades läksin häälestusse ja sinna juurde tuli juba midagi, mis on nagu midagi muud, aga tegelikult kuulub ka sinna juurde. ma ei tea, võiboll oleks see midagi sellist, mida inimene, kes on kedagi ahistanud, peaks endale sisendama? */
 
inimesed on erinevad.

neil on õigus olla minu arvamistest mõjutamata.
neil on õigus olla sellised, nagu nad tahavad olla.

neil on vabadus muutuda,
eksida,

kahelda,

aga sellest hoolimata proovida.


ja minu asi ei ole seda hinnata,
selle põhjal neist midagi arvata.
nad elavad nii, nagu nad oskavad.
neil on oma unistused, oma igatsused, oma armastus.

minu teha on neile head soovimine.
 
neil on nende Üks ja Ainus Elu.
ja ma soovin neile head.

 
NEIL ON ÕIGUS OLLA.




kolmapäev, august 25

Iatrogeenne haigus

Keha keeruka signaalidesüsteemi üheks kõige imetlusväärsemaks omaduseks on spetsiifilisus. Kui mürgine luuderohi tekitab käenahale lööbe, siis sellega kaasnev järeleandmatu sügelus tuleneb histamiini vallandumisest ­­– histamiin on signaalmolekul, mis aktiveerib põletikuvastuse luuderohus leiduvale allergeenile. Ei ole mingit põhjust tekitada sügelust kogu kehas ­­– histamiin vabastatakse ainult lööbepiirkonnas. Samamoodi, kui inimene seisab  silmitsi stressi tekitava olukorraga, suureneb histamiini vabanemine ajus verevoolu närvikudedesse, tõhustades ellujäämiseks vajalikku neuroloogilist töötlust. Histamiini vabanemine ajus, et stressiolukorras paremini toime tulla, on piiratud ning ei käivita mujal kehas põletikureaktsioone. Nagu USA rahvuskaarti, nii kasutatakse ka histamiini ainult seal, kus vaja ja nii kaua kui vaja.
Enamikel Meditsiinitööstuse ravimitest ei ole aga taolist spetsiifilisust. Kui võtta allergilise lööbega kaasneva sügeluse leevendamiseks tablett antihistamiinikumi, imendub ravim üle kogu keha ning mõjutab histamiiniretseptoreid igal pool, kus neid kehas leidub. Tõsi, antihistamiinikum pärsib veresoonte põletikuvastust ning vähendab drastiliselt allergia sümptomeid. /* allergia toimemehhanismide kohta on suurepärane peatükk Matt Ridley raamatus GENOOM, mis on eesti keeles ilmunud kuukirja Akadeemia järjejutuna 2002/2003 */
Kui aga antihistamiinikum ajju jõuab, mõjutab ta seal paratamatult ka närvifunktsioone mõjustavaid närviringeid. Just selle tõttu kogevad inimesed käsimüügi antihistamiinikumi võttes allergia leevendumist, kuid mõnikord kõrvaltoimena ka uimasust.
Hiljutine näide ravimi traagilisest kõrvalmõjust on sünteetilise hormoonasendusravi (HAR) sandistav ja eluohtlik kõrvaltoime. Östrogeeni tuntuim toime on mõju naise reproduktiivsüsteemile. Viimase aja uuringud östrogeenretseptorite jaotumisest kehas on näidanud, et need retseptorid – ja ja mõistagi nendesse sobituvad östrogeeni signaalmolekulid – on tähtsad ka veresoonte, südame ja aju normaalse talituse seisukohast. Arstid on kirjutanud östrogeeni rutiinselt naistele, kel tekivad menopausiga seotud kaebused seoses sellega, et nende reproduktiivsüsteem lõpetab töö. Farmatseutilise östrogeenravi puhul ei piirdu mõju aga ainult sihtkudedega, vaid östrogeen mõjutab ja häirib ka südame, veresoonte ja närvisüsteemi östrogeenretseptoreid. Sünteetilisel hormoonasendusravil on leitud murettekitav kõrvaltoime – ta põhjustab südame-veresoonkonna haigusi ja närvisüsteemi düsfunktsioone nagu insult [Shumaker jt 2003; Wassertheil-Smoller jt 2003; Anderson jt 2003; Cauley jt 2003]
Ravimite kõrvaltoimeid, nagu HARi juhtumi puhul, on üks peamisi põhjusi, miks üks sagedamaid surmapõhjusi on iatrogeenne (s.o. ravist tingitud) haigus. Konservatiivsete hinnagute järgi, mis avaldati ajakirjas Journal of American Medical Association, on iatrogeenne haigus USAs tähtsuselt kolmas surmapõhjus. Igal aastal sureb USAs ravimite kõrvaltoimete tagajärjel üle 120 000 inimese [Starfield 2000]. Eelmisel aastal ilmus aga uus, valitsuse kümne aasta statistikal põhinev uuring, mille tulemused on veelgi õudustäratavamad [Null jt 2003]. Selles uuringus jõuti järeldusele, et iatrogeenne haigus on tegelikult USAs sagedaseim surmapõhjus ning et retseptorravimite kõrvaltoimed põhjustavad rohkem kui 300 000 surmajuhtu aastas.

Bruce H. Lipton  "Uskumused ja bioloogia" lk 110 - 112

teisipäev, august 24

häälestumine

On hilisaugusti õhtu. Veel mingi hetk tagasi vaatasin vihmapilvedest hämarduva taeva taustal aknast välja ja jäin jälgima, kuidas naabermaja hoovis suure trampliini peal üks poiss harjutas palja ülakehaga külgsuunas saltode tegemist. Olin just avanud arvuti ja brauseri lahti tehes oli ühte aknasse jäänud lahti YouTube klipp. Ja see hakkas mängima ja siis ma laulsin kaasa ja siis harjutasin veel mingi aeg eraldi raskemaid kohti ja intoneerimisvõimalusi.

Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.

Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.

Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.

Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.

Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.

Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.

Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.

(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)

Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:

pühapäev, august 1

KAARDILT VÄLJAS

/ - - - / ja siis arvas Andres, et ta tuleb ka välja ja saadab mind veidi maad. oli mõnus õhtu jalutamiseks, igavese juuli viimane päev. paari tunni pärast algas august. kui nii mõelda.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.

aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.

(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.

mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.

siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.

et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.

seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.

siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.

mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.

...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.

ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?

eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?

see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.

pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.

olla skeemist väljas.

reede, juuli 30

õppida kuulama, siiralt kuulama

Epuga rääkimisest tuli hommikul meelde teema, mis peaks täiesti eraldi olema.
kui Katri poolt minema keplesime, siis nagu läks jutuks, et Epp on tugevalt muutunud. ja kui tahtsin teada põhjust, siis ta ütles, et ta üritab inimesi ära kuulata.
et tavaliselt inimesed kuulavad teiste juttu ja samal ajal mõtlevad vastulauseid või üritavad oma mõtteliini üleval hoida ja ootavad, millal teine lõpetab, et siis oma jutuga esinema hakata.
et me tegelikult kuulame väga vähe seda, mida teine inimene tahab öelda.

minu jaoks oli see tugev teema, sest hiljaaegu avastasin inimese, kes tõepoolest kuulas, mida ma rääkisin.

ma olin nii harjunud, et keegi eriti ei kuula mind, et inimestel jätkub tähelepanu paariks esimeseks lauseks.
tirtsutamiseks (vahepeal isegi arvasin, et varsti tuleb meil rääkima hakata twitteri põlvkonnast, aga tundub, et inimesed väsivad sellest).
aga see inimene kuulas. esitas kaasamõtlevaid küsimusi.
mind see lummas.
hakkasin tähelepanu pöörama, mida ma inimestele ütlen.
ja kuidas.

ma tahaksin sellist suhtlemist oluliselt rohkem oma ellu.


nüüd hommikul küsisin Epult veel korra üle, kuidas ta ennast väljendas.
ta ütles, et ta ei oska inimesi kuulata. et me mõlemad oleme sellised, et ei oska. et üritame iga mõtet ära öelda, mis meil öelda on. aga see, mida ta tahaks osata ja mida ta üritab, on siiras huvi teise vastu.
saad aru -- et mitte ainult ei kuula, vaid ka see hoiak ja häälestus ja kehakeel.
et sa tõesti pöördud ta poole oma kehaga, et sa tõesti kuulad, mida ta räägib.
et sulle läheb see korda.


(ohkab)



seda tuleb hakata MUUTUJA ALGKURSUSEL treenima.

esmaspäev, detsember 28

värvusteraapia

eesti keeles on ilmunud Karl Rybergi raamat "Elavad värvid", mida kindlasti soovitan lugeda. ta on praktik. praktilised kogemused inimeste psüühiliste hädade ravimisel (üks ta raamatus toodud näide viib mõtted kohe tolteekide nn vanade nägijate ajastu temaatikale; kirjelduse järgi väga need tegelased, kes ühe patsiendi unenägemisse tungisid)
teraapia põhimõte järgmine: inimesel lastakse valida värvid, mida ta tahaks kogeda. ja siis genereeritakse kerakujulisse seest valgesse ruumi ainult selle sagedusega valgus. inimene tajub kogu kehaga ruumi keskel olles ainult seda sagedust. resoneerub sellele.
väide on see, et inimene instinktiivselt teab, millisesse sagedusse tal on tarvis häälestuda, mis sageduspiirkonnas on tal häälestamatus (mis on ka vastava füüsilise või vaimse vaevuse põhjuseks).
ja ta valib raviks välja just need värvid.
väide ka see, et vaid paarist seansist piisab, et saada ennast häälestunuks.
tean, et kuskil skandinaavias ja inglismaal on ehitatud selliseid värvusteraapia kambreid. kunagi leidsin isegi kellegi kirjelduse oma isikliku kogemuse kohta seal käimisest. aga hetkel väsisin otsimast.
igatahes Rybergi enda firma kodulehel nad reklaamivad vaid sellist portatiivset seadet.

kui see Muutujate organisatsiooni idee tõesti liikuma saab ja saab hakata reaalsest keskuse loomisest mõtlema, siis kindlasti tahaks sinna ka selle värvusteraapia kambri ehitada.
usun väga sellesse.
me oleme mitte ainult see, mis me sööme,
vaid ka see, mis me tajume (kuulmisteraapia peaks toimima samal põhimõttel -- me korrastame oma häälestust läbi kindlate helidega resoneerimise) -- näeme ja kuuleme (kompamise osas olen enda peal ise praktiseerinud midagi ja see tõesti avardas mu tunnetust).
selle vastandina siis ka tajude puudumine -- REST, isolation tank, floating
tantsuteraapia on ilmselgelt samuti vajalik.

kui on inimesed, kes tahavad ennast muuta, kes tahavad saada toimivamaks, tõhusaks -- siis tuleb otsida teed selleks.
ja Muutujate organisatsiooni kaudu saab selle toimima, saab vabaks äri tegemise kitserinnalisusest.

reede, oktoober 23

Edasisööstu bola

 bola on Lõunal-Ameerika indiaanlaste viskerelv, mida kasutati näiteks nandude püüdmiseks.

bola on omavahel ühendatud üksuste idee. koostöö idee. see on saadetud lendu just selle mõttega, et need kuulid peavadki lendama mööda.
kas sina näiteks saad uutele asjadele hoobilt pihta? saad või?
(ilma hooplemata?)
siis need kuulid lendavad ühelt ja teiselt poolt postist mööda ja nii tavaliselt ongi. ja kui nad on juba lootusetult möödas ja näib, et taaskord läks nagu see ikka läheb ─ siis ühtäkki

pühapäev, september 20

Valukeha

Eckhart Tolle on sellepoolest huvitav, et ta ise tunnistab UUS MAAILM alguses, et see raamat on viletsasti kirjutatud.
see on.
suuresti tänu sellele ülestunnistusele ja kellegi metsapoolelistis kiitmisele ma närisin selle vähehaaval siiski läbi. tahtsin aru saada, miks osadele inimestele ta siiski läheb peale.
selle vaevalisuse suhtes kahtlustan, et tegu suuresti sellega, et kuulun enam visuaalsele mõtlemisele orienteeritud tüüpi ja mulle lähevad korda praktikal põhinevad kogemused.
näiteks võin võtta suvalise Castaneda raamatu suvalisest kohast lahti ja jäädagi lugema. mu jaoks on need raamatud täiega reaalne maailm, milles olla. eile oli Andres külas ja andsin talle Gladwelli MURDEPUNKTI lugeda ja ta sukeldus käigult sinna, sest tegemist on hästikirjutatud raamatuga.
Tolle raamatus on kogu paksuse peale kõigest kaks situatsioonikirjeldust. enamus raamatust on aga sõnad, sõnad, sõnad - ühe taani printsi kirjeldust kasutades.
(tema SIIN JA PRAEGU jäigi mul pooleli, sest no sama sündroom, mis Erki räägib mitme autori puhul, et nad kirjutavad ühe ja sama raamatu mustandit uuesti ja uuesti ümber.)
mis Tolle puhul siiski kohale jõudis ja tiksuma jäi, oli valukeha idee.