Charles Duhigg HARJUMUSE JÕUD.
Teadlased ütlevad, et harjumused tekivad seepärast, et aju otsib pidevalt võimalusi kergemini läbi ajada. Kui see aju teha oleks, püüaks see peaaegu iga rutiinse tegevuse muuta harjumuseks, sest harjumused lubavad meie meelel sagedamini aega maha võtta. See jõupingutusi vältiv instinkt on meie suur eelis. Tõhus aju võtab vähem ruumi, seega on inimese pea väiksemaks muutunud, see omakorda on muutnud lihtsamaks sünnitamise ning sellest tulenevalt esineb järjest vähem vastsündinute ja emade surmasid. Tõhus aju võimaldas meil ka lõpetada elementaarsete tegevuste peale mõtlemise – näiteks kõndimine ja toidu valimine – ning nõnda saime oma vaimse energia pühendada odaotste, niisutussüsteemide ning viimaks lennukite ja videomängude leiutamisele.
Kuid vaimse jõupingutuse säilitamise juures on üks konks: kui meie aju lülitub säästurežiimile valel hetkel, võib miski oluline meil märkamata jääda – näiteks end põõsastes peitev röövloom või kihutav auto maja eest väljakeeramise hetkel. Nii ongi meie basaaltuumad kavandanud nutika süsteemi, et kindlaks teha, millal võib lasta harjumustel võimust võtta. Need hakkavad tööle iga kord, kui mingi käitumiskänk algab või lõpeb.
(lk. 40)
Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka," jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees." Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine," ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed Iiituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põh,jaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise v6imalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal “kas jätta oma mees maha või mitte".
Muutus leiab aset teiste inimeste juuresolekul," rääkis mulle Todd Heatherton, üks uurimust läbi viinud psühholoog. „See tundub tõeline, kui see teiste inimeste silmist vastu peegeldub."
Usu tekkimise täpsetest mehhanismidest pole seni veel selget ettekujutust. Keegi ei saa kindlalt öelda, miks psühholoogiakursusel kohatud inimesed suutsid naist veenda selles, et kõik peaks teisiti olema või miks Dungy meeskond saavutas ühtsuse pärast seda, kui nende treeneri poeg surma oli saanud. Paljud vestlevad sõpradega oma õnnetu abielu teemal, kuid ei jäta oma abikaasasid kunagi maha. Paljud meeskonnad vaatavad kõrvalt, kuidas treener raske olukorraga võitleb, kuid see ei pane neid rohkem kokku hoidma.
Ent me teame, et harjumuse püsiva muutmise jaoks peavad inimesed uskuma, et muutus on teostatav. Sama protsess, mis AA nii m6jusaks teeb — rühma võim õpetada inimestele, kuidas uskuda –, leiab aset siis, kui inimesed kokku tulevad, et aidata üksteisel muutusi ellu viia. Uskuda on lihtsam, kui ollakse osa kogukonnast.
(lk. 126, 127)
"Ma tõesti ei tea," ütles ta mulle. "Mu ema ütles ikka: "Sinust saab neie peres esimene, kes ülikooli läheb, sinust saab ärimees, sa teed veel meid kõiki uhkeks." Ta küsis minult ikka ja jälle väikeseid küsimusi, nagu: "kuidas sa täna õhtul õppida kavatsed?", "Mida sa homme teha kavatsed?", "Kuidas sa tead, et oled testiks valmis?" See õpetas mind eesmärke seadma."
" mul on tõepoolest õnne olnud," tunnistas ta mulle. "Usun siiralt, et kui inimesele öelda, et neis on eduks vajalikku tuumakust, siis nad teevad su sõnad teoks."
(lk. 195)
Siiski tuleb meeles pidada, et harjumuse ümberkujundamiseks peame otsustama seda muuta. Te peate teadlikult nõustuma tegema rasket tööd, et ära tunda harjumuste rutiinseid tegevusi käivitavaid päästikuid ja preemiaid ning leidma nendele alternatiivid. Te peate teadma, et kontroll on teie käes ning olema piisavalt eneseteadlik, et seda kasutada. Selle raamatu iga peatüki eesmärk on näitlikustada, et selline kontroll on tegelikult võimalik.
(lk. 339)
Kuvatud on postitused sildiga sõnade väli. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sõnade väli. Kuva kõik postitused
kolmapäev, aprill 16
neljapäev, veebruar 20
ka homme sajab
kunagi 90-ndate keskpaigas osalesin Bahai-usuliste kohtumisel. oli plaanis neist teha saade.
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
rääkisime paljudest asjadest ja jutt läks sellele, et nende üks missioone Eestisse tulekul oli võidelda naiste võrdväärse kohtlemise eest.
selle teema puhul pidin märkima, et minu arust on Eesti küll viimane koht, kus selle eest võidelda.
meil on naistele olemas kõik võimalused -- neid ei kohelda teisejärguliste inimestena, neil on meestega samaväärne ligipääs haridusele, neil on valimisõigus (mida paljudes riikides siiski veel ei ole)...
ja mis kõige põhilisem -- eesti keeles ei ole sugude põhjal eristamist!
esemetel ei ole sugu (et need on meeste asjad ja need on asjad, millega võivad naised tegeleda), asesõnades ei ole mingitki soolist eristamist, tegusõnadel pole spetsiifilist lõppu, et eristada, kas seda tegi mees või naine.
see tähendab, et sooline võrdõiguslikkus on ühes kõige fundamentaalsemas ühiskonda kooshoidvas funktsioonis -- meie emakeeles.
käitumis-ökonomist Keith Chen toob sellesse meele ja keele seostatuse teemasse uue lähenemise:
ta leidis maailmas vähesed piirkonnad, kus elavad samades tingimustes kogukonnad, kelle keeltes on selge erinevus tulevikuvormide kasutamises. ühes keeles tegusõna kuju muutub, teises mitte.
nagu märkad alloleval pildil, Eesti on ka tema uurimise alla jäänud piirkond:
pühapäev, november 17
metatasand
Eile oli Erki külas ja juttudega jõudsime kohani, kus rääkisin argumendist, millega saab homöopaatia konkreetselt nurka panna.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.
kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."
minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?
masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?
siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":
me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.
AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!
millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).
kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.
me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!
- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.
aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!
mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.
aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.
- - -
selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.
SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.
lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."
seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.
või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:
SUHKRUPUHUMINE.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.
kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."
minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?
masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?
siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":
me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.
AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!
millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).
kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.
me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!
- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.
aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!
mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.
aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.
- - -
selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.
SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.
lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."
seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.
või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:
SUHKRUPUHUMINE.
pühapäev, september 15
VITAMINOL
see lõik Carlos Castaneda viimasest raamatust "Lõpmatuse aktiivne pool" oli kunagi ammu üleval tonali saidil.
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
pühapäev, detsember 2
kuuendik kogu planeedist
küllap oled kohanud seda väljendit endise Nõukogude Liidu kohta?
see oli laul.
patriootlik laul.
propagandistlik häma.
tasub meelde jätta:
planeet Maa pindala -- 510 072 000 km2
sellest maismaa pindala 148 940 000 km2(29.2 %)
ja vee all olev pindala 361 132 000 km2 (70.8 %)
Nõukogude Liidu territoorium parimatel aegadel -- 22 402 200 km2
planeet Maa pindalast moodustab see 4,39 %
Maa maismaa pindalast moodustas aga see tõesti 15,04 %, mis tundub väga lähedane arvule 16,6666(6) %, (laulusõnades mainitud kuuendik).
kuuendik maismaast arvudes oleks olnud 24 823 333 km2
et see arv saavutada, oleks tulnud annekteerida veel 2 421 133 km2
suuremad tükid, mida haarata ümbruskonnast:
Soome -- 338 424 km2
Rootsi -- 449 964 km2
Norra -- 385 252 km2
Poola -- 312 685 km2
Saksamaa -- 357 021 km2
Rumeenia -- 238 391 km2
need lähikonna suuremad riigid kokku teevad 2 081 737 km2 ,
kui neile veel peotäis väiksemaid riike nagu Ungari, Bulgaaria, Tsehhi, Slovakkia, Horvaatia, Sloveenia, ... juurde lisada, siis saabki ihaldatud 1/6 kätte.
teine võimalus:
Mongoolia (1 564 116 km2 ) enda alla ametlik liitmine ja välksõda Türgiga -- 783 562 km2 , mille käigus oleks möödaminnes liidetud ka Süüria, Liibanon, Iisrael, Jordaania...
oleks tekkinud üks suur Lähis-Ida Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
ei mingit rahvusliku vaenu õhutamist -- kõik oleks olnud nõukogude rahvaste vennalikus peres.
vabandan oma liialduste pärast, aga ma alles äsja avastasin, et mind oli terve elu petetud.
see oli laul.
patriootlik laul.
propagandistlik häma.
tasub meelde jätta:
planeet Maa pindala -- 510 072 000 km2
sellest maismaa pindala 148 940 000 km2(29.2 %)
ja vee all olev pindala 361 132 000 km2 (70.8 %)
Nõukogude Liidu territoorium parimatel aegadel -- 22 402 200 km2
planeet Maa pindalast moodustab see 4,39 %
Maa maismaa pindalast moodustas aga see tõesti 15,04 %, mis tundub väga lähedane arvule 16,6666(6) %, (laulusõnades mainitud kuuendik).
kuuendik maismaast arvudes oleks olnud 24 823 333 km2
et see arv saavutada, oleks tulnud annekteerida veel 2 421 133 km2
suuremad tükid, mida haarata ümbruskonnast:
Soome -- 338 424 km2
Rootsi -- 449 964 km2
Norra -- 385 252 km2
Poola -- 312 685 km2
Saksamaa -- 357 021 km2
Rumeenia -- 238 391 km2
need lähikonna suuremad riigid kokku teevad 2 081 737 km2 ,
kui neile veel peotäis väiksemaid riike nagu Ungari, Bulgaaria, Tsehhi, Slovakkia, Horvaatia, Sloveenia, ... juurde lisada, siis saabki ihaldatud 1/6 kätte.
teine võimalus:
Mongoolia (1 564 116 km2 ) enda alla ametlik liitmine ja välksõda Türgiga -- 783 562 km2 , mille käigus oleks möödaminnes liidetud ka Süüria, Liibanon, Iisrael, Jordaania...
oleks tekkinud üks suur Lähis-Ida Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
ei mingit rahvusliku vaenu õhutamist -- kõik oleks olnud nõukogude rahvaste vennalikus peres.
vabandan oma liialduste pärast, aga ma alles äsja avastasin, et mind oli terve elu petetud.
pühapäev, veebruar 5
kliima soojenemise jura
täna öösel oli oli selle talve külmarekord -- Jõgeval mõõdeti 35 kraadi külma.
2007. aastal oli minu jaoks üks inimene, kes oleks tõeliselt väärinud Nobeli rahupreemiat. Irena Sendler, kes päästis salaja Varssavi getost välja üle viiesaja juudi lapse. Ta arreteeriti Gestapo poolt 1943. aastal, piinati jõhkralt ja saadeti hukkamisele.
aga nobeli rahupreemi sai Al Gore oma kliima soojenemise kampaaniaga.
kui panin otsingusse "al gore scam", siis -- ei taha pühapäeva hommikut sinna matta.
igatahes esimese asjana sain teada, et Al Gore ise on suure naftakompanii omanik ja saastekvoodid olid välja mõeldud, et üle võtta väiksemaid naftakompaniisid ja panna käima uut liiki äri.
minu jaoks on see tüüp algusest peale liba olnud -- selliseid sünnitatakse ja kasvatatakse manipuleerijateks.
see oli lihtsalt äriprojekt.
mis sa arvad, palju CO2 sisaldub õhus?
50%? 30%? 10%?
sellest on nii palju räägitud, äkki on seda veel rohkem?
2007. aastal oli minu jaoks üks inimene, kes oleks tõeliselt väärinud Nobeli rahupreemiat. Irena Sendler, kes päästis salaja Varssavi getost välja üle viiesaja juudi lapse. Ta arreteeriti Gestapo poolt 1943. aastal, piinati jõhkralt ja saadeti hukkamisele.
aga nobeli rahupreemi sai Al Gore oma kliima soojenemise kampaaniaga.
kui panin otsingusse "al gore scam", siis -- ei taha pühapäeva hommikut sinna matta.
igatahes esimese asjana sain teada, et Al Gore ise on suure naftakompanii omanik ja saastekvoodid olid välja mõeldud, et üle võtta väiksemaid naftakompaniisid ja panna käima uut liiki äri.
minu jaoks on see tüüp algusest peale liba olnud -- selliseid sünnitatakse ja kasvatatakse manipuleerijateks.
see oli lihtsalt äriprojekt.
mis sa arvad, palju CO2 sisaldub õhus?
50%? 30%? 10%?
sellest on nii palju räägitud, äkki on seda veel rohkem?
laupäev, november 26
kas sa saastad või hoolid
veidi enam kui kümmekond aastat tagasi olin pikka aega intensiivses suhtluses ühe nägijaga. osad inimesed, kes tema juures käisid, nimetasid teda nõiaks. kuivõrd sobib kahekordse kõrgharidusega inimese kohta seda öelda... aga tema jaoks polnud see oluline. iga sõna on hea, mis töötab.
võiks öelda, et mingi periood olin täiesti sõltuvuses temaga suhtlemisest -- ma pidin nädalas paar korda tema juures käima. nii, kui mul tekkis mingi teema, oli tema juurde minek nagu allikalkäik. ma sain vastused.
(paraku ka uued küsimused.)
teeb suhteliselt relvituks, kui sinu minevikust leitakse näited, mille oled ise unustanud. või kui sind viiakse astraali.
ma olin tohutult jäärapäine. ta ise ütles korduvalt, et olen neetult kinni otsmikusagaras ja oma skeemides. aga oli vaja suurt ajavahemikku, et ma saaksin aru, mida ta mulle siis üritas selgeks teha.
igatahes -- noor ja oma ises liiga kinni nagu siis olin -- ühel hetkel tundsin, et vajan kaitset, et ma lahustun muidu täiesti tema intensiivses rünnakus (nii mulle tundus siis).
võiks öelda, et mingi periood olin täiesti sõltuvuses temaga suhtlemisest -- ma pidin nädalas paar korda tema juures käima. nii, kui mul tekkis mingi teema, oli tema juurde minek nagu allikalkäik. ma sain vastused.
(paraku ka uued küsimused.)
teeb suhteliselt relvituks, kui sinu minevikust leitakse näited, mille oled ise unustanud. või kui sind viiakse astraali.
ma olin tohutult jäärapäine. ta ise ütles korduvalt, et olen neetult kinni otsmikusagaras ja oma skeemides. aga oli vaja suurt ajavahemikku, et ma saaksin aru, mida ta mulle siis üritas selgeks teha.
igatahes -- noor ja oma ises liiga kinni nagu siis olin -- ühel hetkel tundsin, et vajan kaitset, et ma lahustun muidu täiesti tema intensiivses rünnakus (nii mulle tundus siis).
teisipäev, aprill 26
sajanda ahvi meem
on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.
tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.
kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.
sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)
minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.
kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:
seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.
nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect
newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)
sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?
olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.
reede, veebruar 18
küsimuse esitamine
Karl Rybergil külas olles jõudsime läbi mitme teema rääkides lõpuks kassideni ja ta näitas meile kasside maalimise raamatut.
selles raamatus oli eraldi peatükk kassidest vanas egiptuses. kasside muumiate pildid. ja ka väga kaheldava ehtsusega pilt kirjamärgist, mille alusel võiks oletada, et küsimärk tekkis kassi saba kujutisest.
vaatasin nüüd põgusalt kommentaare sellele raamatule ja saan aru, et tegu on mängulise tekstiga, milles tõetruudus pole just esmase tähtsusega.
selle raamatu sissejuhatava teksti juures oli pilt, mis oli nii intrigeeriv, et pidin selle jäädvustama (pidin irduma seltskonnast ja valgemasse kõrvalruumi pildistama minema, aga et mitte jutujärge kaotsi lasta, tegin kähku pildi ära ja tulin tagasi... nüüd kahetsen, et vähemalt veel sellest egiptuse "kirjamärgist" pilti ei teinud.)
siis alles eile tuli mulle pähe, et peaksin vaatama järgi, mis veebis küsimärgi ajaloo kohta on leida.
Wikipedias oli nagu ennegi olen avastanud kuskilt veebiavarustest laenatud tekst. ei sõnagi Egiptusest. väidetavalt kuskil keskajal tekkinud idee.
pole piiblit käepärast, pole ka eriti uurinud.
no ja koraan on ka kirjutatud enne selle märgi kasutuselevõttu. kui nii võtta, siis kõik pühad tekstid on kirjutatud enne küsimuse esitamise eristamise ideed.
seetõttu peavad need tekstid olema ülesehitatud teisiti.
üks võimalus on, et kasutatakse küsisõnu.
kas küsisõnade tekke kohta on olemas mingeid häid materjale?
olgu, kuna kogu kirjakeele ja kogu kultuuri teke oli tugevalt seotud kauplemise ideega, siis ilmselt pidid kaupmehed küsisõnad leiutama, et kauplemisel asjade väärtust küsida...
kuigi mulle meenub, kuidas varased portugali Aafrika esmased avastajad Ghana piirkonnas kohalike hõimudega kauplesid: nad jätsid oma kauba kuhugi nähtavasse paika kuskil jõeorus ja taandusid eemale ja siis teispool jõge padrikus varjunud kohalikud tulid ja vaatasid kauba üle ja kui neile meeldis, siis panid klaashelmeste asemele oma kulla.
kõigepealt seega tuli leiutada kauplemise idee.
ja edukaks kauplemiseks pidi tekkima ühiku idee.
kiviajal oli räni- ja kiltkivist tehtud (pihu)kirved ilmselt ühed esimesed kauplemisüksused.
need piirkonnad, kus seda kivimit leidus, muutusid kirveste valmistamise keskusteks.
indiaanlaste puhul on teada, et oluline kauplemisvahend nende jaoks oli piibukivi.
see hõim, mis haldas seda leiukohta, oli eraldi staatusega.
kiviaegsete esemete (ka piibukahade) valmistamise tehnoloogiate kohta leidsin Misssissippi Oru Arheoloogiakeskuse lehekülje.
kui nüüd küttide-korilaste elulaadist liikuda karjakasvatajate ja maaviljelejate arengustaadiumisse, siis ilmselt on ühikutes arveldamise mõtlemine kõige lihtsam tekkima karjakasvatusega seotud kultuurides. ka nüüdisajal on teada aasia maades komme osta naine nii ja nii mitme lamba või kaameli või mingi teise looma eest.
väga hea väiksema kauplemise ühik on kana ja selle elusaadus: muna.
kana kusjuures kodustati Hiina aladel ja see on ka üks vanimaid tsivilisatsiooni tekkimise piirkondi.
vilja jaoks on juba tarvis mõõtühikuid.
kõikides kultuurides tekkis kiri kauplemise tehingute ja laomajanduse (millest siis ka maksude kogumise idee) jäädvustamisest.
aga sellegipoolest võidi väga hästi hakkama saada ka ilma küsimusi esitamata.
teine võimalus ilma küsimärgita tekste kirjutada on muidugi see, et asjast räägitakse küsimise tegusõna mainides:
"siis küsis kangelane Kartul, et mida peab ta oma mugulate kaitsmiseks tegema."
- - -
milleni tahan jõuda, on see tähelepanek, et nii paljud inimesed mu tutvuskonnas tegelevad arvamise ja oletamisega kellegi kohta selle asemel, et minna ja küsida sellelt inimeselt reaalselt.
kas on põhjus selles, et Küsimine tundub väga Kauplemise maailma kuuluvat?
et justnagu Küsimine oleks Tehingusse astumine ja see tundub et toob kaasa Kohustused?
kui see on nii, siis tuleks selget vahet teha Küsimisel ja küsimisel:
on olemas Hooliv Teadatahtmine ja on olemas Kasusoovimine.
või kuidas sina sõnastaksid?
________________________________________________________
nad ütlevad, et varsti saab üks ajastu otsa ja on algamas Uus Ajastu.
mulle tundub, et selle vana ajastu võiks nimetada Kauplemise Ajastuks.
uue ajastu jaoks on mul teine mõiste välja pakkuda:
Hoolimise Ajastu.
teisipäev, oktoober 5
LOOVUSSEADUS
kas meie loovus on meie sees või meist väljas?
"Eat, Pray, Love" auto Elizabeth Gilbert kirjeldab seda enda kogemuse kaudu.
tundub, et see teema on sõnade taga kinni.
kui kellegi jaoks töötab asi nii, et ta kujustab endale mingi isiksusena toimiva üksuse endast väljapoole, siis see on ta enda hingelise tasakaalu hoidmise tehnika.
antud juhul pakuks välja "kutsehaiguse" võimaluse: kirjanikul tuleb enda jaoks selge piir tõmmata -- kust maalt lõpeb tema isiksus ja kus algavad tema tegelaste isiksused.
seega on kellegi kujutletava endast väljapoole asetamine talle harjumuspärane.
ma enda puhul pooldan teist võimalust.
esiteks: ma ei arva, et olen niiväga eraldi ja ainukordne.
teiseks: teiseks ma ei arva, et loovus või see jumalik säde on meist kuidagi väljasolev.
tolteekide traditsioonis on selline mõiste, nagu eluloo kaotamine.
ja selle jaoks on mitmeid praktikaid.
me kaldume ennast arvavat jutustuseks möödunud aegadest.
käime nagu mingid hauakõned ringi.
parafraseerides Viimse reliikvia parooli: "oled sa memuaar või inimene?!"
minu arust on hoopis meeldivam ärgata hommikul võimalikult puhta lehena.
teine asi on teadvusväljaga ühenduses olemine.
jällegi tolteekide mõiste -- vaimuga seose puhastamine.
mitte ei leia töötavamat mõistet kui Vaim.
teadvuse emanatsioonikiud läbivad suurt osa energiaväljadest, aga need teised emanatsioonid seal on ka Vaim või Nagual või Abstraktne.
pole minu asi mu kogemusest üle ulatuvaid asju seletada.
igatahes on tensegritys sooritused, millega taodeldakse vaimuga ühenduse puhastumist.
(tegelikult -- kõik sooritused kannavad seda eesmärki)
seega mu puhul ei ole muusad miskid tegelased kuskil nurgas.
minu jaoks omavad inimesed tugevat mõju. ma hoian nende inimeste ligi, kellega suhtlemine on inspireeriv.
nendega kokku kõlamise kaudu näib see vaimuga ühendus avarduvat.
ego on aga müra, mis ummistab vaimuga ühenduse.
hommikuti on ego maas. hommikuti tuleb häid ideid.
sellest tähelepanekust lähtudes kaks tehnikat:
ma tean, kellega õhtul suheldes on mul hommikuks vaja paber ja pliiats voodi kõrvale varuda.
teine tehnika toimis näiteks täna.
eile tuli mõte hakata valguskliiniku ideed lahti kirjutama.
kirjutasin tühjale paberile VALGUSKLIINIK.
(kalamehed kasutavad sellist asja nagu põhjaõng)
täna hommikul kirjutasin paberi paksult täis.
(kusjuures üllatavalt äge idee tuli :)
"Eat, Pray, Love" auto Elizabeth Gilbert kirjeldab seda enda kogemuse kaudu.
tundub, et see teema on sõnade taga kinni.
kui kellegi jaoks töötab asi nii, et ta kujustab endale mingi isiksusena toimiva üksuse endast väljapoole, siis see on ta enda hingelise tasakaalu hoidmise tehnika.
antud juhul pakuks välja "kutsehaiguse" võimaluse: kirjanikul tuleb enda jaoks selge piir tõmmata -- kust maalt lõpeb tema isiksus ja kus algavad tema tegelaste isiksused.
seega on kellegi kujutletava endast väljapoole asetamine talle harjumuspärane.
ma enda puhul pooldan teist võimalust.
esiteks: ma ei arva, et olen niiväga eraldi ja ainukordne.
teiseks: teiseks ma ei arva, et loovus või see jumalik säde on meist kuidagi väljasolev.
tolteekide traditsioonis on selline mõiste, nagu eluloo kaotamine.
ja selle jaoks on mitmeid praktikaid.
me kaldume ennast arvavat jutustuseks möödunud aegadest.
käime nagu mingid hauakõned ringi.
parafraseerides Viimse reliikvia parooli: "oled sa memuaar või inimene?!"
minu arust on hoopis meeldivam ärgata hommikul võimalikult puhta lehena.
teine asi on teadvusväljaga ühenduses olemine.
jällegi tolteekide mõiste -- vaimuga seose puhastamine.
mitte ei leia töötavamat mõistet kui Vaim.
teadvuse emanatsioonikiud läbivad suurt osa energiaväljadest, aga need teised emanatsioonid seal on ka Vaim või Nagual või Abstraktne.
pole minu asi mu kogemusest üle ulatuvaid asju seletada.
igatahes on tensegritys sooritused, millega taodeldakse vaimuga ühenduse puhastumist.
(tegelikult -- kõik sooritused kannavad seda eesmärki)
seega mu puhul ei ole muusad miskid tegelased kuskil nurgas.
minu jaoks omavad inimesed tugevat mõju. ma hoian nende inimeste ligi, kellega suhtlemine on inspireeriv.
nendega kokku kõlamise kaudu näib see vaimuga ühendus avarduvat.
ego on aga müra, mis ummistab vaimuga ühenduse.
hommikuti on ego maas. hommikuti tuleb häid ideid.
sellest tähelepanekust lähtudes kaks tehnikat:
ma tean, kellega õhtul suheldes on mul hommikuks vaja paber ja pliiats voodi kõrvale varuda.
teine tehnika toimis näiteks täna.
eile tuli mõte hakata valguskliiniku ideed lahti kirjutama.
kirjutasin tühjale paberile VALGUSKLIINIK.
(kalamehed kasutavad sellist asja nagu põhjaõng)
täna hommikul kirjutasin paberi paksult täis.
(kusjuures üllatavalt äge idee tuli :)
kolmapäev, august 18
KUIV TÕDE
National Geographicu 2010 aprillinumber oli pühendatud vee kasutamise teemale. seal on lugu, mida ammu olin endas kandnud. üks neist paljudest, mis kuuluvad selle teema alla, et me oleme sunnitud elama jätkuvas keskajas.
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
neljapäev, august 5
Indiaanipalve
oma vanades failides kindlat asja otsides leidsin tsitaadi, mille kunagi olin kirja pannud kuskilt "Indiaaniraamatust" või mujalt... polnud siis kommet tsitaadi päritolu fikseerida.
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Kes kunagi on kuulnud algonkini hõimude manitust, ärgu kujutagu endale siin ette mõnd jumalust, elu isandat". Selleks on see muutunud alles misjonäride osava suunamise tõttu. Manitu on võlujõud, mis peitub ajutiselt või püsivalt mõningais esemeis või olendeis — olgu see siis täht, kivi, puu, loom, tööriist, olgu need tormid ja veekogud või olgu see koguni inimene ise. Mõnel puhul võib manitu küll teatavaiks võlukujudeks personifitseeruda (ilmakaarte mahitu'd, matši manitu ehk õnnetuse sümbol, manitu ogima ja gitši manitu ehk kõrgeim hea jõud), aga seda vaid kindlapiirilisil juhtumeil ja teatud määral sümboolselt. See on seesama jõud ja võim, mida dakootad nimetavad vakonda või ka mahopa, see on irokeeside müstiline orenda, šošoonide pakuni, et esitada vaid mõningaid näiteid. Võib-olla rohkem deemonliku ilmega on huroonide ohi, kes ohtliku ja ähvardavana pöördub ümbritseva maailma vastu.
- - -
Kui oled sageli kõnelnud väga vanade indiaanlastega ja kui loed tähelepanelikult ka uurimisreisijate aruandeid, siis saab sulle selgesti mõistetavaks teatavate objektide või olendite ajutine pühadus. Niisiis ei asu religioosne ürgaine mitte kõigis esemeis või olendeis, vaid ainult mõningais ja sedagi mitte sugugi alati. Olen selle jaoks võtnud kasutusele mõiste "ajutiselt püha". See võib avalduda nii, et mõni üksi ringirändav nälgiv indiaanlane jääb seisma kuskil kalju ees ja kaebab abi paludes sellele kui jumalale oma häda, või et ta pöördub palves koguni oma jahiseltsilise, oma koera poole — kuid niipea kui häda on möödas, muutuvad nii kalju kui ka koer jälle igapäevaseks ja kaotavad võlujõu. Nad pole mitte iseenesest võlujõulised, vaid see on inimese palve, mis nad ajutiselt pühaks muudab. "Kui mõni dakoota satub hingelisse kitsikusse," kirjutab Neill, "ning tahaks pääseda tõelisest või kujutletud hädast, siis otsib ta endale ümmarguse jõukohase kivi, paigutab selle rohust ja võsast vabasse kohta, värvib ta punaseks, ohverdab talle sulgi ja palvetab tema poole abi saamiseks. Kui tseremoonia on lõppenud, ei käidelda kivi enam austusega. Kui mõni külaline seda soovib, võib ta selle endale saada." Üht niisugust omahaindiaanlase häda-palvet kuulis kord keegi valge pealt. See kõlab nii:
"Vakonda, siin seisab ta hädas; ja tema olen mina!"
pühapäev, august 1
KAARDILT VÄLJAS
/ - - - / ja siis arvas Andres, et ta tuleb ka välja ja saadab mind veidi maad. oli mõnus õhtu jalutamiseks, igavese juuli viimane päev. paari tunni pärast algas august. kui nii mõelda.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
teisipäev, juuli 27
RÄÄKIVAD KÄSIPUUD
kui mul pole kedagi kes mind inspireeriks
olen eikeegi
ma võin leida inspiratsiooni
olukordadest
tegevustest
ideedest
põhimõtetest
aga ma olen
eikeegi
sinu rongid on kõik kohale jõudnud
inimesed vagunitest väljunud
läinud laiali
veel on tunda nende olemasolu
jahtuvaid jälgi
siin on trepid mis viivad üles
samaväärselt ka alla
need on trepid mida mööda minnakse
ka ilma vajaduseta olla keegi
kui ma ei inspireeri kedagi
siis on vähemalt kaks eikeegit rohkem
kaks inimest vähem maailmas
tahad
hüppame üle käsipuude?
olen eikeegi
ma võin leida inspiratsiooni
olukordadest
tegevustest
ideedest
põhimõtetest
aga ma olen
eikeegi
sinu rongid on kõik kohale jõudnud
inimesed vagunitest väljunud
läinud laiali
veel on tunda nende olemasolu
jahtuvaid jälgi
siin on trepid mis viivad üles
samaväärselt ka alla
need on trepid mida mööda minnakse
ka ilma vajaduseta olla keegi
kui ma ei inspireeri kedagi
siis on vähemalt kaks eikeegit rohkem
kaks inimest vähem maailmas
tahad
hüppame üle käsipuude?
neljapäev, veebruar 4
MEIE tunne
sattusin uurima Futurity teemasid ja leidsin artikli, mille teema kuulub igati syytekyynalde alla.meie-tunde teema.
jaga-ja-valitse teema.
viimane vast lahtiseletamist ei vaja. see on üks vahendeid, kuidas inimesi manipuleeritavaks lambakarjaks muuta. kõik määgivad üksteisest üle ja isesuunas ja igapäevane värske šašlõkk on kindlustatud.
sellele vastanduv meie-tunde teema on mu jaoks õpingute ajast saadik süüteküünal olnud ja kunagi ajakirjanikuna töötades üritasin seda ideed alatasa kuhugi sisse lõimida. aga no eks see on jutt ainult. kellele jõuab kohale, sel selle jaoks niigi juba häälestus.
kel häälestust pole, see heal juhul ühmab.
nüüd siis on aga käegakatsutav teema.
ja see teema on käitumismustrite tasandil.
meie igapäevane keelekasutus.
kui palju sa kasutad sõna MEIE kellegagi suheldes?
võrreldes sõna MINA kasutamisega.
nüüd on meil siin üks väike muukraud avamaks küsimust:
MIKS LAHUTATUD PEREDEST PÄRIT LAPSED ON KALDUVAD LOOMA LAHKUMINEVAID PEREKONDI?
Morgan S. Peck raamatus "TAVATU TEE" kirjeldab olukorda, kus üks tema patsient räägib, et kogu oma teismelise ea oli ta veendunud, et ta ei kasvata oma lapsi nii, nagu tema isa seda teeb. ja nüüd aegu hiljem peab ta tunnistama, et ta kasvatab oma lapsi just oma isa põhimõtetest lähtudes.
mõtled, et ta sai vanemaks ja hakkas aru saama laste niimoodi kasvatamise tõhususest?
pigem on vastus:
tal ei olnud ühtki teist sama tõhusalt töötavat eeskuju õppida.
tal puudus teistsuguste eeskujude, teistsuguste ideede, teistsuguse lähenemise omandamiseks võimalus.
puudus keskkond, kus treenida ennast teistmoodi tõhusalt toimivaks.
tal oli ainult ta eitus.
AGA EITAMINE EI OLE EDASIVIIV JÕUD.
see on samale suhtumis/käitumismustrite tasandile jääv teema.
see on nurkasurutud jänese meelekindlus, muud midagi.
seal tuleb minna hoopis teisele suhete, mõistmiste, kogemuste vahetamise tasandile.
see võiks olla MUUTUJATE tasand.
üksteist toetav, otsiv, kogemusi ja ideid vahendav, meie-tundest lõimitud.
ja palun:
esimene konkreetne ja lihtne praktikaülesanne.
jälgida oma keelekasutust: kui palju oma jutus ja kirjavahetuses kasutad isikulisi asesõnu ainsuse esimeses isikus (ma, mina, minu, mu, mind,...) ja kui vähe mitmuse esimeses (meie) isikus???
esmaspäev, jaanuar 25
kinniteibitud olemine
me piirame ennast olemisse, milles oleme kindlad.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.
näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.
kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)
enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.
"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"
või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.
on olnud minu puue.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.
näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.
kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)
enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.
"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"
või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.
on olnud minu puue.
esmaspäev, september 21
Vaikides lugemine
mingi aeg tagasi sattusin Roger Osborne TSIVILISATSIOONi lugedes väiteni, mis mind tõsiselt hämmastas. nimelt ütleb ta justkui möödaminnes, et kui veel 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks tema kombe pärast vaikides lugeda, siis 18. sajandil oli sellest käitumismustrist saanud juba iseenesestmõistetavus.
mida?!
kas siis enne seda loeti valjusti ette?
mulle ilmus vaimusilmas pilt Aleksandria raamatukogu saalidest, mille seinad kõmasid üksteisest ülelugevate kirjatarkade lärmist.
mida?!
kas siis enne seda loeti valjusti ette?
mulle ilmus vaimusilmas pilt Aleksandria raamatukogu saalidest, mille seinad kõmasid üksteisest ülelugevate kirjatarkade lärmist.
teisipäev, september 15
Lahtikooruvate uste värv
eile hommikul ühtäkki leidsin end tegelemas selle fraasiga. nüüd tagantjärgi mõeldes näen, mis mõjude kaudu see sai tulla. ja eelkõige nii, et oskasin tähelepanu pöörata.
siis nagu rohkem midagi ei järgnenud, seega võtsin idee teadmiseks ja unustasin.
aga seda ei õnnestunud väga kaua teha. Epp tuli õhtul koos sõbranna Elbega külla mind ploomide uputusest päästma. ja siis me rääkisime tee kõrvale kõigest millest ja siis jõudsin nlp teemani ja kurtsin, et loen taaskord head, aga kehvasti kirjutatud raamatut ja Epp kui mind nlp teemadesse intrigeerinu oli kohe elevil, et oota näita seda raamatut (Diana Beaver ÕPI MÄNGELDES).
no alustasin oma kurtmist sissejuhatusest, et kas on see nüüd tõlgi või raamatu algtoimetaja diagonaalis suhtumine, aga sellise lohaka mulje jätab, kui raamatu autorit kohe nlp avastajaks tituleeritakse, mida ta kahtlemata ei ole.
siis nagu rohkem midagi ei järgnenud, seega võtsin idee teadmiseks ja unustasin.
aga seda ei õnnestunud väga kaua teha. Epp tuli õhtul koos sõbranna Elbega külla mind ploomide uputusest päästma. ja siis me rääkisime tee kõrvale kõigest millest ja siis jõudsin nlp teemani ja kurtsin, et loen taaskord head, aga kehvasti kirjutatud raamatut ja Epp kui mind nlp teemadesse intrigeerinu oli kohe elevil, et oota näita seda raamatut (Diana Beaver ÕPI MÄNGELDES).
no alustasin oma kurtmist sissejuhatusest, et kas on see nüüd tõlgi või raamatu algtoimetaja diagonaalis suhtumine, aga sellise lohaka mulje jätab, kui raamatu autorit kohe nlp avastajaks tituleeritakse, mida ta kahtlemata ei ole.
Tellimine:
Postitused (Atom)