võtsin oma tekstide ülevaatamise ette.
leidsin kaustadest katke Charles Duhigg raamatust "Harjumuse jõud".
süüteküünal kahtlemata:
Mõne järgneva aasta jooksul hakkasid kliendid kurtma jookide kvaliteedi ja klienditeeninduse üle. Meeletule laienemisele keskendunud juhtkond jättis need kaebused tihti tähelepanuta. Töötajad muutusid järjest rahulolematumaks. Uuringud kinnitasid, et inimeste silmis oli Starbucksist saanud leige kohvi ja tuima naeratuse võrdkuju.
Seetõttu asus Schultz 2008. aastal tegevjuhi kohale tagasi. Tema prioriteetide hulka kuulus firma koolitusprogrammi struktuuri muutmine, eesmärgiga sellele uus kese leida. Luubi alla pidi võetama muuhulgas töötajate — või Starbucksi keeles “partnerite" — tahtejõu ja enesekindluse ülesehitamine. „Me pidime klientide ja partnerite usalduse tagasi võitma," kõneles Schultz.
Umbes samal ajal ilmus uus laine teadustöid, milles tahtejõu teaduslikule uurimisele vaadati senisest pisut erinevalt. Teadlased olid tähele pannud, et mõned inimesed, näiteks Travis, suutsid tahtejõuga seotud harjumusi kujundada suhteliselt vähese vaevaga. Teised aga pidasid rasket võitlust, hoolimata sellest, kui palju koolitusi ja toetust nad said. Mis oli selle erinevuse põhjuseks?
Mark Muraven, kes oli sel ajal Albany ülikooli professor, pani kokku uue katse. Ta kutsus üliõpilased ruumi, kus oli laual taldrikutäis sooje, värskelt küpsetatud küpsiseid ja palus neil maiustusi eirata. Pooli osalejaid koheldi leebelt. „Me palume, et te küpsiseid ei sööks. Kas see on vastuvõetav?" küsis neilt teadlane. Seejärel valgustas ta katsealuseid eksperimendi eesmärgist, selgitades, et selle abil mõõdetakse nende võimet kiusatustele vastu panna. Ta tänas üliõpilasi, et need olid leidnud aega katses osalemiseks. „Kui teil on soovitusi või mõtteid selle kohta, kuidas saaksime seda eksperimenti paremaks muuta, palun andke mulle teada. Soovime, et aitaksite meil selle katse muuta nii heaks kui võimalik."
Teist osalejaterühma ei koheldud samal viisil. Neile lihtsalt anti korraldused kätte.
„Te ei tohi küpsiseid süüa," ütles teadlane neile. Ta ei selgitanud eksperimendi eesmärke, ei teinud osalejatele komplimente ega näidanud üles mingit huvi nendepoolse tagasiside saamise vastu. Ta ütles neile lihtsalt, et nad järgiksid juhiseid. „Me alustame nüüd," lausus ta.
Mõ1ema rühma üliõpilased pidid pärast teadlase ruumist lahkumist soojasid küpsiseid eirama viis minutit. Mitte ükski ei andnud kiusatusele järele.
Siis tuli teadlane ruumi tagasi. Ta palus kõigil üliõpilastel arvutiekraanile vaadata. Arvuti oli seadistatud nii, et ekraanil vilgatasid ükshaaval numbrid, igaüht oli näha viiesaja millisekundi jooksul. Osalejatel paluti vajutada tühikuklahvi iga kord, kui nad näevad numbrit 6, millele järgneb number 4. Sellest on saanud tahtejõu mõõtmise standard: tüütu numbrijada tähelepanelik jälgimine nõuab samasugust keskendumist nagu lahendamatu mõistatuse kallal pusimine.
Üliõpilastel, keda oli hästi koheldud, läks arvutitest hästi. Kui 6 ja 4 üksteise järel ekraanile ilmusid, lõid nad tühikuklahvi. Nad suutsid kogu kaheteistminutilise katse ajal keskendunuks jääda. Hoolimata sellest, et nad olid pidanud küpsistest eemale hoidma, oli neil veel tahtejõudu varuks.
Üliõpilased, keda oli koheldud halvasti, põrusid täielikult. Nad muudkui unustasid, et peavad tühikuklahvile vajutama. Nad ütlesid, et on väsinud ega suuda keskenduda. Teadlased tegid kindlaks, et nende tahtejõulihas oli järskude instruktsioonidega ära väsitatud.
Kui Muraven hakkas uurima, miks viisakalt koheldud üliõpilastel oli rohkem tahtejõudu, avastas ta, et põhiline erinevus oli tunne, et neil on oma tegevuse üle kontroll. “Me jõudsime ikka ja jälle samale järeldusele, “ rääkis mulle Muraven. „Kui paluda inimestel teha midagi, mis eeldab enesekontrolli, siis nõuab see väiksemat pingutust juhul, kui nad arvavad, et teevad seda isiklikel põhjustel — kui tunnevad, et neil on valikuvõimalus või naudivad nad tegevust, kuna see võib kellelegi kasu tuua. Kui inimesel on tunne, et tal pole mingit sõnaõigust, et ta lihtsalt järgib korraldusi, väsib ta tahtejõulihas palju kiiremini ära. Mõ1emal juhul suutsid üliõpilased küpsistest eemale hoida. Aga kui neid koheldi nagu hobusekronusid ja mitte kui inimesi, nõudis see neilt palju rohkem tahtejõudu."
Firmade ja organisatsioonide jaoks on sellel avastusel laiaulatuslik mõju. Luues töötajates tunde, et nad on firma tegevusse aktiivselt kaasatud — et nad on olukorra peremehed, et neil on otsustusvabadus —, võib see drastiliselt suurendada energia- ja keskendumise hulka, mida nad on valmis töössse panustama. Ühes 2010. aasta uurimuses olid luubi all ühe Ohio tehase koosteliini töölised, kellele oli antud õigus vastu võtta otsuseid oma töögraafiku ja -keskkonna kohta. Nad kujundasid ise oma vormiriietuse ja panid paika vahetuste koosseisud. Kõik muu toimus vanamoodi. Tootmisprotsessid ja palgatase jäid samaks. Kahe kuu jooksul kasvas selle tehase tootlikkus 20 protsenti. Töölised tegid lühemaid puhkepause. Nad tegid vähem vigu. Töötajatele osaks saanud kontrollitunne tugevdas nende enesedistsipliini, mida nad töö juures rakendasid.
Seesama kogemus kehtib ka Starbucksi puhul. Täna on firma keskendunud sellele, et töötajad tajuksid oma osalust selgemini. Töötajatel paluti ümber paigutada espressomasinad ja kassaaparaadid, neil paluti otsustada, kuidas peaks kliente tervitama ja mil moel tuleks kaupa välja panna. Pole harv juhus, kui mõne kohviku juhataja arutleb tunde töötajatega kannmikseri asukoha üle.
„Oleme hakanud partneritelt paluma, et nad oma mõistust ja loovust kasutaksid, selle asemel et neile öelda: Võtke kohv karbist välja, pange tass siia, järgige seda ja toda reeglit," rääkis Kris Engskov, Starbucksi asepresident. “Inimestele meeldib teadmine, et nad on oma elu peremehed."
Töötajate voolavus on vähenenud. Klientide rahulolu on kasvanud. Pärast Schultzi naasmist on Starbucksi aastakäive tõusnud enam kui 1,2 miljardi dollari suuruseks.
Kuvatud on postitused sildiga terra inertia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga terra inertia. Kuva kõik postitused
pühapäev, märts 20
pühapäev, november 17
metatasand 2
mul on see probleem, et ma ei oska selgelt ja lühidalt asju kokku võtta.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.
mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.
nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega: miks? ja kuidas?
minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.
kirjutada nii, et see inimesele kohale jõuaks. see on neetult raske.
mul on võimalus see puuduv osa eelmisele postitusele juurde liita. aga see on niigi pikk ja tegelikult on karikas ääreni.
nüüd lühidalt -- kuidas ma sõnastaksin metatasandil mõtlemise funktsiooni?
vist saab piirduda kahe küsimusega: miks? ja kuidas?
minu jaoks algab asi siiruse kontrollist. usaldusest.
- kui asi on seotud millegi müümisega, siis tänan väga -- see on kallutatud. see on kohe algusest mäda.
- kui asi on seotud enda paremasse liivakasti mängimisega -- tänan, ei -- ma ei saa oma elu raisata sellistele inimestele.
sealt edasi ma jälgin tegudega kaetust.
- kas inimene räägib isilikust kogemusest või ta tuletab (kompileerib, abstraheerib, mudeldab)?
- kas kirjeldatut saan reaalselt toimiva protsessina ette kujutada? kui mul mingis kohas jäävad jalad õhku rippuma, siis -- no EI!
meie maailm on täis Rääkivaid Päid, kes usuvad endale kogemuse ilma midagi reaalselt kogemata. - siit ilmselt on ka mõistetav, et kui tekstides kasutatakse katteta hämusaid abstraktsioone -- a la jumal, arrmastus, Emake Maa (miks peab planeet omama sugutunnuseid?) -- siis selle teksti autor ei ole tõsiseltvõetav.
ja sealt edasi mõtlen teksti kirjutanud inimese motiividele.
hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...
see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.
et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.
neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.
hea näide selleks on heategevus.
ma ei kahtlegi, et paljud inimesed on sellega siiralt ühendatud.
aga no paljudel juhtudel on tegemist olukorraga, kus inimene peab leidma endale mingi sissetulekuallika... või tal on hästi kindlustatud elu, aga tal lihtsalt on igav, ta tahab oluline olla...
see on nii tore korraldada heategevusõhtuid. tegutseda millegi hea nimel, suhelda huvitavate inimestega, üksteisele kaasa noogutada, olla ühiskonnale kasulik, saada annetusi, saada euroliidu fondidest rahasid,...
millest enamus läheb selle suurepärase organisatsiooni käigushoidmiseks ja ürituste korraldamiseks.
et midagi kuhugi ei jõuagi? no kuulge-- meil on ju alati võimalik värvata noori ja missioonitundega vabatahtlikke, keda saata sinna malaaria ja teab mis muude öäk haigustega Abivajavasse Kohta.
neid heategevusorganisatsioone teevad inimesed, kes ei tea, mida tähendab olla alalises näljas, olla vaene, olla lootusetusse murtud.
mida oskab heaolust läbi imbunud inimene sellest kõigest mõelda?
tal on sellest mingi jutt ainult.
ta ei ole ise kogenud mündi teist külge.
metatasand
Eile oli Erki külas ja juttudega jõudsime kohani, kus rääkisin argumendist, millega saab homöopaatia konkreetselt nurka panna.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.
kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."
minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?
masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?
siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":
me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.
AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!
millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).
kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.
me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!
- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.
aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!
mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.
aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.
- - -
selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.
SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.
lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."
seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.
või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:
SUHKRUPUHUMINE.
kuna talle oli see uudne mõte, siis võibolla on see veel kellegi jaoks.
kõigepealt lõik eestikeelsest Vikipeediast:
"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli, kuid homöopaatia praktiseerijate kinnitusel on veel/suhkrul mälu, mis "talletab selles sisaldunud lahustatud ainete informatsiooni.
Hahnemann soovitas enamikku ravimeid lahjenduses 30C, mis tähendab, et valmistatakse lahus, mis sisaldab 1 tilga ravitinktuuri ja 99 tilka lahustit, siis võetakse 1 tilk seda lahust ja 99 tilka lahustit ja korratakse protseduuri 30 korda. Tulemuseks on lahus vahekorras 1:1060. Iga korra vahel raputatakse lahust 100 korda eesmärgiga raviainet aktiveerida ehk potentseerida. Patsiendile väljastatakse homöopaatiline ravim tavaliselt väikeste suhkrupillide kujul."
minu küsimus on lihtne: kui veel on mälu ja toimub 30 korda(!) lahjendamine, siis kuidas tagatakse kõigi nendes 31 astmes kasutatud nõude absoluutne steriilsus?
või kuidas tagatakse see, et mingi valamiselt õhust haakunud molekul ei jäta ka oma jälje vee mällu?
masstootmises kasutatavad klaaspudelid lähevad ümbersulatamisele. ka plastpudelid lähevad ümbersulatamisele -- aga saadud plastsulamit ei kasutata enam kunagi jooginõude valmistamiseks. seda kasutatakse aiatoolide ja muude plastesemete materjalina.
seega siis -- kuidas toimub homeöpaatilise lahuse valmistamine?
vaakumis? ühekordselt kasutatavate anumatega?
siin on ühe homöopaatiliste ravimite suurtootja enda reklaamvideo.
9:22 kestvast filmist on lahjendamise teemale pühendatud 40 sekundit (alates 3:32).
sul on võimalik ise näha, mida tähendab "in an extremely pure atmosphere":
me elame Lavastatud maailmas.
pane inimesele valge kittel selga, kummikindad kätte. ja loe veenva häälega tekst peale -- ja inimesed ostavad su suhkrukuulikesi! suure raha eest.
AGA millega on tagatud see, et suhkur "mäletab" vee mälestust sellest 30 korral lahjendatud tilgast?
ja seda tingimustes, kus seda vett seal kuulikeses... kuidas nüüd veel selgemini öelda? -- ENAM EI OLEGI!
millega on tagatud see, et sellel veel ei ole ka muid "mälestusi"?
sest lõppude-lõpuks on kõik see vesi siin planeedil pidevas taaskasutuses. ja sama kindlalt võib väita, et seal on ka mälestus Julius Caesari põiest, kui ta peremehele üksmeelselt pistodasid sisse torgati (23 korda ehk siis homöopaatiliselt väljendudes: 23C... kusjuures väidetavalt oli ainult üks torge surma põhjustav, teised pigem sümboolsed).
kuidas on tagatud see, et Suhkur, mis on selles ravimikuulikeses esindatud nagu Suur Hiina riik Robinsoni üksiku saare rannal loksuva tühja paadi kõrval -- ei oma mingit tähendust ega mõju??
ja kuidas saan uskuda, et see tühi paat seal unustatud rannal -- mis on aegu ammu jahtunud Robinsoni paadipõhja toetunud iste soojusest -- omab määravat kaalu?
ja seda hoolimata sellest, et me tegelikult teame, et Robinson on kirjanduslik tegelaskuju, VÄLJAMÕELDIS,
aga Suures Hiina riigis toodetud esemeid võib pea igast majapidamisest leida.
me elame Väljamõeldud Jutustuste Müümise maailmas.
ja selles maailmas kehtib 1000C meetod.
kui ühes kaubamajas hakkavad inimesed ostlemas käima, siis tuleb sinna kõrvale kohe teine kaubamaja ehitada. SEST INIMESED KÄIVAD SEAL JUBA!
- - -
metatasandil mõtlemise vajaduse tõhususest sain aru kunagi ammu, kui olin Cataneda poolt avatud tolteekide maailmast täie veendumusega sisse võetud.
Castaneda raamatuid kritiseeriti paljude poolt -- et need on väljamõeldised. ma ei blokeerinud neid väiteid fanaatikuna, ma kontrollisin iga väite kandvuse üle. paraku polnud neist ükski arvestatav. mis aga veelgi enam hämmastas -- need kriitikud olid lugenud vaid mõnda raamatut, valdavalt algusepoolseid. nad närisid komakohti ja neil puudus igasugune vajadus suuremast pildist ülevaadet omada. sest -- teisendades Castaneda õpetaja ütlemist: neil oli vajadus mitte uskuda.
ka see on metatasand -- püüda mõista, miks neil see vajadus on.
aga ma läksin edasi -- ma pidin iseendale leidma mõjuva põhjenduse, miks tema raamatud tunduvad reaalsel kogemusel põhinevat, mitte väljamõeldised. ma lugesin aastate jooksul uuesti ja uuesti seda raamatute ringi. mõnda raamatut 6-7 korda. see oli tänuväärne, sest Castaneda tekstide tiheduse ja mitmeplaanilisuse tõttu sa avastad igal uuestilugemisel uusi mõistmisi. kes on neid raamatuid korduvalt lugenud -- see teab isegi. sul lihtsalt ei olnud eelmisel korral veel seda mõistmist.
nagual Julian heitis don Juani jõkke ja siis sa olid täiega selles kujutluspildis, kus don Juan esimest korda kahestus. järgmisel korral sa juba tead, et nüüd kohe tuleb see võimas endassehaarav sündmus ja see ei neela sind tervikuna, vaid sa ühtäkki hakkad tähelepanu pöörama nagual Juliani ettevalmistustele, tema strateegiale -- kuidas saavutada sedavõrd võimas kogemus don Juani jaoks. ja miks ta üldse seda tegi!
"ära süüdista jõge!" -- milline võimas lause!
milline mõju kogu minu enda maailma mõistmise muutumisele!
mul on väga tugev metatasandi argument Castaneda kritiseerijatele -- nende raamatute ideede uudsus, toimuva mitmeplaanilisus, ristkattumised, nende mõistete seletusjõud ja muidugi ka autori enda läbi skeemide asju mõista püüdev targutav rumalus (see on omaette huvitav teema, kuidas ta raamat raamatu järel hakkab üha enam mõistma oma toonast kapslisolekut) -- seda kõike ei suudaks ükski ilukirjanik kokku luuletada!
ma ei tea ühtki kirjanikku, kes küüniks kasvõi ligilähedalegi.
12 vapustavalt head raamatut + tensegrity energeetiline praktika (seeriate hulk sedavõrd suur, et rahulikult võid grupiga 4 tundi järjest teha) -- ja üks inimene mõtles kõik selle välja!?!
kompileeris -- siis millest?
võimatu.
aga siis hakkasid välja ilmuma tema kompileerijad! Marlyn Tunneshende suutis mind oma kirjutistega praktiliselt koomasse tõmmata: et Castaneda on anorgaaniliste poolt energiast tühjaks tõmmatud ja tema tensegrity on sinna maailma energia pumpamise kanal ja et hoopis Tunneshende ise on tegelikult nagual-naine...
vot temal oli tõesti suur materjal, millest oma raamat ja bravuur kokku kompileerida! mina olin 2 nädalat mustas masenduses. kogu mu maailm oli kokku varisenud, vaip jalge alt tõmmatud.
kuid siis hakkasin metatasandil teemat uurima -- ixtlani foorumis avaldati mõned lõigud Tunneshende peagi ilmuvast raamatust. ja kõige muu seas oli seal siis kirjeldus, kuidas nagual ta lendama viis ja kui jumalik see oli ja siis veel see, et ta on Castaneda grupi Mehhikosse kogunud, kus nad parasjagu tegelevad maailma aidsi käest vabastamise teemaga -- siis mul läks pilt paika.
väljusin koomast.
neid Castaneda imiteerijaid on palju teisigi tekkinud. sest Castaneda raamatutel on müügiedu.
teda ennast enam siin maailmas pole, aga nõudlus sellise kirjanduse järgi on jäänud.
ja minusuguseid siiralt iga sõna uskujaid on ikka no nii meeletult palju, et isegi pensioni kuuenda samba jaoks jätkub.
- - -
selle loo kirjutamisele mõeldes, otsisin meeldejäävaid märksõnu -- mille kaudu inimestesse teema haakuks ja jääks mõtlemisse kumama.
SOOLAPUHUJA oli üks märksõna, mis pinnale ujus.
ja loomulikult selle metatasandi mõtlemise vaimust lähtudes tekkis mul järsku vajadus mõista -- millest pärineb siis selline sõna? mis pagana soola puhumine? peale- või välja-?
"tol ajal sool oli kallis kraam..."
me kasutame sellist kummalist sõna ja selgub, et selle tähenduse lahtiseletust ei olegi kerge leida.
lõpuks siiski leidsin Marju Torp-Kõivupuu artikli "Eesti rahvameditsiin, nõiad ja maatargad", kus oli toodud minu jaoks usutav selgitus:
"Soola kasutamine ravivahendina on tuntud iidsetest aegadest. Surematuse sümboliks peetud aine on saanud oma nime Rooma tervisejumalanna Saluselt, kelle auks peetavate tseremooniate juurde sool kuulus. Ravivahendina saavutas sool erilise populaarsuse ka eestlaste juures mungameditsiini aegadel. Enne ravimisoola sisseandmist lugesid mungad soolale hääletult peale palvesõnu (eesti k-s - puhusid soola peale). Arvatavasti just sellest ajast pärineb eestikeelne rahvaarsti sünonüüm soolapuhuja, millisest kaasaegses eesti keeles on saanud pigem halvustava varjundiga sõimusõna - soolapuhuja kui petis, kui libatohter."
seega see sobib tõesti hästi igasuguste Teiste Inimeste Usalduse Ärakasutajate märgistamiseks.
või kui olla ajastutäpsem, siis oleks vaja ehk uut mõistet:
SUHKRUPUHUMINE.
pühapäev, september 15
VITAMINOL
see lõik Carlos Castaneda viimasest raamatust "Lõpmatuse aktiivne pool" oli kunagi ammu üleval tonali saidil.
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
osade mu tuttavate seas on Vitaminol nagu parool, mille ütlemisest piisab, et ära tunda konkreetse olukorra muster.
see on kurb muster.
see tähendab, et inimesed ei ole nõus asjadest sisuliselt mõtlema.
nad suudaksid.
aga nad tahavad lihtsaid lahendusi.
neid ei huvita, nad ei kuula, nad raiuvad oma.
siinsamas on lahendused, siinsamas on võimalused.
võiks ju üritada pöörata oma kangestunud kaela.
aga ei -- nad kihutavad otse kuristikku.
sest nad on veendunud, et tegelikult on seal sild.
ja sealt saab otse.
- - -
Meenus, et ühel päeval oli don Juan mulle avaldanud, et Lucas Coronado on lõppstaadiumis olev haige. Tema tervislik seisund halvenes iga päevaga.
"Saatsin talle oma poja Ignacio kaudu sõna, kuidas end ravida," jätkas don Juan, "kuid ta pidas seda mõttetuseks ega tahtnud mind kuulda võtta. See pole Lucase viga. Kogu inimkond on selline, kes ei taha midagi kuulda. Nad kuulavad vaid seda, mida tahavad kuulda."
Mäletan, et olin palunud don Juani, et ta ütleks mulle, mida ma võiksin Lucas Coronado aitamiseks ette võtta leevendamaks tema füüsilist valu ning hingelist ängistust. Don Juan seletas mulle, mida teha ning kinnitas, et kui Lucas Coronado vaid tahab, võib ta end kergesti terveks ravida. Sellest hoolimata juhtus nii, et kui ma olin don Juani sõnumi üle andnud, vaatas Lucas Coronado mind nii, nagu oleksin ma aru kaotanud. Seejärel muutus ta meisterlikult sügavalt solvunud mehe kehastuseks, keda on surmani ära tüüdanud kellegi põhjendamatu pealekäimine.
Usun, et ainult yaqui indiaanlane võib olla nii kergesti haavuv.
"See kõik ei aita mind," ütles ta lõpuks trotslikult, pahandades minu tundetuse pärast. "See polegi tegelikult tähtis. Me kõik peame surema. Kuid ära sa mõtlegi, et olen kaotanud lootuse. Mul on plaanis hankida riigipangast raha. Ma saan oma viljasaagilt ettemakse ja siis on mul piisavalt raha, et osta midagi sellist, mis mu tõesti terveks ravib. Selle nimi on Vi-ta-mi-nol."
"Mis asi on Vitaminol?" küsisin.
"Seda reklaamiti raadios," vastas ta lapseliku süüdimatusega. "See ravib kõike. Seda soovitatakse inimestele, kel pole võimalik iga päev liha ja kala süüa. Seda soovitatakse minusugustele, kes suudavad vaevalt endal hinge sees hoida."
Oma agaruses aidata Lucas Coronadot sooritasin ma suurima prohmaka, mis üldse on mõeldav selliste ülitundlike olendite nagu yaquide, seltskonnas: ma pakkusin talle raha Vitaminoli ostmiseks. Tema jäine pilk andis tunnistust sellest, kui sügavalt ma teda solvanud olin. Minu rumalus oli andestamatu. Väga vaikselt lausus Lucas Coronado, et saab ka omal jõul hakkama.
Läksin tagasi don Juani majja. Olin nutma puhkemas. Minu agarus oli mind alt vedanud.
"Ära raiska oma energiat selliste asjade pärast muretsemiseks," ütles don Juan külmalt. "Lucas Coronado on suletud nõiaringi nii, nagu sa isegi. Nii, nagu igaüks meist. Tema jaoks on Vitaminol see, mida ta usub ravivat kõike ning lahendavat kõik tema probleemid. Hetkel ei saa ta seda endale lubada, kuid saabub aeg, mil see on võimalik."
Don Juan silmitses mind läbitungival pilgul. "Ma ütlesin sulle, et Lucas Coronado teod on sinu elu kaardiks," lausus ta. "Usu mind, nii see on. Lucas Coronado juhtis su tähelepanu Vitaminolile ja seda nii jõuliselt ning valuliselt, et tegi sulle haiget ja pani su nutma."
Seejärel don Juan peatus. Järgnes pikk ja äärmiselt mõjuv paus.
"Ja ära tule mulle ütlema, et sa ei taipa, mida ma silmas pean," sõnas ta. "Ühel või teisel kujul on meil kõigil olemas oma isiklik versioon Vitaminolist."
laupäev, detsember 31
kehahoid
aasta viimasel reedel oli meil tavapärane REEDE Tantsupööningul. see on kolmandat hooaega toimuv ettevõtmine, kus salsat õppinud inimesed käivad koos tantsimas ja konkreetseid kombinatsioone praktiseerimas.
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.
sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?
REEDE pole otseselt pidu, see pole ka otseselt trenn -- see on formaat, mis on ise kujunenud. tähendab on vaja.
sel REEDEl jäin pikemalt rääkima ühe inimesega tema kehahoiu teemadel. me oleme temaga sellest enne rääkinud. seekord õnnestus vist veenvamalt rääkida. mulle tundub, et tabasin ta silmades mõistmise sära. inimestega suhtlemine on mu puhul kõige parem mõtlemise viis. kirjutada on keerulisem.
see, mida niigi tead, tuleb kokkuvõtvalt esitada ja nii, et see hakkaks teises inimeses toimima.
see on suur küsimus -- kuidas käivitada inimesi, kuidas inspireerida oma energiat tarbetult raiskavatest mustritest lahti saama?
laupäev, juuni 4
kaheteistkümnes kuu
näide inimmõtlemise inertsusest.
kuskil 713 aastat enne praeguse ajaarvamise nullaastat kehtestas Rooma teine kuningas Numa Pompilius senikehtinud 10 kuud aastas kalendri asemel 12-kuise arvestuse. kui sinnani oli aasta alanud märtsis, siis nüüd lisati sellele ette veel kaks kuud -- jaanuar (alguste ja läbipääsude jumala Januse auks) ja veebruar (sel kuul toimunud puhastuspidustuste Februa järgi).
304-päevane (talv oli lihtsalt ilma kuudeta periood :) aasta sai 355-päevaseks.
selle alguse suure muutusega harjumiseks läks ilmselt kogu energia -- nii et tagumises otsas tekkinud jamale ei jaksanud keegi eriti tähelepanu pöörata.
nii siis jäigi, et nime poolest 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. kuu nihkusid lihtsalt 2 kohta tahapoole.
quintilis nimetati kalendri suure reformaatori Juius Caesari auks juuliks.
Caesaril oli armusuhe Kleopatraga. kuid tal oli kirg teadmiste suhtes. ta imetles Aleksandria raamatukogu rikkusi, ta kohtus Egiptuse kuulsate õpetlastega. eriti tulemuslik oli suhtlemine Aleksandria astronoomi Sosigenesega, kellega koos kalendrireformi põhialused paika pandi.
senine kuu tsüklitel põhinenud kalender tehti 365-päevaseks. iga nelja aasta tagant lisati üks päev.
ka teine kuu sai Kleopatra kaudu uue nime. sextilis nimetati Egiptuse hävitanud keiser Augustuse järgi augustiks.
/* mingi jutu järgi ei olnud see tema sünnikuu. see oli tema poolt võidetud Kleopatra sünnikuu.*/
/* teistel andmetel sooritas Kleopatra enesetapu 12. augustil 30 aastat enne praegust arvamist*/
aga ülejäänud 4 trükiviga püsivad ajaloo pildis korraks vilksatanud revolutsioonide kalendrireformidest ja diktaatorite eneseimetlusest hoolimata siiani.
27 sajandit.
kuskil 713 aastat enne praeguse ajaarvamise nullaastat kehtestas Rooma teine kuningas Numa Pompilius senikehtinud 10 kuud aastas kalendri asemel 12-kuise arvestuse. kui sinnani oli aasta alanud märtsis, siis nüüd lisati sellele ette veel kaks kuud -- jaanuar (alguste ja läbipääsude jumala Januse auks) ja veebruar (sel kuul toimunud puhastuspidustuste Februa järgi).
304-päevane (talv oli lihtsalt ilma kuudeta periood :) aasta sai 355-päevaseks.
selle alguse suure muutusega harjumiseks läks ilmselt kogu energia -- nii et tagumises otsas tekkinud jamale ei jaksanud keegi eriti tähelepanu pöörata.
nii siis jäigi, et nime poolest 5., 6., 7., 8., 9. ja 10. kuu nihkusid lihtsalt 2 kohta tahapoole.
quintilis nimetati kalendri suure reformaatori Juius Caesari auks juuliks.
Caesaril oli armusuhe Kleopatraga. kuid tal oli kirg teadmiste suhtes. ta imetles Aleksandria raamatukogu rikkusi, ta kohtus Egiptuse kuulsate õpetlastega. eriti tulemuslik oli suhtlemine Aleksandria astronoomi Sosigenesega, kellega koos kalendrireformi põhialused paika pandi.
senine kuu tsüklitel põhinenud kalender tehti 365-päevaseks. iga nelja aasta tagant lisati üks päev.
ka teine kuu sai Kleopatra kaudu uue nime. sextilis nimetati Egiptuse hävitanud keiser Augustuse järgi augustiks.
/* mingi jutu järgi ei olnud see tema sünnikuu. see oli tema poolt võidetud Kleopatra sünnikuu.*/
/* teistel andmetel sooritas Kleopatra enesetapu 12. augustil 30 aastat enne praegust arvamist*/
aga ülejäänud 4 trükiviga püsivad ajaloo pildis korraks vilksatanud revolutsioonide kalendrireformidest ja diktaatorite eneseimetlusest hoolimata siiani.
27 sajandit.
Tellimine:
Postitused (Atom)