kallistamisest

MA HOOLIN SINUST

millal sa viimati ütlesid kellelegi, et sa hoolid temast?
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.

nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?


ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.

mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.

paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"

ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.

sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.

aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.

tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.

su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.

oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!

ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"

nii hea, et keegi hoolib.

rikkumata maailm

mul on õnn elada maailmas, kus saan kogeda midagi sellist.



kommentaar tema loole:
I was lucky enough to be in the audience on the night...I took my 12 year old son along and we got to sit in the front row, right in front of gurrumul...what an honour. It was the closest thing to a religious experience I've ever had...I had goosebumps the entire performance. I didn't understand a word but somehow understood everything. A gifted man and performer. I'll remember this night forever.

Fraktaalne maailm

"me oleme lugenud lugusid kaartidest, mis paljastavad peidetud aarde asukoha. nojah. antud juhul − kaart ise ongi aare." 
kui sa pole veel näinud Arthur C. Clarke filmi ' The Colors Of Infinity' (1994), siis siin see on:

muidugi on nüüd 15 aastat hiljem hea vaadata toonaseid tulevikku vaateid. mis täitus ja mis praegusest perspektiivist on liiga mõttemängu liivakasti jääv.
samas jah -- arvutitehnoloogias toimus murrang just siis.
visuaalselt edastatava materjali kompressiooni idee, mida fotode ja videote maailmas nii enesestmõistetavalt kasutame.
praeguses hetkes võib jah nagu õlgu kehitada, et mis seal selles nii erilist, et maailm on valemites kujundatud. et kuidas muidu saab pisikesest seemnest hiigeltamm võrsuda jnejne. aga koolis seda veel vist ei õpetata?

igatahes -- selle filmi mõjul tegin otsingu ja installisin endale esimese ettejuhtunud vabavaralise fraktalite generaatori: ChaosPro
ehk tekib mõnikord vaba aega ja soov olla "Looja" :)

KODU

 sattusin etv-s vaatama oma teostuse ilult ja mõtlemise tasakaalustatuselt tähelepanuväärset prantsuse dokfilmi KODU. filmi lõpus oli veebiaadress (kliki logole):

 

sealt leiab ka lingi filmi vaatamiseks googles.

mis mind kõigepealt tõmbas, oli posterite programm koolidele. mastaapsete vaadete kasutamine oli filmi enda üks võimsamaid kujundusvõtteid. triviaalne olme sai läbi kaamera kaugemale viimise hämmastavalt ilusaks.
elu mustrid.
jah, seal on ekraani taustapiltide allalaadimise koht. aga seal kõigest 4 pilti.
ja mida enam ma seal ringi vaatasin, seda enam tahtsin endale taustapilti. midagi tõeliselt inspireerivat.
et kui lähen arvutisse siis saan sellest inspireeriva sädeme.
ja seal on koolidele tasuta posterite programm. seda seni vaid prantsuse keeles. aga googgle translate aitas
sealt piltide kättesaamine vähe keerulisem, aga lõpuks läksin seda teed, et läksin ühele kolmest all olevale programmile. seal tuleb avaneval pildil klikkida almisele vasakpoolsele ribale (tähistasin punase noolega) ja siis saab lahtituleval valikuribal otsida endale meelepärane pilt.

igal avaneval lehel on failide allalaadimise lingid. jpg-dest on suurima mõõduga 1280x800 ja seal on see hall pind karvaste tekstidega suurelt ümber, seega korralikku taustapilti sellest ei saa. kui vähegi oskad, siis soovitan võtta A4 pdf alla laadida (A3 on üllatuslikult madalama kvaliteediga) ja siis pildipind sealt välja croppida ja ekraani suurusele vastavaks teha (kui ei oska, siis võta ühendust, teen ära).

ma oma uue taustapildiga täitsa rahul :)

huvitav, kas kohalikes koolides saaks sellist posterite programmi arendada?
pildimaterjal on ju tugevalt pilkupüüdev.
üldse ─ selles filmis on see meelelaad, millesse usun:
ilu päästab maailma.