rikkumata maailm

mul on õnn elada maailmas, kus saan kogeda midagi sellist.



kommentaar tema loole:
I was lucky enough to be in the audience on the night...I took my 12 year old son along and we got to sit in the front row, right in front of gurrumul...what an honour. It was the closest thing to a religious experience I've ever had...I had goosebumps the entire performance. I didn't understand a word but somehow understood everything. A gifted man and performer. I'll remember this night forever.

MEIE tunne

sattusin uurima Futurity teemasid ja leidsin artikli, mille teema kuulub igati syytekyynalde alla.
meie-tunde teema.
jaga-ja-valitse teema.

viimane vast lahtiseletamist ei vaja. see on üks vahendeid, kuidas inimesi manipuleeritavaks lambakarjaks muuta. kõik määgivad üksteisest üle ja isesuunas ja igapäevane värske šašlõkk on kindlustatud.

sellele vastanduv meie-tunde teema on mu jaoks õpingute ajast saadik süüteküünal olnud ja kunagi ajakirjanikuna töötades üritasin seda ideed alatasa kuhugi sisse lõimida. aga no eks see on jutt ainult. kellele jõuab kohale, sel selle jaoks niigi juba häälestus.
kel häälestust pole, see heal juhul ühmab.

nüüd siis on aga käegakatsutav teema.
ja see teema on käitumismustrite tasandil.
meie igapäevane keelekasutus.
kui palju sa kasutad sõna MEIE kellegagi suheldes?
võrreldes sõna MINA kasutamisega.

nüüd on meil siin üks väike muukraud avamaks küsimust:
MIKS LAHUTATUD PEREDEST PÄRIT LAPSED ON KALDUVAD LOOMA LAHKUMINEVAID PEREKONDI?

Morgan S. Peck raamatus "TAVATU TEE" kirjeldab olukorda, kus üks tema patsient räägib, et kogu oma teismelise ea oli ta veendunud, et ta ei kasvata oma lapsi nii, nagu tema isa seda teeb. ja nüüd aegu hiljem peab ta tunnistama, et ta kasvatab oma lapsi just oma isa põhimõtetest lähtudes.

mõtled, et ta sai vanemaks ja hakkas aru saama laste niimoodi kasvatamise tõhususest?

pigem on vastus:
tal ei olnud ühtki teist sama tõhusalt töötavat eeskuju õppida.
tal puudus teistsuguste eeskujude, teistsuguste ideede, teistsuguse lähenemise omandamiseks võimalus.
puudus keskkond, kus treenida ennast teistmoodi tõhusalt toimivaks.
tal oli ainult ta eitus.
AGA EITAMINE EI OLE EDASIVIIV JÕUD.
see on samale suhtumis/käitumismustrite tasandile jääv teema.
see on nurkasurutud jänese meelekindlus, muud midagi.
seal tuleb minna hoopis teisele suhete, mõistmiste, kogemuste vahetamise tasandile.

see võiks olla MUUTUJATE tasand.
üksteist toetav, otsiv, kogemusi ja ideid vahendav, meie-tundest lõimitud.

ja palun:
esimene konkreetne ja lihtne praktikaülesanne.
jälgida oma keelekasutust: kui palju oma jutus ja kirjavahetuses kasutad isikulisi asesõnu ainsuse esimeses isikus (ma, mina, minu, mu, mind,...) ja kui vähe mitmuse esimeses (meie) isikus???

McTaggart VÄLI

mitu inimest soovitas seda raamatut lugeda. ma olen selles osas konservatiiv. lõpuks siiski lugesin selle vaimu märgiks. ma ei tea, kas ma kahetsen,
sest ikkagi oli see millegi poole liikumise protsess.
või olin liiga ära rikutud heade raamatute lugemisest.

kahtlemata on mul midagi sel teemal öelda.
vaatasin veebis, kas ma olen ainus kiiksuga või maailm ongi selline...
aga väga ei pidanudki otsima, et leida juba öeldud sõnad.
(eriti ilus on kogu "Appeal to Vanity" peatükk :)
ma ei ole siiski antud kriitikuga samas paadis.
(on veel palju muid paate)
aga samas jah -- ta toob sisse midagi, mis McTaggartil valdavalt puudub -- teadlase lähenemise.
ja sellise mõiste, nagu "uuriv ajakirjanik".
ma ise olen olnud ka ajakirjanik ja tean täiega, millised ignorantsi vabandused sellise nimetusega võivad kaasneda.

METATASAND
minu jaoks on ammuilma sisu kõrval sama oluline see, KUIDAS asi on esitatud. metatasand.
antud juhul esimene asi, mida vaatasin, on viited.
kui Dmitry Brant vaevus keskenduma mõnele viites esitatud artiklile, siis üdini rikutud metatasandil traalijana ma läksin statistika peale. pealtnäha jätab VÄLI mulje pädevast uurimusest. seal on palju viiteid ja märkusi ja märksõnade register...
ainult et - see on pettemaaling.
vaata: liiga suur mass viiteid on McTaggarti tehtud intervjuudele või telefonivestlustele. mis ma saaksin neid kuskilt avalikust raamatukogust uurimiseks nõutada???? kas see on üldse viitena arvesse võetav????
teine asi sealjuures on -- kus on siis uuriv ajakirjandus? iseseisev töö materjaliga?
mul on kuri kahtlus, et suur osa esitatud artikleid pärinevad niisamuti nendest telefonivestlustest.
umbes nii et "uuriv ajakirjanik" esitab küsimuse: "ja kas te saate mulle anda täpse viite mõnele sel teemal avaldatud artiklile?"

et ma liiga norin?
jällegi metatasandi jutt: see kuidas McTaggart räägib juba algusosas meile suurt tõde sellest, millises sagedusalas (GSM) mobiiltelefonid töötavad, jätab veenva mulje, et (hoolimata toimetajate olemasolust) - tema jaoks on see mets, mille esimeste põõsasteni äsja jõutud.
ja analoogseid teemat mittevaldavaid kohti raamatus nagu rosinaid saias.

(vabandan, olen liiga headest raamatutest rikutud).

üks asi on aga see, et tegemist on naisterahvaga. ja naistel on jagatud tunnetus. nendel on emakas. suur närvirakkude kogum, mis on väljaspool meisse poogitud võõrmoodustise kontrolli ulatust.

ja see emakas tajub midagi vahetult. seda, milleni mehelik mõtlemine väga kaudselt ja väga vahendatud kogemuste kaudu võib jõuda.

samas jah - see nullpunkti väli on vaid McTaggarti jaoks uudne ja avastamist väärt.
kunagi nooruses lugesin ulmekat "Diraci meri" ja see temaatika oli seal üpris samal tasemel.
või paremal. Paul Diraci kohta kusjuures ei ole McTaggartil suurt midagi öelda. aga tema ideed on kuskil ligi sajand tagasi aegadest... ilmselt ei vaevunud intervjueeritavad sellele teemale keskenduma. et nii ilmne nende jaoks...

aga mis ma keerutan - hoopis parem käsitlus antud teemale on Castaneda raamatute kaudu vahendatud tolteekide traditsioonile omases (nüüdismõistes teaduslikule mõtlemisele analoogses) lähenemises.
tolteekide puhul on emanatsioonikimpude väljadest jutt iseenesestmõistetav.
see pole teema, sest tuhanded nägijad on oma taju ümberhäälestuse kaudu seda kogenud.
see pole jututeema, nende kimpude praktiline kasutamine -- see on teema!

Liz Durrett

see pidi mingi 4 aastat tagasi olema, kui avastasin Liz Durreti ja ta sai mu lemmikuks. tööl ja kodus oli Pandoras eraldi "Liz Durret" station. kasvatasin seda jaama vaikselt nii, et killisin vähegi kommertsi maiku sissesokutatud lugusid ja jagasin ülesse pöidlaid sellistele bardide laadis tegijatele. väga hea jaama kasvatasin. siis ühel päeval teatas Pandora, et nad ikka usa piires leviks mõeldud ja et ma nagu ei ole tegelikult sealt (leiutasin ennast sinna lihtsalt nii, et leidsin usa suvalise postiindeksi ja märkisin ennast seal piirkonnas olevaks) ja nii lõppes see lugu.
kaua olin seda jaama kasvatanud, kahju.

kui Durretti esimesi lugusid kuulsin, siis olin algul segaduses, et pagan, ta laulab ju mööda...
siis aga hakkas see nootidel libisemine ja kooris lahkukõlade sisselaulmine pagana imponeerima.
isikupära.

kinniteibitud olemine

me piirame ennast olemisse, milles oleme kindlad.
või mis vähemalt tekitab meis vähem ebakindlust kui olemised, mille suhtes meil kindlam ülevaade puudub.

näiteks inimene, kes on enda kohta teinud otsuse, et ta on viisipidamatu, väldib instinktiivselt selliseid sündmuste kulgemisi, mille lõpptulemusena võib tekkida olukord, kus tal tuleb teiste juuresolekul laulda.
tal võib olla ka suur hulk põhjenduslauseid, miks ta seda väldib. mõned on sellised naljaga ülesaamised, teised haletsemist vajavad. sellised laused, mida on kord juba kasutatud ja mis on mõjunud.
tal on see lekkekoht tugevalt kinniteibitud.
samuti on oma nägemisvõimes ebakindlal inimesel oma ring liivale joonistatud, millest väljapoole astumist ta pigem väldiks.
need kaks häälestumist on väga selged ja tuntud enesetõkestamised, aga neid tõkestusi on tohutult.

kirjutasin valukeha postituse tahaotsa käitumismustrite tõhustumise teema, mida peaks tegelikult suurelt ja eraldi käsitlema. sisuliselt tähendab see enese programmeerimise lihtsustamist.
(on palav päev. parm lendab su paljale jalale. sa tead tema plaani. ei hakka teda eemale ajama, sest ta nii lihtsalt ei loobu. sul on vaja tegutseda ja õues saab olla kas sina või parm. sa keskendud ja su löök on tõhus.)

enesetõkestamine on tõhus mittetegutsemine.
selle tõhususe tagab arusaamiste, otsuste ja põhimõtete koosmäng.

"ma ei taha, et keegi mu üle naerma hakkaks. ma ei laula."
või:
"ma olen lugupeetud inimene ja selliseid asju lugupeetud inimesed ei tee"

või toon enda näite: aastaid olin sisemas veendunud, et minu tugev külg on rääkimine. mäletan selgelt üht suhtlemisolukorda oma nooruses, kus sain aru, et suudan oma jutuga rahvast köita. mu jutt muudkui arenes ja sai nagu lisalaengu sellest, et kõigil oli lõbus, kuidagi ise tuli. mäletan seda tunnet. ja see kogemus andis mulle julgust uutes olukordades sama suunda arendada. arvan, et muutusin järsku ja palju. seni suhteliselt kinnisest inimesest sai märkimisväärselt elavam tegelane. muutusin rääkimises üha enesekindlamaks - see oli mu vesi, milles ujuda.
võibolla juba ammu enne alateadlikult, aga läbi muutumise idee selgelt teadvustatuna jõudis mulle kohale, et rääkimine ei vii kuhugi.
mis kasu on rääkimisest, kui sellele ei järgne mingitki teistepoolset kaasatulekut?
kui sa lihtsalt oled televiisor.
ei käivita midagi.
pigem saavutan selle, et osad inimesed, kes ei ole sedavõrd verbaalsele väljendumisele häälestunud, märgistavad su tühjajututegijaks.
samas rääkimisele häälestunud inimestel on lihtne minuga suhelda. aga see ei kohusta millekski.
me räägime ja räägime. siis läheme laiali.
ja midagi ei muutu.
kui komistasin selle muutumise idee otsa, kui hakkasin kogemuste kaudu lausa füüsiliselt aru saama, et enda käitumise muutmine on põnev ja energiat vabastav -- siis hakkas ka kohale jõudma, et on olukordi, kus ei pea midagi seletama.
kus tuleb olla vait.
et see, mida arvasin enda tugevaks küljeks, on kallutanud minu saatuse kõrvale selle loomulikust kulgemisest.

on olnud minu puue.

õpitud abitus

õpitud abituse (learned helplessness) teema on Syytekyynal suure algustähega.
minu jaoks on see üks põhilisi toimemustreid, mis hoiab seda maailma olemast selline, nagu see on.

/* kas oled kunagi mõelnud, miks me nii inertsed oleme? */

kõigepealt siis Skinneri kasti tutvustus.
algselt oli see käitumist uuriva psühholoogia koolkonna -- behaviorismi -- üks töövahenditest.
see oli kast, kuhu pandi katseloom ja kus olid siis hoovakesed/pedaalid/kangid/nupud, mille liigutamine pärast stiimuli andmist (n. lambi süttimist) andis loomale positiivse tagasiside (n. sai süüa). katset oli lihtne korraldada ja see andis väga mõõdetava tulemuse -- loom pandi taas ja taas samasse olukorda ja mõõdeti, kui palju aega tal kulub kangi vajutamiseni.
loomulikult kulus algul palju aega enne, kui loom kogemata kangile vastu läks. olukordade kuhjudes hakkas aga see aeg lõpuks kiirendatult lühenema -- kuni korrani, kus loomal oli "asi käpas": ta vajutas pärast stiimuli saamist kohe sinna, kuhu vaja ja sai oma preemia kätte.
iga kord mõõdeti see aeg, mis kulus preemia saamiseni. tulemused kokku liites sai moodustada graafiku, kus siis ühel teljel oli katsete järgnevus ja teisel katseks kulunud aeg. saadud graafikut nimetatakse õppimiskõveraks.

aga inimestel on juba selline võõrandamiskalduvus ja ajapikku avastati, et mitte ainult positiivne tagasiside töötab. näiteks põrandasse lastud valuläve lähedase tugevusega vool on hoopis kindlamini tegutsema agiteeriv stiimul:

otsisin veebist, kas on kuskil head seda tüüpi katsete kirjeldust. ei leidnud piisavalt põhjalikku, seetõttu proovin anda kontsentraadi sellest, mis õppejõud kunagi sellest rääkis:

on veel üks stiimul, mida kasti pandud loom kõrgelt hindab.
vabadus
kastist välja pääsemine.

ja seal kastis on mitmeid kange ja pedaale jne, mida saab liigutada.
ja põrandas sumiseb vool.
ja on kaks katsegruppi:
ühtede kastis üks kang, pedaal või mis iganes avab väljapääsu sellest (piina)kambrist.
teise grupi kastides on kõik võimalused väljapääsuga ühendamata. no hope.
esimese grupi puhul kujuneb õppimiskõver.
teise puhul talumisekõver -- mille lõpus siis loom loobub kasti panduna igasugusest väljapääsemise otsimisest ja jääb põrandale tema keha läbivat voolu taluma.

katse jätkub forced swim testiga (FST), kus mõlema grupi katseloomad (kirjelduses olid rotid) pannakse veega poolenisti täidetud tsisterni, mille pinnal ujuvad kerged penoplasti tükid näiteks -- piisavad, et tekitada lootust, kuid tegelikult mitte kuidagi katselooma vee peal olla aitavad.
esimesed grupi rotid on võimelised kuni ööpäev rabelema oma ellujäämise nimel.
teise grupi rotid ei üritagi. upuvad kohe.

--------------------------------------------
rotid on sotsiaalsed loomad. inimesed samuti.
näib, et selline iseenda nullimise masinavärk on primitiivses ühiskonnas paratamatu. kellegi tahe peab peale jääma ja keegi peab viletsate kaartidega ses mängus leppima.
õpitud abituse teema puhul on oluline see, et osad on sellele enamalluvad ja osadel väljapääsu ühest olukorrast mitteleidmine kipub kergemini üldistuma, kui teistel.
mul siiani kirjutamata siia see üleüldistamise, eneseprogrammeerimise ja mantrami lugu.
aga ma lähen karvaseks, kui kuulen kedagi ütlemas, et ta ei oska midagi, et tal sellised asjad ei õnnestu, et tema puhul on teistmoodi üritamine välistatud jnejne.
see on ENDA ABITUKS ÕPETAMINE!
enda arenguvabadust ahistav tegevus.

ja ma ei oota, kuni tekib paremini mõistetav sõnastus. ma lepin enda oskamatusega ja hakkan nüüd kivile tilkuva piisana kordama:
muutujate liikumise eesmärk on eneseusu leidmine.
meis kõigis on võimalused see leida.
leida need tegevused, milles ollakse tõhus, millega saadakse hakkama, milles jaatatakse ennast.

mul on konkreetne näide -- salsa treeningud.
ma olen nii paljude inimeste peal näinud, kuidas nad treeningute käigus üha avatumaks ja elujaatavamaks muutuvad.
nad saavad üha enam ja enam asjadele pihta. nad näevad, et ka teised on sellised alles õppijad ja see, et kõik ei tule kohe ideaalselt välja, on loomulik. ja keegi ei karista sind ja keegi ei tee üldisemaid järeldusi sinu kohta.
inimesed muutuvad avatumaks, julgemaks, nende maailm on heledam.
nad muutuvad. nende kokkupaneku punkt nihkub hoopis uusi emanatsioone ergastama.
sealt vabaneb uus energia.
energia, et uskuda endasse.