reede, juuli 30

õppida kuulama, siiralt kuulama

Epuga rääkimisest tuli hommikul meelde teema, mis peaks täiesti eraldi olema.
kui Katri poolt minema keplesime, siis nagu läks jutuks, et Epp on tugevalt muutunud. ja kui tahtsin teada põhjust, siis ta ütles, et ta üritab inimesi ära kuulata.
et tavaliselt inimesed kuulavad teiste juttu ja samal ajal mõtlevad vastulauseid või üritavad oma mõtteliini üleval hoida ja ootavad, millal teine lõpetab, et siis oma jutuga esinema hakata.
et me tegelikult kuulame väga vähe seda, mida teine inimene tahab öelda.

minu jaoks oli see tugev teema, sest hiljaaegu avastasin inimese, kes tõepoolest kuulas, mida ma rääkisin.

ma olin nii harjunud, et keegi eriti ei kuula mind, et inimestel jätkub tähelepanu paariks esimeseks lauseks.
tirtsutamiseks (vahepeal isegi arvasin, et varsti tuleb meil rääkima hakata twitteri põlvkonnast, aga tundub, et inimesed väsivad sellest).
aga see inimene kuulas. esitas kaasamõtlevaid küsimusi.
mind see lummas.
hakkasin tähelepanu pöörama, mida ma inimestele ütlen.
ja kuidas.

ma tahaksin sellist suhtlemist oluliselt rohkem oma ellu.


nüüd hommikul küsisin Epult veel korra üle, kuidas ta ennast väljendas.
ta ütles, et ta ei oska inimesi kuulata. et me mõlemad oleme sellised, et ei oska. et üritame iga mõtet ära öelda, mis meil öelda on. aga see, mida ta tahaks osata ja mida ta üritab, on siiras huvi teise vastu.
saad aru -- et mitte ainult ei kuula, vaid ka see hoiak ja häälestus ja kehakeel.
et sa tõesti pöördud ta poole oma kehaga, et sa tõesti kuulad, mida ta räägib.
et sulle läheb see korda.


(ohkab)



seda tuleb hakata MUUTUJA ALGKURSUSEL treenima.

teisipäev, juuli 27

RÄÄKIVAD KÄSIPUUD

kui mul pole kedagi kes mind inspireeriks
olen eikeegi

ma võin leida inspiratsiooni
olukordadest
tegevustest
ideedest
põhimõtetest
aga ma olen
eikeegi

sinu rongid on kõik kohale jõudnud
inimesed vagunitest väljunud
läinud laiali
veel on tunda nende olemasolu
jahtuvaid jälgi

siin on trepid mis viivad üles
samaväärselt ka alla
need on trepid mida mööda minnakse
ka ilma vajaduseta olla keegi

kui ma ei inspireeri kedagi
siis on vähemalt kaks eikeegit rohkem
kaks inimest vähem maailmas

tahad
hüppame üle käsipuude?

laupäev, juuli 24

winter family

esimene lugu, mis mu vallutas, oli GARDEN.
ma sain peanärvi põletiku, mingi nädal valuvaigisteid ja ravimist. kuulasin seda lugu mitukümmend korda päevas.
luuletusena hämmastavalt ilus ja terviklik.
armastusluuletus.
Andres aga ütles, et see meenutab talle "Alien Interview"-st kirjeldust, kuidas IS-BE ("ON-OLEV" eesti keeles?) ¹ füüsilisse kehasse meelitatakse.
et me oleme energeetiliselt nii võimsad ja kiirgavad ja need füüsilised kehad on nii haprad. aga see olemasolu valus haprus meelitab meid ligi ja me peame õppima talitsema oma jõudu, et mitte purustada seda keha. ja nii meid vangistataksegi.

aga see siis ongi armastus... (?)

WF esimese albumi teise plaadi esimene lugu on "just like we said". otsisin selle sõnu kõikjalt. see on gardeni peegeldus. laulu saate meeloodiakäik kordab fragmenti gardenist.
see on armastusluuletus. see on.
...
the spring is already here
where are you?

FALLING STARS
 
#92.3 - Winter Family - Part 3
Uploaded by lablogotheque. - Watch more music videos, in HD!



 OMAHA

#92.1 - Winter Family - Part 1
Uploaded by lablogotheque. - See the latest featured music videos.




¹ "Personally, it is my conviction that all sentient beings are immortal spiritual beings. This includes human beings. For the sake of accuracy and simplicity I will use a made-up word: "IS-BE". Because the primary nature of an immortal being is that they live in a timeless state of "is", and the only reason for their existence is that they decide to "be".
No matter how lowly their station in a society, every IS-BE deserves the respect and treatment that I myself would like to receive from others. Each person on Earth continues to be an IS-BE whether they are aware of the fact or not."

reede, aprill 23

rikkumata maailm



mul on õnn elada maailmas, kus saan kogeda midagi sellist.



kommentaar tema loole:
I was lucky enough to be in the audience on the night...I took my 12 year old son along and we got to sit in the front row, right in front of gurrumul...what an honour. It was the closest thing to a religious experience I've ever had...I had goosebumps the entire performance. I didn't understand a word but somehow understood everything. A gifted man and performer. I'll remember this night forever.

neljapäev, veebruar 4

MEIE tunne

sattusin uurima Futurity teemasid ja leidsin artikli, mille teema kuulub igati syytekyynalde alla.
meie-tunde teema.
jaga-ja-valitse teema.

viimane vast lahtiseletamist ei vaja. see on üks vahendeid, kuidas inimesi manipuleeritavaks lambakarjaks muuta. kõik määgivad üksteisest üle ja isesuunas ja igapäevane värske šašlõkk on kindlustatud.

sellele vastanduv meie-tunde teema on mu jaoks õpingute ajast saadik süüteküünal olnud ja kunagi ajakirjanikuna töötades üritasin seda ideed alatasa kuhugi sisse lõimida. aga no eks see on jutt ainult. kellele jõuab kohale, sel selle jaoks niigi juba häälestus.
kel häälestust pole, see heal juhul ühmab.

nüüd siis on aga käegakatsutav teema.
ja see teema on käitumismustrite tasandil.
meie igapäevane keelekasutus.
kui palju sa kasutad sõna MEIE kellegagi suheldes?
võrreldes sõna MINA kasutamisega.

nüüd on meil siin üks väike muukraud avamaks küsimust:
MIKS LAHUTATUD PEREDEST PÄRIT LAPSED ON KALDUVAD LOOMA LAHKUMINEVAID PEREKONDI?

Morgan S. Peck raamatus "TAVATU TEE" kirjeldab olukorda, kus üks tema patsient räägib, et kogu oma teismelise ea oli ta veendunud, et ta ei kasvata oma lapsi nii, nagu tema isa seda teeb. ja nüüd aegu hiljem peab ta tunnistama, et ta kasvatab oma lapsi just oma isa põhimõtetest lähtudes.

mõtled, et ta sai vanemaks ja hakkas aru saama laste niimoodi kasvatamise tõhususest?

pigem on vastus:
tal ei olnud ühtki teist sama tõhusalt töötavat eeskuju õppida.
tal puudus teistsuguste eeskujude, teistsuguste ideede, teistsuguse lähenemise omandamiseks võimalus.
puudus keskkond, kus treenida ennast teistmoodi tõhusalt toimivaks.
tal oli ainult ta eitus.
AGA EITAMINE EI OLE EDASIVIIV JÕUD.
see on samale suhtumis/käitumismustrite tasandile jääv teema.
see on nurkasurutud jänese meelekindlus, muud midagi.
seal tuleb minna hoopis teisele suhete, mõistmiste, kogemuste vahetamise tasandile.

see võiks olla MUUTUJATE tasand.
üksteist toetav, otsiv, kogemusi ja ideid vahendav, meie-tundest lõimitud.

ja palun:
esimene konkreetne ja lihtne praktikaülesanne.
jälgida oma keelekasutust: kui palju oma jutus ja kirjavahetuses kasutad isikulisi asesõnu ainsuse esimeses isikus (ma, mina, minu, mu, mind,...) ja kui vähe mitmuse esimeses (meie) isikus???

teisipäev, veebruar 2

McTaggart VÄLI

mitu inimest soovitas seda raamatut lugeda. ma olen selles osas konservatiiv. lõpuks siiski lugesin selle vaimu märgiks. ma ei tea, kas ma kahetsen,
sest ikkagi oli see millegi poole liikumise protsess.
või olin liiga ära rikutud heade raamatute lugemisest.

kahtlemata on mul midagi sel teemal öelda.
vaatasin veebis, kas ma olen ainus kiiksuga või maailm ongi selline...
aga väga ei pidanudki otsima, et leida juba öeldud sõnad.
(eriti ilus on kogu "Appeal to Vanity" peatükk :)
ma ei ole siiski antud kriitikuga samas paadis.
(on veel palju muid paate)
aga samas jah -- ta toob sisse midagi, mis McTaggartil valdavalt puudub -- teadlase lähenemise.
ja sellise mõiste, nagu "uuriv ajakirjanik".
ma ise olen olnud ka ajakirjanik ja tean täiega, millised ignorantsi vabandused sellise nimetusega võivad kaasneda.

METATASAND
minu jaoks on ammuilma sisu kõrval sama oluline see, KUIDAS asi on esitatud. metatasand.
antud juhul esimene asi, mida vaatasin, on viited.
kui Dmitry Brant vaevus keskenduma mõnele viites esitatud artiklile, siis üdini rikutud metatasandil traalijana ma läksin statistika peale. pealtnäha jätab VÄLI mulje pädevast uurimusest. seal on palju viiteid ja märkusi ja märksõnade register...
ainult et - see on pettemaaling.
vaata: liiga suur mass viiteid on McTaggarti tehtud intervjuudele või telefonivestlustele. mis ma saaksin neid kuskilt avalikust raamatukogust uurimiseks nõutada???? kas see on üldse viitena arvesse võetav????
teine asi sealjuures on -- kus on siis uuriv ajakirjandus? iseseisev töö materjaliga?
mul on kuri kahtlus, et suur osa esitatud artikleid pärinevad niisamuti nendest telefonivestlustest.
umbes nii et "uuriv ajakirjanik" esitab küsimuse: "ja kas te saate mulle anda täpse viite mõnele sel teemal avaldatud artiklile?"

et ma liiga norin?
jällegi metatasandi jutt: see kuidas McTaggart räägib juba algusosas meile suurt tõde sellest, millises sagedusalas (GSM) mobiiltelefonid töötavad, jätab veenva mulje, et (hoolimata toimetajate olemasolust) - tema jaoks on see mets, mille esimeste põõsasteni äsja jõutud.
ja analoogseid teemat mittevaldavaid kohti raamatus nagu rosinaid saias.

(vabandan, olen liiga headest raamatutest rikutud).

üks asi on aga see, et tegemist on naisterahvaga. ja naistel on jagatud tunnetus. nendel on emakas. suur närvirakkude kogum, mis on väljaspool meisse poogitud võõrmoodustise kontrolli ulatust.

ja see emakas tajub midagi vahetult. seda, milleni mehelik mõtlemine väga kaudselt ja väga vahendatud kogemuste kaudu võib jõuda.

samas jah - see nullpunkti väli on vaid McTaggarti jaoks uudne ja avastamist väärt.
kunagi nooruses lugesin ulmekat "Diraci meri" ja see temaatika oli seal üpris samal tasemel.
või paremal. Paul Diraci kohta kusjuures ei ole McTaggartil suurt midagi öelda. aga tema ideed on kuskil ligi sajand tagasi aegadest... ilmselt ei vaevunud intervjueeritavad sellele teemale keskenduma. et nii ilmne nende jaoks...

aga mis ma keerutan - hoopis parem käsitlus antud teemale on Castaneda raamatute kaudu vahendatud tolteekide traditsioonile omases (nüüdismõistes teaduslikule mõtlemisele analoogses) lähenemises.
tolteekide puhul on emanatsioonikimpude väljadest jutt iseenesestmõistetav.
see pole teema, sest tuhanded nägijad on oma taju ümberhäälestuse kaudu seda kogenud.
see pole jututeema, nende kimpude praktiline kasutamine -- see on teema!