esmaspäev, mai 9

Louis Sachar AUGUD

viisin raamatukogu lasteosakonda tagasi raamatu, mille olin kellegi soovitusel laenutanud ja pooleli jätnud, sest mulle ei meeldinud. sisutu.
mul on usk, et on olemas häid lasteraamatuid, mida ma veel ei ole lugenud.
ja ei taha raisata ennast raaatutele, milles pole sõnumit.

läksin lasteosakonnast juba minema, aga siis poole tee peal üles kojulaenutusse tuli pähe mõte küsida. läksin ja küsisin neiult, kes seal laua taga töötas, et äkki  ta oskab mõnda tõsiselt head lasteraamatut soovitada. ta tahtis mingit viidet, et mida ma võiksin tahta. ja siis tuli esimese asjana pähe Pahupidi kooli raaamatud, mis minu jaoks oli mingi aeg tagasi inspireeriv avastus. et äkki midagi samas stiilis on veel olemas?
ta mõtles natu ja siis küsis, et kas ma äkki ei tahaks samalt autoril väga head raamatut, mis ei ole lasteraamat, vanemale lagejale.
niimoodi rääkides saime selgeks, et seda ma just tahangi ja selle ainus hetkel saadaolev koopia oli just tagasi toodud. mulle meeldib kui asjad nii juhtuvad. nii on õige.

ma ei osanud midagi eeldada ja sisu ei hakka ka ümber rääkima ja parem ära uuri ka kuskilt kokkuvõtteid.
see tekst töötab.
see on meisterlikult kirjutatud raamat.
hoopis midagi muud, kui Pahumpidi kooli lood.
(aga ka neid raamatuid on vaja sul lugeda. kui sa otsid lugemisest sädemeid)

ma just lõpetasin selle raamatu lugemise ja tunnen ennast ülendatuna.
see on see, milleks on vaja head kirjandust ja häid inimesi.
nendega suheldes on maailm hoopis elamisväärsem koht.
hea tunne kokku kõlada.

pühapäev, mai 8

Emadepäeva tee

paar päeva tagasi helistas mu ammune naabritädi.
rääkisime mis me rääkisime, aga lõpuks jõudsime ikkagi tema tütre väikese/suure imeni.

aastaid elasime kahe perena ühes majas ja kahtlemata tead siis inimeste elust ja olust ja seda, et lapsed on ta tütre jaoks kurb teema. niipalju kui ta mõnikod ise rääkis, niipalju tean, et ta oli uuringutel käinud ja ravikuure teinud ja selle tulemusel oli talle selgeks saanud, et tal pole erilist lootust.
ega ma täpsemalt ei tahtnud küsida, sest kuidas sa ikka puudutad teise haava.

aga kuskil aasta tagasi kuulsin, et ta ootab last.
no ja teades, millal laps pidi sündima, siis küsisingi vanaemalt, et kuidas neil läheb.
ja siis ta rääkis kui eriline ja tubli väike tegelane on neil ja mida ta kõik juba oskab.
aga mul tuli pähe oma süüteküünalde mõtlemises küsida, et ta nii kaua aastaid lootis ja igatses -- mis siis nüüd oli see, mis aitas?

naabrinaine jäi päris mõtlema.
ja siis pahvatas -- see kadakakasvu tee!
et kui sa nii küsid ja kui see esimese asjana pähe tuleb, siis see see oligi.



küsimus on küsimises.
sellised kauaoodatud õnned kipuvad varjutama seda teed, mille kaudu asjani jõuti.
unustatakse ära.
uus ja huvitavam elu sõidab peale.
ja aastate pärast unustatakse täiesti see kurb aeg ja lahenduste otsimine.
aga kuskil on keegi, kellele oleks seda kogemust tarvis.

ja siis me rääkisime, et meil on igal pool asjatundjad.
neil on autoriteet ja nii kuidas nemad ütlevad, nii ongi.
ning kui nende soovitatud asi ei toimi, siis me pigem süüdistame ennast, kui seame kahtluse alla tolle teadja ja arvaja.
aga on olemas veel ka lihtne kogemus. põlvest-põlve päranduv teadmine, mis praegusel ostan-müün-vahetan ajastul on kuhugi varju jäänud.

kadakakasvude tee.
vana naine ütles ta tütrele kui neil jutuks läks, et vanasti aitas see tee sellise probleemi puhul.
ta ei teadnud ja arvanud.
tal oli see kogemus. ta teadis inimest, kellel oli aidanud.
sa nüüd loed seda juttu ja unustad, eksju?

ma väga tahaksin aga, et sulle jääks meelde ja sa teinekord räägiksid kellelegi kuskil seltskonnas sellest.
et siis sealt need inimesed räägiksid omakorda teistele inimestele. ja nii edasi.
nagu ringid kanduvad vette visatud kivist.
võibolla su tuttavatel pole seda probleemi.
aga kuskil kellelgi on.
see on suur müür tema elus, mille varjus ta aegamisi närbub.
ja ei saagi õitseda.

pealegi -- naabritädi tütar võitles oma soovi eest küllaltki avalikult. tema lähedased teadsid.
ja ükskord ta rääkis sellest ka üle aia oma ammusele naabrile.
ja sai lahenduse.
aga kui paljud inimesed tahavad rääkida sellisest murest?

(kuigi väljarääkimine on kindel meetod lahenduse otsimiseks.
on vaja inimesi, kelle kaudu saaksid asjad endale selgeks rääkida.
teinekord aitab küsimuse sõnastamisest.
et sealsamas kohe teada ka vastust.)

kirjutasin sellest telefonivestlusest Facebooki ja inimesed reageerisid ja tahtsid täpsemalt teada.

siis helistasin järgmisel päeval tagasi ja küsisin naabritädilt, et ega ta tütar midagi muud sel ajal teistmoodi ei teinud.
ei.
 küsisin täpsemalt siis tee kohta ja kuidas seda kasutada.

pärast ta veel helistas tagasi -- ta oli algsest allikast kõik järgi küsinud.


siin siis kogu õpetus täpsemalt:
need ei pea olema noored värsked kasvud. võib võtta aastaringselt.
võib ka marju hulka panna kui on.
nad võtsid naabri aias kasvava kadaka haru tipust nii 15 cm otsa ja lõikusid selle kuskil 1 cm pikkusteks tükkideks (ta ütles, et varre puiduosa on ka vajalik).

teed keedetakse 45 minutit aeglasel tulel ja lastakse siis tõmmata.
selle tõmmise pani tütar külmkappi ja kasutas lahjendatult nädala jooksul ära.
juua tuleb teeklaasitäis hommikul tühja kõhuga.
et tegemist on küllalt mõruda teega, siis tütar pani suhkrut hulka.
see ei mõjutanud tulemuse saavutamist, aga tegi tee oluliselt joodavamaks.

kadakavõrsetee on ka muude naiste probleemide jaoks hea.
menstruaalvalu vastu näiteks.
pidi hästi ka sooleusside vastu aitama.

kadaka ladinakeelne nimi Juniperus on tuletatud sõnadest 'junio' (noor) ja 'parere' (ilmuma, sünnitama)...

head emadepäeva!

laupäev, aprill 30

KRABIÄMBER

Terry Pratchettil on tema "Nähtamatutes akadeemikutes" üks teema, mis eraldi novellina vormistatuna oleks tähelepanuväärne.
ma ei tea, kas see tegelikkuses peab vett, aga seal ta loob pildi olukorrast, kus turul mereandide müüja ulatab oma vestluskaaslastele krabi.
   Ta kummardus ja võttis ämbrist ühe krabi. Kui krabi ämbrist välja tõsteti, selgus, et tema küljes ripub veel kolm krabi.
   "Krabidest kaelakee?" itsitas Juliet.
  "Oh, sellised need krabid on," heitis Verity ja harutas tasuta küüti tahtnud krabid lahti. "Juhmid nagu lauajalad, viimse kui üheni. Sellepärast saabki neid ilma kaaneta ämbris hoida. Kui mõni proovib välja ronida, kisuvad teised ta tagasi. Jah, juhmid nagu lauajalad." Verity tõstis krabi pahaendeliselt muliseva katla kohale. "Kas ma keedan ta kohe ära?"
   "Ei!" pahvatas Glenda palju valjemini, kui oli kavatsenud.

see krabiämbri kujund kulgeb läbi raamatu. see, kuidas me oleme oma lähikonna kaudu aheldatud oma krabiämbrisse. kuidas kellegile on mugav teisi ämbritesse tõsta.

see on hästi kirjutatud raamat.
kindlasti soovitan lugeda -- see mõjub inspireerivalt. annab eneseusku.

aga minu küsimus on, miks me tahame teisi alla tõmmata?
miks soovime näha neid selles pimeduses, mis närvutab nad?

miks me võtame neilt nende Väärtuse?

   "Kas mul on väärtus?" küsis Nap.
   "Jah, Nap, on küll."
   "Tänan," ütles Nap, "aga ma olen kogenud, et väärtus on midagi sellist, mida tuleb pidevalt koguda. Te palusite, et ma saaksin kohaseks: Kas ma olen kohaseks saanud?"
   "Jah, Nap, sa oled kohaseks saanud."

nii lihtne on inimest alla tõmmata.
aga miks me ei võiks selle asemel temast hoolida, toetada tema püüdlusi, teda tunnustada?

toetada tema usku, et tal on väärtus.

neljapäev, aprill 28

kirjanduslik võte

ehk on sellel isegi kindel nimetus, aga see on selline kirjanduslik võte, kus sündmuse kirjeldamise asemel kirjeldatakse selle kogeja käitumist.
see on hea nipp. sa ei pea midagi välja mõtlema, sa lased lugejal endal aimata, mis seal olla võiks. seda kasutatakse ka filmides.
kahjuks teevad inimesed seda kogu aeg.

"seda" all mõtlen siis teiste käitumise järgi põhjuste oletamist.
me vaatame aknast välja vaatavat inimest ja teeme selle kohta oletusi, mida ta seal väljas näeb.
no mida tal ikka seal näha on?
no missugused need inimesed siis ikka on?
teadagi.

kirjaniku jaoks on see odav võte -- selle asemel, et rikkuda oma seedimist originaalsete õuduste või enneolematult imeliste vaatepiltide väljamõtlemisega, ta lihtsalt kirjeldab, kuidas tegelasel lähevad silmad peas pungi või ta kirgastunud nägu mööda voolavad härdumuspisarad.

aga see on kõigest kujutlusmaailm. kino.
siin ja praegu on mul olemas reaalne aken, reaalne inimene. ja ma ei arva temast midagi, ma lihtsalt tõusen ja lähen ta kõrvale ja vaatan temaga koos samas suunas. ja siis võibolla on mul võimalik tunda seda, mida tema tunneb. mõista tema käitumist.

see tähendab, et mul on alati olemas võimalus minna ja küsida temalt, miks ta niimoodi käitub, mida ta tunneb, millised ideed on teda ajendanud.
see on lihtne ja inimlik võimalus. lapsed teevad seda kogu aeg. miks me oleme selle unustanud?
et koolis on meid õpetatud Vastama, mitte Küsima?

aga kui mul ei ole seda võimalust küsida, siis ma hea meelega ei tea ega arva kellestki midagi.
see on selle inimese sügavalt isiklik maailm ja õigus elada oma Ainust ja Kordumatut Elu.

teisipäev, aprill 26

sajanda ahvi meem

on üks linnalegend, mida olen aastate jooksul inimestele rääkinud. ma nakkusin sellest meemist kunagi ammu Tensegrity seminaril räägitud loo kaudu.
et kuskil 50-ndatel uurisid jaapani teadlased ühel saarel olevat makaakide kogukonda ja seal hakkas üks emane neile toiduks viidud bataate pesema. peagi hakkasid tema sõbrannad teda jäljendama ja see komme levis üle kogu saare. ja siis ühtäkki täheldasid teadlased, et naabersaarel hakkasid ahvid samuti bataate pesema.

tunnistan, et olin üle kümnendi tugevalt häälestunud Castaneda teemadele ja üks asi, mis mulle tema poolt kirjeldatud tolteekide maailmapildis sügavalt sümpatiseeris, oli KAINUS. see, et tolteekid võtsid kõik oma teadmised, mis nad kõrgendatud teadvusseisundites omandasid, tugeva ülekontrollimise ja kriitika risttule alla. sest nad teadsid, kuivõrd suurepäraselt suudab meie teadvus meid ära lollitada.
see on sama meetod, mida kasutatakse teaduses. kui keegi saab mingid uurimustulemused, siis teiste teadlaste poolt korratakse nende katset või siis proovitakse saadud tulemuste rakendatatavust teistes katsetingimustes.
lihtsalt öeldes -- uuritakse põhjalikult, kas asi peab vett.


kuna olen tavalisest rohkem kokku puutunud newage inimestega ja kogenud, kuivõrd Kainuse teema on selle seltskonna puhul välistatud, siis on kahju, et Tensegrity üritusi korraldavas seltskonnas inimesed Kainuse ära on unustanud.
see on paratamatu Mandumine, mis iga liikumisega kaasas käib.

sest meil on nii suur vajadus uskuda.
uskuda maailm selliseks, nagu meile sobib.
(loodan, et see on haigus, mida saab välja põdeda)

minu puhul oli asi nii, et ühel hetkel tahtsin teada, et kui see on nii teaduslikult tõestatud fakt, siis pagan küll -- interneti avarustes peaks selle kohta materjali olema. kui suur see saar on, kui kaugel on naabersaar, kas ka naabersaarele viidi bataate lisasöögiks jne. faktiline materjal, mille alusel saaksin selle jutu kainelt üle kontrollida.

kõigepealt leidsin 1979 BBC-s siis veel noore David Attenborough'ga tehtud klipi:


seal polnud mingtki juttu naabersaarest.
veel oli üks klipp, kus samuti ei räägitud naabersaarest.
aga siis tuli mul midagi muud vahele ja teema jäi õhku rippuma.

nüüd hommikul meenus ja hakkasin märksõnade kaudu liikuma ja jõudsin teema lõpetajani:
hundredth monkey effect


newage on tööstusharu.
seal vajatakse selliseid meeme -- seda on hea kasutada koolitustel ja seminaridel ja muu kauba tasuta boonusena.
selliseid linnalegende, nagu jutt sellest, et inimene kasutab vaid 10 % oma ajust, (ma olen tegelikult kohanud 14 % juttu -- selline mitte nii ümardatud arv tundub hoopis usutavam ...kui kainelt mõelda, siis vist langetõbise puhul saab öelda, et ta aju on 100 % töös) või et Suur Hiina müür on üks vähestest inimese loodud ehitistest, mis on kosmosest näha ("fakt", mis algselt pärineb Ripley 1932 avaldatud koomiksiraamatust ja mul endalgi üks muistsete ehitiste raamat, kus see jutt rahulikult kirjas ... "fakt", mis kuni selle sajandi alguseni figureeris hiina kooliõpikutes. kuigi jah -- pärast hiina taikonautide kosmoses käimist ja nende kõrgemate parteiliidrite tasemel usutlemist võeti see teema õpikutest maha :)

sest kes me ikka muud oleme, kui ahvikari, kes vajab midagi, millest lobiseda?

olen ka ise seda lugu rääkinud.
vabandust, enam ei tee.