paar päeva tagasi helistas mu ammune naabritädi.
rääkisime mis me rääkisime, aga lõpuks jõudsime ikkagi tema tütre väikese/suure imeni.
aastaid elasime kahe perena ühes majas ja kahtlemata tead siis inimeste elust ja olust ja seda, et lapsed on ta tütre jaoks kurb teema. niipalju kui ta mõnikod ise rääkis, niipalju tean, et ta oli uuringutel käinud ja ravikuure teinud ja selle tulemusel oli talle selgeks saanud, et tal pole erilist lootust.
ega ma täpsemalt ei tahtnud küsida, sest kuidas sa ikka puudutad teise haava.
aga kuskil aasta tagasi kuulsin, et ta ootab last.
no ja teades, millal laps pidi sündima, siis küsisingi vanaemalt, et kuidas neil läheb.
ja siis ta rääkis kui eriline ja tubli väike tegelane on neil ja mida ta kõik juba oskab.
aga mul tuli pähe oma süüteküünalde mõtlemises küsida, et ta nii kaua aastaid lootis ja igatses -- mis siis nüüd oli see, mis aitas?
naabrinaine jäi päris mõtlema.
ja siis pahvatas -- see kadakakasvu tee!
et kui sa nii küsid ja kui see esimese asjana pähe tuleb, siis see see oligi.
küsimus on küsimises.
sellised kauaoodatud õnned kipuvad varjutama seda teed, mille kaudu asjani jõuti.
unustatakse ära.
uus ja huvitavam elu sõidab peale.
ja aastate pärast unustatakse täiesti see kurb aeg ja lahenduste otsimine.
aga kuskil on keegi, kellele oleks seda kogemust tarvis.
ja siis me rääkisime, et meil on igal pool asjatundjad.
neil on autoriteet ja nii kuidas nemad ütlevad, nii ongi.
ning kui nende soovitatud asi ei toimi, siis me pigem süüdistame ennast, kui seame kahtluse alla tolle teadja ja arvaja.
aga on olemas veel ka lihtne kogemus. põlvest-põlve päranduv teadmine, mis praegusel ostan-müün-vahetan ajastul on kuhugi varju jäänud.
kadakakasvude tee.
vana naine ütles ta tütrele kui neil jutuks läks, et vanasti aitas see tee sellise probleemi puhul.
ta ei teadnud ja arvanud.
tal oli see kogemus. ta teadis inimest, kellel oli aidanud.
sa nüüd loed seda juttu ja unustad, eksju?
ma väga tahaksin aga, et sulle jääks meelde ja sa teinekord räägiksid kellelegi kuskil seltskonnas sellest.
et siis sealt need inimesed räägiksid omakorda teistele inimestele. ja nii edasi.
nagu ringid kanduvad vette visatud kivist.
võibolla su tuttavatel pole seda probleemi.
aga kuskil kellelgi on.
see on suur müür tema elus, mille varjus ta aegamisi närbub.
ja ei saagi õitseda.
pealegi -- naabritädi tütar võitles oma soovi eest küllaltki avalikult. tema lähedased teadsid.
ja ükskord ta rääkis sellest ka üle aia oma ammusele naabrile.
ja sai lahenduse.
aga kui paljud inimesed tahavad rääkida sellisest murest?
(kuigi väljarääkimine on kindel meetod lahenduse otsimiseks.
on vaja inimesi, kelle kaudu saaksid asjad endale selgeks rääkida.
teinekord aitab küsimuse sõnastamisest.
et sealsamas kohe teada ka vastust.)
kirjutasin sellest telefonivestlusest Facebooki ja inimesed reageerisid ja tahtsid täpsemalt teada.
siis helistasin järgmisel päeval tagasi ja küsisin naabritädilt, et ega ta tütar midagi muud sel ajal teistmoodi ei teinud.
ei.
küsisin täpsemalt siis tee kohta ja kuidas seda kasutada.
pärast ta veel helistas tagasi -- ta oli algsest allikast kõik järgi küsinud.
siin siis kogu õpetus täpsemalt:
need ei pea olema noored värsked kasvud. võib võtta aastaringselt.
võib ka marju hulka panna kui on.
nad võtsid naabri aias kasvava kadaka haru tipust nii 15 cm otsa ja lõikusid selle kuskil 1 cm pikkusteks tükkideks (ta ütles, et varre puiduosa on ka vajalik).
teed keedetakse 45 minutit aeglasel tulel ja lastakse siis tõmmata.
selle tõmmise pani tütar külmkappi ja kasutas lahjendatult nädala jooksul ära.
juua tuleb teeklaasitäis hommikul tühja kõhuga.
et tegemist on küllalt mõruda teega, siis tütar pani suhkrut hulka.
see ei mõjutanud tulemuse saavutamist, aga tegi tee oluliselt joodavamaks.
kadakavõrsetee on ka muude naiste probleemide jaoks hea.
menstruaalvalu vastu näiteks.
pidi hästi ka sooleusside vastu aitama.
kadaka ladinakeelne nimi Juniperus on tuletatud sõnadest 'junio' (noor) ja 'parere' (ilmuma, sünnitama)...
head emadepäeva!
