Päikesesüsteemis on Maa ainus planeet, millel on laamad.
laamad on maakoore hiigeltükid, mis triivivad planeedi siseenergiast tuleneva Maa vahevöö ainese liikumise mõjul tüüpiliselt 2-3 sentimeetrit aastas.
sadade miljonite aastate jooksul saavad sentimeetritest
tuhanded kilomeetrid.
näiteks 750 miljonit aastat tagasi paiknes Eesti ala praeguse
Uus-Meremaa piirkonnas.
laamad eemalduvad üksteisest, ühinevad, "põrkavad
kokku".
tuntuim kokkupõrge on kestnud viimased 40 miljonit aastat -- nimelt
jätkub siiani Austraalia küljest 200 miljonit aastat tagasi lahti rebenenud India väikelaama otsasõit Euraasia suurlaamale (kiirusega 67 mm aastas), mille tagajärjel Himaalaja
kõrgmäestik kerkib keskmiselt 5 mm aastas.
Maa ajaloo jooksul on laamad viiel korral moodustanud
hiigelkontinente. neist viimane - Pangea - moodustus umbes 280 miljonit aastat
tagasi.
.
aga ma panen siia lingi 340 miljoni aasta tagusesse aega, mil oli alanud
maismaaelu imeline ajajärk:
Karboni ajastu.
kliima oli selle 60 miljoni aasta
jooksul üle Maa oluliselt ühtlasem ja soojem. mis tõi kaasa fotosünteesivate
organismide tohutu paljunemise:
toonase maismaa alad olid kaetud hiidsõnajalgade
ja -osjade lokkavate metsadega.
maailmamere rannikuäärsetes madala veega
piirkondades vohasid vetikad ja tsüanobakterid (puhtalt isiklik oletus, et
toonase mereloomade suure väljasuremise põhjuseks oli just sinivetikate
vohamine. enamus merefauna liigirikkusest pärineb sest rannikuäärsetest
toidurohkest maailmast, kus ka tsüanobakterite paljunemiseks soodus keskkond)
praegusest kordi rohelisem planeet mõjutas
atmosfääri kaheti:
1. fotosünteesi jaoks üliolulist süsinikdioksiidi oli
ringluses kaks korda enam, kui praegu
(CO2 viimastel kümnenditel
"saasteks" tituleerimine on kurb näide sellest, kuivõrd kehva haridusega
bioloogia vallas on poliitikaga tegelevad inimesed)
2. praegusest oluliselt suurema
kogumassiga fotosünteesivate organismide elutegevuse tulemusena vabanenud
hapnikku oli atmosfääris võrreldes praeguse 21 protsendiga 35%!
need kaks
lihtsat erinevust tegid võimalikuks selle, et hiidsõnajalgade vahel lendasid üle
poole meetrise tiibade siruulatusega kiilid ja osjade tüvede vahel sibasid mitme
meetri pikkused tuhandejalgsed.
miks meil praegu ei ole nii suuri putukaid?
esiteks:
putukatel pole kopse, et saada hapnikku oma elutegevuseks vajaliku
energia tootmiseks ja süsinikühendite lagundamiseks.
nad saavad hapniku oma
trahhesüsteemi kaudu. lihtsustatult öeldes on trahhed keha sisemusse ulatuvad
torud, mille kaudu mingil määral isegi imetakse hapnikku sisse.
aga neil pole
võimast hapnikupumpa kopsude näol ja verevarustust.
selline kehv hapniku
hankimise meetod ei võimalda liiga suuri kehamõõtmeid endale lubada -- eluliselt
oluline hapnik ei jõuaks keha sisemusse, tarbitaks pindmisemate rakkude poolt.
seega -- hapniku pea kaks korda suurem sisaldus õhus võimaldas tolleagsetel
putukatel omada pea kümme korda suuremaid kehi.
teiseks:
hapniku ja eriti süsinikdioksiidi molekulmass on suurem kui lämmastikul.
O2 - 31.9988 g/mol,
CO2 - 44.0095 g/mol,
N2
- 28.0134 g/mol
seega -- Karboni ajastu õhk oli "paksem".
(raskemad molekulid vajuvad atmosfääri alumisse kihti)
võimaldas hiidkiilidel õhus "ujuda".
- - -
me hakkame pealkirja tähenduse juurde jõudma.
300 - 280 miljonit aastat tagasi moodustus laamade triivimise tulemusena antarktilisi alasid ulatuslikumalt kattev ja pea põhjapooluseni ulatuv Pangea hiidkontinent.
võis täheldada Maa
ajaloos harva esinevat nähtust -- suurte jäämassiivide moodustumist.
lõunapoolkeral.
üleüldise jahtumise tõttu toimus
taimestiku massiline väljasuremine.
enamus praegu kaevandatavast kivisöest ja pumbatavast naftast ja maagaasist pärineb Karboni ajastul vohanud elu hävinud rikkusest.
250 miljonit aastat tagasi Uraali piirkonnas toimunud aktiivne vulkaaniline tegevus oli Karboni ajastu elurikkuse hävitamise järgmiseks hoobiks.
toimunud katastroofi mastaapsust hinnatakse erinevalt, aga arvatavasti võibolla isegi miljoneid aastaid vulkaanipilvedest paks taevas hävitas valdava osa kõrgematest eluvormidest.
hiljuti pakuti välja teooria, et just see katastroof pani aluse ligi 200 miljonit aastat kestnud dinosauruste hegemooniale.
-
kahtlemata on
huvitav toodud laamade liikumise rakenduses jälgida, kuidas Pangea lagunes Gondwanaks ja Lauraasiaks ja need
omakorda lagunesid meile tuttavateks mandriteks,
aga siinses kontekstis huvitab meid eelviimane seis -
20 miljonit aastat tagasi (kliki pildile):
seal on halvasti aru saada, et Põhja- ja Lõuna-Ameerika ei ole ühendatud. et Vaikse ja Atlandi ookeani vaheline veetee on avatud.
aga üks asi on siiski näha -- arktilistel aladel puudub jääkate!
Gröönimaa on
tõepoolest roheline.
selle roheluse jääga hävitamise kuriteo peamine kahtlusalune on Kariibi
väikelaam.
nimelt triivisid tulevased Põhja- ja Lõuna-Ameerika juba 120 miljonit aastat oma kunagistest hiidmandritest (Leuraasia ja Gondwana) sõbralikult ühes suunas eemale.
neile liikus järgi esialgu täiesti nähtamatuna ja veepinna all salakaval Kariibi väikelaam.
kuskil 2,588 miljonit aastat tagasi sai pahategu avalikuks --
Kariibi väikelaam oli sõitnud prundina kahe suurlaama vahele kinni ja tema kerkinud servast moodustus Panama maakitsus.
tekkis sarnane seis, mis kunagi Pangea aegadel -- ekvatoriaalsed soojad hoovused ei pääsenud maailmamere temperatuure ühtlustama.
algas jääaegade ajastu -- Kvaternaar.
jääaegade uurimiseks kasutatakse erinevaid meetodeid.
üks olulisematest on hapniku 18O ja 16O isotoopide suhte uurimine ookeani settekihtides.
ookean on täis elusolendeid, kes ehitavad endale lubikodasid -- miksroskoopilistest olenditest, kuni hiigelkarpideni.
nad elavad oma väikese elu,
surevad.
lagunevad. saavad ära söödud.
aga nende lubikodad jäävad alles.
settuvad.
kaltsiidikihtidena.
kaltsiidis sisalduv hapnik saadakse ümbritsevast veest.
mida külmem vesi, seda rohkem on selles
18O isotoopi.
ja see konserveeritakse aastamiljoniteks kaltsiiti.
siis tulevad teadlased ja puurivad torupuuridega läbi nendest aastamiljonite sademekihtidest ja analüüsivad, millises kõrguses on
18O isotoopi palju, millises vähe.
maksimaalseid teistest erinevusi nimetatakse Mere Isotoopide Faasideks -
Marine Isotope Stage.
maailma eri paigus tehtud uurimiste põhjal on Kvaternaaris tuvastatud 102 MIS-i.
MIS-e nummerdatakse tagurpidi:
meie praegune Holotseen on MIS 1 ja viimase jääaja tipp MIS 2 jne.
nagu graafikust on näha, olid jääaegade tsüklid esimeses perioodis lühemad ja soojemad (41 tuhande aastase tsükliga -- esimene roheline kriips graafikul).
hilisematel aegadel hakkasid jääajad pikenema keskmiselt 100 tuhande aastase tsüklini.
viimane Jääaeg kestis ~115 000 – 11 400 aastat tagasi.
kõige külmemad olid MIS 2 (viimase jääaja tipp), 6, 12 ja 16.
kõige soojemad vaheperioodid (interglacial) olid/on MIS 1 (meie praeguse Holotseeni tipp 8-5 tuhat aastat tagasi), 5, 9 ja 11.
tähelepanelik graafiku uurija märkab, et enne Kvaternaari (2,5-st vasakule) oli maailmaookean alaliselt soojem kui seda on praegu.
järgmine graafik kirjeldab meie praeguses ajastus -- Holotseenis -- toimuvaid kliima kõikumisi.
1. me näeme, et Holotseeni alguses toimus järsk temperatuuri tõus.
2. 8 -5 tuhat aastat tagasi oli praegusest tuntavalt kõrgemad temperatuurid
3. me oleme välja jõudmas Holotseeni ühest külmemast perioodist, mida nimetatakse ka
Väikeseks Jääajaks.selle perioodi "jumala karistust" kirjeldab Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas":
suved olid vihmased ja lühikesed. talupojad ei suutnud piisavalt heinu koguda, et hobuseid üleval pidada.
talved olid külmad ja pikad ja rohke lumega. kuna talupoegadel polnud enam hobuseid, siis nad vedasid lehmadega oma saadusi linna müügiks. Russowi sõnul räägiti mitmetest juhtumitest, kus need toiduvedajad jäid lumevangi ja külmusid surnuks.
me oleme Väikesest Jääajast välja tulemas.
ja kui nüüd vaadata neid mõlemaid graafikuid, siis no mitte kuidagi ei saa aru Global Warming / Climate Change kinnisideest.
Holotseeni alguses toimunud järsu kliima soojenemise põhjustajaks ei saanud kuidagi olla inimesed.
miks siis praeguses Väikesest Jääajast hoopis väiksemsemamõõdulises väljatulekus on järsku süüdlane leitud?