värvusteraapia

eesti keeles on ilmunud Karl Rybergi raamat "Elavad värvid", mida kindlasti soovitan lugeda. ta on praktik. praktilised kogemused inimeste psüühiliste hädade ravimisel (üks ta raamatus toodud näide viib mõtted kohe tolteekide nn vanade nägijate ajastu temaatikale; kirjelduse järgi väga need tegelased, kes ühe patsiendi unenägemisse tungisid)
teraapia põhimõte järgmine: inimesel lastakse valida värvid, mida ta tahaks kogeda. ja siis genereeritakse kerakujulisse seest valgesse ruumi ainult selle sagedusega valgus. inimene tajub kogu kehaga ruumi keskel olles ainult seda sagedust. resoneerub sellele.
väide on see, et inimene instinktiivselt teab, millisesse sagedusse tal on tarvis häälestuda, mis sageduspiirkonnas on tal häälestamatus (mis on ka vastava füüsilise või vaimse vaevuse põhjuseks).
ja ta valib raviks välja just need värvid.
väide ka see, et vaid paarist seansist piisab, et saada ennast häälestunuks.
tean, et kuskil skandinaavias ja inglismaal on ehitatud selliseid värvusteraapia kambreid. kunagi leidsin isegi kellegi kirjelduse oma isikliku kogemuse kohta seal käimisest. aga hetkel väsisin otsimast.
igatahes Rybergi enda firma kodulehel nad reklaamivad vaid sellist portatiivset seadet.

kui see Muutujate organisatsiooni idee tõesti liikuma saab ja saab hakata reaalsest keskuse loomisest mõtlema, siis kindlasti tahaks sinna ka selle värvusteraapia kambri ehitada.
usun väga sellesse.
me oleme mitte ainult see, mis me sööme,
vaid ka see, mis me tajume (kuulmisteraapia peaks toimima samal põhimõttel -- me korrastame oma häälestust läbi kindlate helidega resoneerimise) -- näeme ja kuuleme (kompamise osas olen enda peal ise praktiseerinud midagi ja see tõesti avardas mu tunnetust).
selle vastandina siis ka tajude puudumine -- REST, isolation tank, floating
tantsuteraapia on ilmselgelt samuti vajalik.

kui on inimesed, kes tahavad ennast muuta, kes tahavad saada toimivamaks, tõhusaks -- siis tuleb otsida teed selleks.
ja Muutujate organisatsiooni kaudu saab selle toimima, saab vabaks äri tegemise kitserinnalisusest.

MANU CHAO

tahtsin tänase olemise taustaks midagi midagi head tuju tekitavat.
esimesena tuli pähe Manu. youtubi oli laetud ta uus laul. kuulasin kolm korda järjest:


aastat 10 tagasi sõitsime läti-eesti seltskonnaga Barcelona seminarile läbi euroopa. Andrisel oli nii 5 Mano Negra plaati kaasas ja valdavalt kuulasime neid. sõitsime mööda kõrvalteid ja väikestesse küladesse ja linnadesse sissesõidul panime käima selle loo:

ideaalne meeleolu ülestõmbaja.

aga Manu asju on üha enam ja enam youtubes leida. rahvas armastab teda. üks ilmekas näide:

mind control

muhe on vaadata kuskil 70-ndatel ja 80-ndatel tehtud ulmefilme. kosmoselaevade juhtimisruumi seinad ja puldid on täis laeva peaarvuti vilkuvaid tulukesi, vingemad arvutused trükitakse perforeeritud servadega paberilintidele. ühes star treki juhuslikult peale satutud lõigus silmasin ideed, et arvutiekraan võiks olla laua peal ja suhteliselt lapik (aga no seal oli selline 14" mõõdus monitori kohta nii 7 cm paksust igaks juhuks, kineskoopide ajastul tundus ilmselt see niigi hulljulge mõttelennuna).
töökaaslane rääkis kunagi, kuidas ta sattus vaatama 60-datel tehtud Fantomas'i seeriat ja seal siis üks tegelane rääkis suuruselt nii kahe tellise pikkuse ja kahe tellise paksuse kobaka asjaga kellegagi, kes oli kuskil poole kilomeetri kaugusel. ja see oli siis see tulevikutehnoloogia, millega toonast vaatajat pahviks löödi.
eks me võime itsitada pihku ja edevalt oma mobiili käes kaaluda, aga veel 15 aastat tagasi oli see ulme!!!

veel mitte massikasutuses on häälega juhtimise tehnoloogia. see toonaste ulmefilmide kohustuslik element, et laeva peaarvuti räägib meeskonnaga. nägemispuudega inimesed saavad praegu juba panna arvuti endale ette lugema veebilehekülgi, saavad anda hääl-tuvastatavaid korraldusi.

nüüd siis järgmine samm teel ulmest reaalsuseks:

Fraktaalne maailm

"me oleme lugenud lugusid kaartidest, mis paljastavad peidetud aarde asukoha. nojah. antud juhul − kaart ise ongi aare." 
kui sa pole veel näinud Arthur C. Clarke filmi ' The Colors Of Infinity' (1994), siis siin see on:

muidugi on nüüd 15 aastat hiljem hea vaadata toonaseid tulevikku vaateid. mis täitus ja mis praegusest perspektiivist on liiga mõttemängu liivakasti jääv.
samas jah -- arvutitehnoloogias toimus murrang just siis.
visuaalselt edastatava materjali kompressiooni idee, mida fotode ja videote maailmas nii enesestmõistetavalt kasutame.
praeguses hetkes võib jah nagu õlgu kehitada, et mis seal selles nii erilist, et maailm on valemites kujundatud. et kuidas muidu saab pisikesest seemnest hiigeltamm võrsuda jnejne. aga koolis seda veel vist ei õpetata?

igatahes -- selle filmi mõjul tegin otsingu ja installisin endale esimese ettejuhtunud vabavaralise fraktalite generaatori: ChaosPro
ehk tekib mõnikord vaba aega ja soov olla "Looja" :)

KODU

 sattusin etv-s vaatama oma teostuse ilult ja mõtlemise tasakaalustatuselt tähelepanuväärset prantsuse dokfilmi KODU. filmi lõpus oli veebiaadress (kliki logole):

 

sealt leiab ka lingi filmi vaatamiseks googles.

mis mind kõigepealt tõmbas, oli posterite programm koolidele. mastaapsete vaadete kasutamine oli filmi enda üks võimsamaid kujundusvõtteid. triviaalne olme sai läbi kaamera kaugemale viimise hämmastavalt ilusaks.
elu mustrid.
jah, seal on ekraani taustapiltide allalaadimise koht. aga seal kõigest 4 pilti.
ja mida enam ma seal ringi vaatasin, seda enam tahtsin endale taustapilti. midagi tõeliselt inspireerivat.
et kui lähen arvutisse siis saan sellest inspireeriva sädeme.
ja seal on koolidele tasuta posterite programm. seda seni vaid prantsuse keeles. aga googgle translate aitas
sealt piltide kättesaamine vähe keerulisem, aga lõpuks läksin seda teed, et läksin ühele kolmest all olevale programmile. seal tuleb avaneval pildil klikkida almisele vasakpoolsele ribale (tähistasin punase noolega) ja siis saab lahtituleval valikuribal otsida endale meelepärane pilt.

igal avaneval lehel on failide allalaadimise lingid. jpg-dest on suurima mõõduga 1280x800 ja seal on see hall pind karvaste tekstidega suurelt ümber, seega korralikku taustapilti sellest ei saa. kui vähegi oskad, siis soovitan võtta A4 pdf alla laadida (A3 on üllatuslikult madalama kvaliteediga) ja siis pildipind sealt välja croppida ja ekraani suurusele vastavaks teha (kui ei oska, siis võta ühendust, teen ära).

ma oma uue taustapildiga täitsa rahul :)

huvitav, kas kohalikes koolides saaks sellist posterite programmi arendada?
pildimaterjal on ju tugevalt pilkupüüdev.
üldse ─ selles filmis on see meelelaad, millesse usun:
ilu päästab maailma.

Edasisööstu bola

 bola on Lõunal-Ameerika indiaanlaste viskerelv, mida kasutati näiteks nandude püüdmiseks.

bola on omavahel ühendatud üksuste idee. koostöö idee. see on saadetud lendu just selle mõttega, et need kuulid peavadki lendama mööda.
kas sina näiteks saad uutele asjadele hoobilt pihta? saad või?
(ilma hooplemata?)
siis need kuulid lendavad ühelt ja teiselt poolt postist mööda ja nii tavaliselt ongi. ja kui nad on juba lootusetult möödas ja näib, et taaskord läks nagu see ikka läheb ─ siis ühtäkki

tähelepanekuid kassidest

hommikul ärkasin peale kuut ja sain kohe ka aru, et magamine on selleks korraks tehtud, sest keegi kass teab, et ma ärkasin ja tal on hulk meeldimisvajadust öö jooksul kogunenud (millega kaasneb ähmane eeldus, et ma saan sellest innustust talle süüa kaussi panna). kassid teavad, et ma ei salli, kui minu kallal öösel Simon's cati harjutatakse. aga nad teavad pagana sekundipealt, kui ma hommikul üles ärkan

Vaikides lugemine

mingi aeg tagasi sattusin Roger Osborne TSIVILISATSIOONi lugedes väiteni, mis mind tõsiselt hämmastas. nimelt ütleb ta justkui möödaminnes, et kui veel 16. sajandil peeti Thomas Morust veidrikuks tema kombe pärast vaikides lugeda, siis 18. sajandil oli sellest käitumismustrist saanud juba iseenesestmõistetavus.
mida?!
kas siis enne seda loeti valjusti ette?
mulle ilmus vaimusilmas pilt Aleksandria raamatukogu saalidest, mille seinad kõmasid üksteisest ülelugevate kirjatarkade lärmist.

Valukeha

Eckhart Tolle on sellepoolest huvitav, et ta ise tunnistab UUS MAAILM alguses, et see raamat on viletsasti kirjutatud.
see on.
suuresti tänu sellele ülestunnistusele ja kellegi metsapoolelistis kiitmisele ma närisin selle vähehaaval siiski läbi. tahtsin aru saada, miks osadele inimestele ta siiski läheb peale.
selle vaevalisuse suhtes kahtlustan, et tegu suuresti sellega, et kuulun enam visuaalsele mõtlemisele orienteeritud tüüpi ja mulle lähevad korda praktikal põhinevad kogemused.
näiteks võin võtta suvalise Castaneda raamatu suvalisest kohast lahti ja jäädagi lugema. mu jaoks on need raamatud täiega reaalne maailm, milles olla. eile oli Andres külas ja andsin talle Gladwelli MURDEPUNKTI lugeda ja ta sukeldus käigult sinna, sest tegemist on hästikirjutatud raamatuga.
Tolle raamatus on kogu paksuse peale kõigest kaks situatsioonikirjeldust. enamus raamatust on aga sõnad, sõnad, sõnad - ühe taani printsi kirjeldust kasutades.
(tema SIIN JA PRAEGU jäigi mul pooleli, sest no sama sündroom, mis Erki räägib mitme autori puhul, et nad kirjutavad ühe ja sama raamatu mustandit uuesti ja uuesti ümber.)
mis Tolle puhul siiski kohale jõudis ja tiksuma jäi, oli valukeha idee.

See loeb kui sa loed

kunagi enne vaba riigi tagasisaamist olin olude sunnil aasta emakeele õpetajaks maapõhikoolis.  6. klassis palusin kirjanduse tunnis erinevaid lapsi lõike töös olevatest lugudest ette lugeda. kord jõudis järg poisini, kelle puhul nagu klassikaaslased olid üllatunud, et ma teda küsin. ma ei saanud aru, miks ma ei või teda paluda ette lugeda ja siis ta tõusis ja hakkas veerides sõnu lugema. klassis oli päris mitu hästi ette lugeda oskavat õpilast ja üks neist selline nüstik kutt, kes siis ilmekalt vaevles oma pingis seda veerimist kuulates.
mul on see olukord ikka veel meeles. see hämming. poiss oli 6. klassi välja lohistatud sellise oskamatusega! kuidas ta sai üldse õpitud midagi? killuti jõudsin hiljem märgata, kuidas ta vahetunnis teiste käest mingit teemat küsis. eks tunnis ta kuulas. aga no kuule - mis võimalused tal olla said, et kuskilgi elus edasi saada nii???

Lahtikooruvate uste värv

eile hommikul ühtäkki leidsin end tegelemas selle fraasiga. nüüd tagantjärgi mõeldes näen, mis mõjude kaudu see sai tulla. ja eelkõige nii, et oskasin tähelepanu pöörata.
siis nagu rohkem midagi ei järgnenud, seega võtsin idee teadmiseks ja unustasin.
aga seda ei õnnestunud väga kaua teha. Epp tuli õhtul koos sõbranna Elbega külla mind ploomide uputusest päästma. ja siis me rääkisime tee kõrvale kõigest millest ja siis jõudsin nlp teemani ja kurtsin, et loen taaskord head, aga kehvasti kirjutatud raamatut ja Epp kui mind nlp teemadesse intrigeerinu oli kohe elevil, et oota näita seda raamatut (Diana Beaver ÕPI MÄNGELDES).
no alustasin oma kurtmist sissejuhatusest, et kas on see nüüd tõlgi või raamatu algtoimetaja diagonaalis suhtumine, aga sellise lohaka mulje jätab, kui raamatu autorit kohe nlp avastajaks tituleeritakse, mida ta kahtlemata ei ole.

Malcolm Gladwell SILMAPILK

pean selle raamatu hankima. helistasin ramsi ja selle järele on järjekord ja seega ei saa pikendada. pean kohe ära viima. seega panen lühidalt kirja killud (syytekyynlad), mis minus midagi käivitasid.

* see katse, kus ühel katseisikute grupil paluti hoida pliiatsit huulte vahel (risti suus) (aktiveerib neid näolihaseid, mis seotud negatiivsete emotsioonide väljendamisega), teise grupi liikmed hoidsid pliiatsit hammastega (töös need lihased, mis naeratamiselgi) -- ja paluti hinnata samade multifilmide naljakust.

* nõustumise reegel - improvisatsioonikoomika rühma Mother loos.

* tohmani otsimine - kuidas me alateadlikult inimesi tüpiseerime.

* südame löögisageduse mõju meie mõttetegevusele (politseinikel kurjategija kihutades jälitamise keelamine, samuti ilma paarimeheta politseinike eelistamine... kõik siis risti vastu tüüpilisele politseimärulile) (ka see VIP turvafirma oma töötajate treenimise idee)

* kolmnurktest - lase tuttaval valada pepsit ja coca colat kolme klaasi (ise valib, mida rohkem) ja püüa leida kaks ühesugust.

* Millenium Challenge'i jätkuosa - suurepärane näide sellest, kuidas establishment tasalülitavalt toimib.

seal palju muudki, aga ennekõike hindan seda, et see raamat on hästi kirjutatud.
algul lugema asudes tundus liiga kerge lugemine (olin paar head ja sisutihedat ajalooraamatut vahetult enne lugenud), aga no ma võin võtta samalt riiulilt kümnete kaupa raamatuid, mida ma ei hakka lugema, sest need on niisama kirjutatud.