Oma raamatus "Sammud mõistuse ökoloogia suunas" ("Steps to the Ecology of Mind") jutustab Gregory Bateson ühe huvitava loo ajast, mil ta töötas Hawaii Mereuuringute Instituudis ja tegeles delfiinide suhtlusmustrite uurimisega: Ta jälgis, kuidas treenerid õpetavad delfiine publiku ees trikke tegema. Esimesel päeval, kui delfiin tegi midagi ebatavalist, näiteks hüppas veest välja, puhus treener vilet ja viskas delfiinile tasuks kala. Iga kord, kui delfiin niimoodi käitus, puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Õige pea sai delfiinile selgeks, et niisuguse käitumise eest saab kindlapeale kala -- ta kordas seda üha uuesti ja hakkas ootama selle eest tasu.
Järgmisel päeval aga ilmus delfiin platsi, sooritas oma hüppe ning ootas kala, aga tasu ei tulnud. Delfiin kordas mõnda aega hüpet, ilma et tema pingutus oleks vilja kandnud, siis aga tegi pahameelehoos midagi muud, näiteks keerutas end vees. Selle peale puhus treener vilet ja viskas delfiinile kala. Seepeale kordas delfiin uut trikki ja sai tasu. Eilse triki eest ta tasu ei saanud, kala sai ainult millegi uue eest. Niisugune muster kordus 14 päeva. Delfiin tegi triki, mille oli eelmisel päeval ära õppinud, aga kasu sellest polnud. Kui ta aga tegi midagi uut, sai ta selle eest tasu. Delfiini jaoks oli see ilmselt väga närvesööv. Viieteistkümnendal päeval sai ta aga äkitselt mängureeglid selgeks. Ta läks lausa pööraseks ja pakkus hämmastava etenduse, mis sisaldas kaheksa uut ja ebatavalist käitumisviisi, millest nelja polnud sel liigil varem täheldatud. Delfiin oli jõudnud õppimise järgmisele tasandile. Paistis, et ta mõistis mitte ainult seda, kuidas käitumismustreid luua, vaid ka reegleid, kuidas ja millal neid luua.
Veel üks täiendav asi: nende 14 päeva jooksul nägi Bateson treenerit väljaspool treeningu konteksti delfiinile täiesti väljateenimatult kala viskamas. Kui ta selle kohta küsis, vastas treener: "See on selleks, et meie suhted oleksid head. Kui ta minusse hästi ei suhtu, siis ei vaevu ta üldse midagi õppima."
Joseph O'Connor ja John Seymour
SISSEJUHATUS NEUROLINGVISTILISSE PROGRAMMEERIMISSE
lk. 104
laupäev, detsember 25
kolmapäev, detsember 15
MA HOOLIN SINUST
millal sa viimati ütlesid kellelegi, et sa hoolid temast?
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.
nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?
ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.
mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.
paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"
ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.
sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.
aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.
tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.
su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.
oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!
ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"
nii hea, et keegi hoolib.
ma saan aru, jah -- seda hoolimist saab väga kaudselt väljendada ja seda on meie elus kogu aeg. nagu just äsja hommikul kööki minnes oli kass Pia oma toidukausside ümber kogu oma kehakeele ja näugatustega mulle selgeks tegemas, et keegi pole talle veel süüa andnud ja siis ma valasin talle natuke liiga palju krõbinaid ja ütlesin talle: "ma hoolin sinust" (las ajab pooled krõbinad põrandale, pärast koristan ära. tal oli ju kõht tühi ja lauakombeid ei mingeid).
kindlasti hoolivad vanemad oma väikestest lastest. ja on nii hea, kui lapsed tunnevad selle ära ja teevad kalli.
palun -- tehke seda, andke selleks põhjust. maailm luuakse väikeste laste kallidest.
nii ma ärkasin hommikul ja mõtlesin sellest, et olen viimastel aegadel liiga palju küünilisi asju pidanud kogema. seda, kuidas inimesed iseendasse ja maailma küüniliselt suhtuvad.
milleks?
kuidas peatada see rong?
ja siis ma alustasin endast.
ma usun väljaütlemise praktikasse.
olen seda tulemusega kasutanud.
niisiis ütlesin siira tunde ja hoolimisega iseendale: "ma hoolin sinust"
paar korda veel, et selgelt ära tunda.
mul on täna keegi, kes ütles, et ta hoolib minust.
ma olen vajalik.
paar päeva tagasi tulin trennist ja siis oli mul asja Kawe plaza pangaautomaatide ruumi ja kui sinna läksin, siis tuli vastu üks meeleolu. üks noor naisterahvas, sellise salamisi kavala naeratusega. ja kuidagi käigult tuli tähistus sellele tundele, mis temast voogas -- ta on täiesti uus.
ma ei tea, võib-olla ta oli just tulnud kuskilt ilusalongist ja esmakordselt näinud ennast hoopis teisena. aga mulle meeldiks rohkem mõelda nii, et ta oli just sisenenud siia maailma.
haa! milline huvitav kogemus: täiesti uus ümberringi miski. ja ma olen siin täitsa olemas.
kui kõikvõimalik!
selline minust mööda vilksatav hetk --
nagu klaveriklahvidel korraks puudutatud akord.
"olen täiesti uus!"
ja kui ma väljusin sealt ruumist, siis tuli teine akord. minust jooksis mööda lõbusalt naerdes isa oma väikese nii kaheaastase pojaga süles. neil mõlemal oli ülilõbus ja ma naeratasin ja kõndisin kuhugi oma mõtetesse, aga nad olid kümmekond sammu must ees seisma jäänud. isa oli lapse keset lumist teed selili pannud ja hingeldas ja neil oli lõbus, sest poiss imetles Kawe üle kõnnitee eenduva teise korruse serva kinnitatud siniseid jõulutulukesi. me vaatasime isaga naerdes üksteisele otsa kui möödusin. selline tundekõla.
kõndisin oma ühtlasel sammul edasi ja siis kuulsin neile järele rutanud ilmselt ema pahandavaid häälitsusi. no selge, kes on nii rumal ja paneb lapse tänavale maha (aga puhas lumi ju!)
ei, ma ei lasknud seda sellele rõõmu tundele ligi.
hoidsin naeratust südames alles.
see on nii ilus, et mu maailmas juhtub selliseid asju.
tänulik.
sinu keha, sinu füüsiline olemine on ime.
see on fantastiliselt kaua kestnud ime.
ime, mille oled paraku unustanud.
aga sul on igal hommikul võimalus ärgata ja avastada.
et sa oled kohal.
et see on sinu päev.
ja sinust hoolitakse.
tõesta endale, et need pole niisama sõnad.
tee endale sellest päevast kingitus.
hooli sellest, mida sööd.
aga ennekõike -- anna endale võimalus liikuda.
su keha on kui hobune tallis. ta konutab latrite vahel ja vaatab igatseval pilgul tolmuse aknaaugu poole.
seal teisel pool on väljad ja lagendikud ja rajad ja värske õhu sõõmud ja rõõm aina edasi ja edasi liikuda.
oh no muidugi me oleme laisad. aga liikumine on rõõm.
ära keela seda endale. nii ei tohi!
ja pärast seisad dušši voolavate jugade all ja tunned, kuidas su keha on rahul.
kuidas tal on õnnelik olla ja see on väga väga õige hetk öelda:
"näed, ma hoolin sinust!"
nii hea, et keegi hoolib.
laupäev, november 27
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
olen "Kuidas ära tunda manipulaatorit" alguspooles lugemisega. mul vist on see meetod, et loen enne magamajäämist mingi lõigu ja siis hommikul ärgates on selgem arusaam. väsinud peast lasen eriliste kommentaarideta asja endasse ja siis hommikuks on teema läbi töödeldud, tulevad mõistmised ja ideed.
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.
valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.
niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.
mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.
ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?
sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.
aga on.
ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.
ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.
aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.
maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.
aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.
seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).
ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.
see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.
samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)
minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.
kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.
Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)
ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."
nagu seegi kord -- lihtsalt ärgates sõnastasin lause:
"mitte keegi ei keela sul olla meeldiv"
see oli tuletis sellest rahuolematusest, mis seda manipulaatori ja aktualisaatori võrdlevaid tabeleid lugedes kogesin. ma olen alles kolmandiku lugenud ja siiski otsustanud, et ei jäta seda pooleli.
sain selle raamatu raamatukogust geštaltteraapia märksõnaga otsides.
geštaltteraapia on eksperimentaalne, seal on suhtumine ja meetodid, mis mulle tunduvad õiged. see raamat on siiamaani siiski liiga skemaatiline, need sõnad ei tööta minu jaoks. tahaks leida süüteküünlaid.
valmistan ennast selleks, et koos samavärvsusteraapiaga tuleb mul inimestele teha nõustamist. äriplaani sai see sisse kirjutatud ja järjest on tulnud nüüd inimesi, kelle puhul mul on tulnud seda teha.
ei oska aga sellele veel päris nime anda.
psühholoogiline nõustamine on mu jaoks selline ambitsioonikas kantseliit, mis äriplaani kõlbab kahtlemata, aga ei taha mina midagi sellist. tahaks rollikäitumisest võimalikult vabana ennast tunda.
geštaltteraapias on seda vaba olekut, pean lihtsalt paremate raamatute peale sattuma. aga noh -- isegi kui see raamat tekitab minus rahulolematust, siis see on tegelikult hea.
no ei ole aktualisaatori mõiste üldse töötav sõna. see ei lähe inimestele peale ja vilksamisi olen tagantpoolt lugenud näiteid ja seal loetu ei ole mulle veenvana mõjunud.
niimoodi ärkasingi ja siis sain aru, et see meeldiv olemise mõte on oluline.
mitte keegi ei keela sul olla meeldiv
siin on topelteitus ja ee-de rütm.
ma vist jään selle lause juurde. meeldib.
mis oli kõige selle fooniks?
tegelikult tegelesin oma unenägude võimalikult detailse meenutamisega. ja samal ajal tegin üliaeglast sisse- ja väljahingamist (selle saab viia vähem kui korra minutis hingamiseni, praktikate tegemisest harjunud 8-st rütmi hoidma (katsun mitte sõnades lugeda, see on pigem nagu muusikas rütmi hoidmine) -- siis neli 8-st sisse ja samapalju välja). ja siis hakkasin kuulma alt-naabrite hommikuse ärkamise rutiine.
neil on neli last ja isa, kes nende peale pidevalt karjub. neli väikest last -- vanim läks esimesse klassi ja teised jaotuvad kuni kuskil aastase noorimani välja. väikesed lapsed, elu alles ees. ja siis see isa, kes tegelikult ju hoolib neist, aga tal on see õllejoomise viga. ta peab iga õhtu jooma. ma ei oska kuidagi leida õiget lahendust.
ükskord läksin õhtul välja ja ta tuli mulle poe poolt üpris vaaruvana vastu ja täis 2-liitrine õlu käes ja siis ta tundis mu ära ja tahtis juttu rääkima hakata. ja siis ma küsisin talt: "kuule mees, pead sa seda õlut muudkui jooma?..." tahtsin rääkida, et võiks parem lastele mõelda ja nii edasi, aga ta teatas paraja uhkusega isegi hääles: "minule viin ja kangem kraam ei sobi. ma olen selline õllejoojat tüüpi." ...ma lihtsalt ei osanud selle peale midagi öelda.
pöördusin ja läksin edasi. lihtsalt katkestasin.
ainus praktika, mida oskasin sellises olukorras teha.
ja nii on see mees igal hommikul pahuras tujus. ja ma kuulen, kuidas ta karjub laste peale.
ja lapsed ei tea, et on olemas isasid, kes ei karju ja kes ei joo pidevalt õlut ja kes oskavad niisama head isad olla.
ja nii nad kasvavad üles ja neil on kogu oma elu olnud eeskuju, kuidas olla purjus ja kuidas karjuda teiste peale.
kuidas oleks võimalik seda rongi peatada?
sest see on see maailm, mida me muidu ei näe.
ma ei arva, et olen mingi äärmusliku erandi tunnistajaks.
see vaikimisi kodudes toimiv vägivald ei jõua iialgi kuhugi.
nagu me sööme vorsti ja ei mõtle neile stseenidele, mis tapamajas toimuvad.
meie elu ei puutu sellesse. me ei näe seda. seda justnagu pole olemaski.
aga on.
ühed elusolendid on võtnud õiguse teiste elusolendite elude üle otsustada.
ja niimoodi seal kahe maailma vahel olles meenusid mulle kohtumised Bahai usklikega.
kuskil 16 aastat tagasi sain teles inimesed niikaugele, et salvestasime kolm saadet erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega. tele nõukogu poolt said need saated heakskiidu, pidid eetrisse tulema, aga nagu hiljem selgus, oli saatekava koostaja ühe kristliku voolu esindaja ja need saated on siiani heal juhul kuskil arhiivis. aga see pole oluline - mulle andis selle saate tegemine ettekäände suhelda väga erinevate vaimsete traditsioonide esindajatega niiöelda vaatlejana. inimesena tänavalt.
teistest rohkem suhtlesin krišnadega, sri chinmoy järgijatega, bahaidega, lõpuks jõudsin veel mingeid traditsioone otsides Tanjani. ilmselt oligi kõike seda muud tarvis, et temani jõuda.
aga bahaide puhul oli kaks asja, mis mul siiani kumavad. esimene oli jutt sellest, kuidas neid Iraanis taga kiusatakse. et kui ühed neist keeldusid taganemast oma usust, siis lõigati nende kätesse augud, millest pandi pikad küünlad läbi, süüdati need ja sunniti neid ristisirutatud kätega mööda Teherani tänavaid kõndima. ja kui ma olin shokeeritud, kuidas selline asi on praegusel ajal võimalik, siis nad ütlesid, et see tugevdab ainult nende usku. et need inimesed, kes seal kõndisid põlevate küünaldega, nad kõndisid oma usu nimel. nad kõndisid katarsisesse.
maailmas just praegu piinatakse kedagi. just praegu on keegi alatu ja sadistlik kellegi suhtes.
ja ta arvab, et tal on õigus selleks.
ma ei saa tõsta kätt, et peatada teda.
ma isegi ei oska midagi ette võtta oma naabriga.
aga siis meenuski mulle see teine asi, mis mulle bahaide juures tohutult meeldis:
see, kuidas nad sind täie tähelepanuga kuulasid.
seal oli palju inimesi koos ja nad kordamööda rääkisid. ja kui ma hakkasin midagi omalt poolt rääkima -- siis nad kuulasid mind tõepoolest. nad pühendasid oma tähelepanu mulle.
ja ma mäletan, kuidas see sundis mind valima sõnu, olema oma väljenduses täpsem, sisukam.
hiljem sain teada, et suhtluspartnerile täieliku tähelepanu pööramine kuulub nende käitumist reguleerivate korralduste põhinimistusse (nagu ka keeld kedagi taga rääkida).
ja mul on olnud hilisemas elus õnne kohata veel inimesi, kelle jaoks on teise inimese Kuulamine oluline.
see on meeldiv kogemus.
et sind tõepoolest kuulatakse. et sulle ei sõideta sisse, et sinu jutust ei kuulda seda, mida tahetakse kuulda (ja mida seal tegelikult ei ole), et sind ei kuulata märksõnade kaudu, et sind ei püüta mingi skeemi või stambi alla sobitada....
et sind tõepoolest kuulatakse.
see on praktika, mida meil kõigil tuleb õppida.
see on päevast-päeva praktika.
samamoodi päevast-päeva praktika, mida mu naaber oma karjumisega lastesse sisestab.
(ja keegi ei oska veel teda peatada)
minu jaoks on see suur ülesanne. minu perekonnas ei karjutud.
ma õppisin hilisemas elus seda.
nüüd olen aru saanud, et mul võib kuitahes õigus olla, ja ülekohus võib olla kui karjuv tahes...
karjumine ei ole lahendus.
kuidas õppida meeldiv olema?
kas on võimalik see unistus, et meil on Muutujate arengugrupp, kuhu tulevad inimesed kasvõi ainult sellepärast, et olla koos MEELDIVATE INIMESTEGA????
et õppida meeldiv olema.
Castaneda "Vaikuse jõus" on see kuulus lugu, kus nagual Julian lollitas noore don Juani naiseriideid kandma ja kuidas neid saatvad koorma-ajajad pikapeale hakkasid "noorele tüdrukule" ligi lööma ja kui ta siis kurtis sellest Julianile, siis see lepitavalt soovitas tal flirtimisega kaasa minna:
"Nad on primitiivsed talupojad. Kõik, mida nad tahavad, on mängida, nii et tõuka nad tagasi, kui nad peale käivad. Las nad katsuvad su jalga. Mis sul sellest on?" Ja ta nuttis kontrollimatult. Don Juan küsis temalt, miks ta niiviisi nutab. "Kuna sa sobid nii täiuslikult kõige selle jaoks," ütles ta ja tema keha tõmbles nuuksumiste taktis. (kogu stseeni pöörane huumor ei jõua vist niimoodi lõiguti kohale. ma ei hakka ümber seletama. see on raamat, mida peab lugema)
ja see kuulus tsitaat:
"Ole halastamatu, kuid vallutav. Ole kaval, kuid lahke. Ole kannatlik, kuid aktiivne. Ole meeldiv, kuid järeleandmatu."
teisipäev, oktoober 5
LOOVUSSEADUS
kas meie loovus on meie sees või meist väljas?
"Eat, Pray, Love" auto Elizabeth Gilbert kirjeldab seda enda kogemuse kaudu.
tundub, et see teema on sõnade taga kinni.
kui kellegi jaoks töötab asi nii, et ta kujustab endale mingi isiksusena toimiva üksuse endast väljapoole, siis see on ta enda hingelise tasakaalu hoidmise tehnika.
antud juhul pakuks välja "kutsehaiguse" võimaluse: kirjanikul tuleb enda jaoks selge piir tõmmata -- kust maalt lõpeb tema isiksus ja kus algavad tema tegelaste isiksused.
seega on kellegi kujutletava endast väljapoole asetamine talle harjumuspärane.
ma enda puhul pooldan teist võimalust.
esiteks: ma ei arva, et olen niiväga eraldi ja ainukordne.
teiseks: teiseks ma ei arva, et loovus või see jumalik säde on meist kuidagi väljasolev.
tolteekide traditsioonis on selline mõiste, nagu eluloo kaotamine.
ja selle jaoks on mitmeid praktikaid.
me kaldume ennast arvavat jutustuseks möödunud aegadest.
käime nagu mingid hauakõned ringi.
parafraseerides Viimse reliikvia parooli: "oled sa memuaar või inimene?!"
minu arust on hoopis meeldivam ärgata hommikul võimalikult puhta lehena.
teine asi on teadvusväljaga ühenduses olemine.
jällegi tolteekide mõiste -- vaimuga seose puhastamine.
mitte ei leia töötavamat mõistet kui Vaim.
teadvuse emanatsioonikiud läbivad suurt osa energiaväljadest, aga need teised emanatsioonid seal on ka Vaim või Nagual või Abstraktne.
pole minu asi mu kogemusest üle ulatuvaid asju seletada.
igatahes on tensegritys sooritused, millega taodeldakse vaimuga ühenduse puhastumist.
(tegelikult -- kõik sooritused kannavad seda eesmärki)
seega mu puhul ei ole muusad miskid tegelased kuskil nurgas.
minu jaoks omavad inimesed tugevat mõju. ma hoian nende inimeste ligi, kellega suhtlemine on inspireeriv.
nendega kokku kõlamise kaudu näib see vaimuga ühendus avarduvat.
ego on aga müra, mis ummistab vaimuga ühenduse.
hommikuti on ego maas. hommikuti tuleb häid ideid.
sellest tähelepanekust lähtudes kaks tehnikat:
ma tean, kellega õhtul suheldes on mul hommikuks vaja paber ja pliiats voodi kõrvale varuda.
teine tehnika toimis näiteks täna.
eile tuli mõte hakata valguskliiniku ideed lahti kirjutama.
kirjutasin tühjale paberile VALGUSKLIINIK.
(kalamehed kasutavad sellist asja nagu põhjaõng)
täna hommikul kirjutasin paberi paksult täis.
(kusjuures üllatavalt äge idee tuli :)
"Eat, Pray, Love" auto Elizabeth Gilbert kirjeldab seda enda kogemuse kaudu.
tundub, et see teema on sõnade taga kinni.
kui kellegi jaoks töötab asi nii, et ta kujustab endale mingi isiksusena toimiva üksuse endast väljapoole, siis see on ta enda hingelise tasakaalu hoidmise tehnika.
antud juhul pakuks välja "kutsehaiguse" võimaluse: kirjanikul tuleb enda jaoks selge piir tõmmata -- kust maalt lõpeb tema isiksus ja kus algavad tema tegelaste isiksused.
seega on kellegi kujutletava endast väljapoole asetamine talle harjumuspärane.
ma enda puhul pooldan teist võimalust.
esiteks: ma ei arva, et olen niiväga eraldi ja ainukordne.
teiseks: teiseks ma ei arva, et loovus või see jumalik säde on meist kuidagi väljasolev.
tolteekide traditsioonis on selline mõiste, nagu eluloo kaotamine.
ja selle jaoks on mitmeid praktikaid.
me kaldume ennast arvavat jutustuseks möödunud aegadest.
käime nagu mingid hauakõned ringi.
parafraseerides Viimse reliikvia parooli: "oled sa memuaar või inimene?!"
minu arust on hoopis meeldivam ärgata hommikul võimalikult puhta lehena.
teine asi on teadvusväljaga ühenduses olemine.
jällegi tolteekide mõiste -- vaimuga seose puhastamine.
mitte ei leia töötavamat mõistet kui Vaim.
teadvuse emanatsioonikiud läbivad suurt osa energiaväljadest, aga need teised emanatsioonid seal on ka Vaim või Nagual või Abstraktne.
pole minu asi mu kogemusest üle ulatuvaid asju seletada.
igatahes on tensegritys sooritused, millega taodeldakse vaimuga ühenduse puhastumist.
(tegelikult -- kõik sooritused kannavad seda eesmärki)
seega mu puhul ei ole muusad miskid tegelased kuskil nurgas.
minu jaoks omavad inimesed tugevat mõju. ma hoian nende inimeste ligi, kellega suhtlemine on inspireeriv.
nendega kokku kõlamise kaudu näib see vaimuga ühendus avarduvat.
ego on aga müra, mis ummistab vaimuga ühenduse.
hommikuti on ego maas. hommikuti tuleb häid ideid.
sellest tähelepanekust lähtudes kaks tehnikat:
ma tean, kellega õhtul suheldes on mul hommikuks vaja paber ja pliiats voodi kõrvale varuda.
teine tehnika toimis näiteks täna.
eile tuli mõte hakata valguskliiniku ideed lahti kirjutama.
kirjutasin tühjale paberile VALGUSKLIINIK.
(kalamehed kasutavad sellist asja nagu põhjaõng)
täna hommikul kirjutasin paberi paksult täis.
(kusjuures üllatavalt äge idee tuli :)
esmaspäev, oktoober 4
INVAMESS
Andresel oli laupäeval pikalt tenniseplats mängimiseks ja et ilm oli vaieldamatult ilus, siis tuli mõte kutsuda Eeva Andrese trenni lõppu teistmoodi kogemust saama (Andres hea õpetaja) ja siis sealt edasi liikuda kambas koos Harku raba ringile ratastega.
Eeva oli just minekul, sest talle meenus, et ta pidi invamessile minema ja see kõlas nii huvitavalt, et mul käigult plaanid muutusid (Harku rabas käisime täna ja see oli ka hea).
oh mulle meeldivad ootamatud muutused.
see oli täiega see, mida vajasin!
liikusin mööda bokse ja uurisin ja suhtlesin ja see on nii oluline ja nii ülev, kuidas inimestest hoolitakse!
pikalt suhtlesin Käo Päevakeskuse inimestega... (nad jäid mul esimesena saali sisenedes ette ja pärast saalist välja minnes ka) aga neil on ju nii õilis missioon!
paar päeva tagasi vaatasin Day to Day lühifilmi Texase päevakeskuse tööst ja klientidest. nende vanemate jutt, kuidas nad elavad üks päeva korraga. kuivõrd vajalikud on nende jaoks sellised keskused!
sattusin Käo boksi juurde, kui nad parasjagu tutvustasid kellegile teisele pildilolevaid suhtlemise abivahendeid. vahetatavate piltidega raamid on siis igasuguses vanuses ja erinevate suhtlemispuuetega inimeste puhul kasutatavad. seal on palju pilte.
kui sa ei suuda ennast sõnades väljendada, siis selline vahend on side maailmaga, päikeselaik sombuses taevas.
need punane ja kollane on nupud. laps tuleb päevakeskusest ja ema küsib, mida sa täna tegid. ja laps vajutab ning nad kuulevad päevakeskuses salvestatud juttu. see on nende suhtlemine.
laps tunneb, et ta on osaline, ema tunneb, et ta lapsel on elu.
rääkisin põgusalt Käo omadele monokromaatvalguse teraapiast. mööda messi edasi liikudes sai üha selgemaks pilt, et kõigepealt tuleks teha neile keskuste töötajatele seminar ja lasta neil kõigil selle teraapia seanss läbi teha. et nad oskaksid arvata, kuivõrd ja milliste nende klientidega oleks mõttekas seda ravi proovida (Karl Ryberg on Rootsis seda teinud, saan aru, et ka tajutavate positiivsete tulemustega. seadme värvuse muutmise pult ongi just selliste inimestega tegelemise kogemusel disainitud äärmiselt lihtsalt kasutatavaks).
pealkirja väliselt aga teemasiseselt panen siia JUKSi kaks mulle meeldinud videot: Leena teeb lesta ja Intervjuu.
ma ei jaksa rääkida kõigest. mulle meeldis see väike tüdruk, kellest Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse sladishows olid mõned pildid. tal oli insult! ja siis olid ta jalgade küljes elektrilised stimulatorid, et toetada ta aju uuesti kõndima õppimisel.
no ma proovisin nende kodukalt leida mingeidki pilte. ainsad pildid on vist ainult esilehel. No nii ilmekad pildid on olemas, aga kodukal pole ühtegi.
väga pilkalt sai oldud vaegnägijate ja pimedate teemas.
palju on neil rääkivaid asju. siin paremal näiteks rääkivad kaalud. käekellade puhul ootasin, et need ka jutustaksid, aga need olid kombatavad hoopis -- klaas käis pealt ära ja 12 oli kolm täppi ja seierite pulul veidi kahtlane tunne tekkis, et kas need peavad pideavt kompimist vastu, aga eks nad siis pea pidama.
lugemisseadeldisega saab teksti kasvõi sõna kõrguseks suurendada või siis väga erinevale režiimile ümber lülitada -- nägemishaigusi on väga erinevaid ja meile demonstreeriti üle kümne erineva kuvarile pildi tekitamise võimaluse.
see on asjade häälega märgistamise seade.
sa paned need kleepsud asja külge ja ütled mikrofoni, mis see on --näiteks, kelle tassiga tegu -- ja siis kui sa hiljem tahad teada, kelle tass see on, siis paned selle pulga selle markeri lähedusse ja kuuled oma öeldud salvestust.
see pulk on ilma kepita kompimiskepp. sa kõnnid ruumis sellega ja kui su ees ei ole takistusi, siis see annab rahuliku värina, aga kui on mingi objekt ees, siis muutub värin ärevaks. liikusin sellega veidi silmad kinni saalis ringi. ei ole asjatundja tavalise kepiga käimises, aga selle pulgaga sai asjade vahel liikuda.trepiastmeid sellega küll ei kompa, aga
oh seal saalis oli palju kõike mida, lihtsalt ei jaksa kirjeldada.
aga igatahes kogu selle sündmuse tipukivi minu jaoks oli pimenäituse ja pimekohviku külastamine.
näituse jaoks koguti meist neljane grupp ja siis saime tuttavaks meie vaegnägijast giidi Hellega, kes meid oma rahulikul meelel juhatas pimedasse ruumi.
seal kompasime erinevaid savist tehtud kujusid ja Helle rääkis iga töö kohta mingi loo.
pärast näitust juhatas ta meid ükshaaval kohvikus laua taha istuma (see oli koht, kus mul igasugune orientatsioon mingiks ajaks kadus) ja tõi meile me tellitud saiakesed ja teed-kohvid.
ja me vestlesime.
Helle rääkis oma nägemiskaotusest, millega ta on olnud 8 aastat. tema ellu on see toonud suure muutuse, kuid ta on hakkama saanud. mitte just esimeses nooruses inimene võttis kätte ja hakkas massaži õppima ja see on tema uus töö. talle meeldivad just idamaade koolkonnad, kus tunnetuslikul poolel suurem osakaal.
selle jätkuks saingi küsida, et kas ta saab rääkida oma nägemisekaotusest niiväga traagilistes värvides, sest mina oma nappide kogemustega olen aru saanud, et pimedad inimesed on hoopis meeldivama suhtumisega teistesse inimestesse -- nad kuulavad sind tähelepanelikumalt, nad väljendavad ennast selgemini.
Helle oli sellega täiesti nõus.
üleüldse -- mul oli nii helge tunne pärast seda messi.
maailm on ilus.
Eeva oli just minekul, sest talle meenus, et ta pidi invamessile minema ja see kõlas nii huvitavalt, et mul käigult plaanid muutusid (Harku rabas käisime täna ja see oli ka hea).
oh mulle meeldivad ootamatud muutused.
see oli täiega see, mida vajasin!
liikusin mööda bokse ja uurisin ja suhtlesin ja see on nii oluline ja nii ülev, kuidas inimestest hoolitakse!
pikalt suhtlesin Käo Päevakeskuse inimestega... (nad jäid mul esimesena saali sisenedes ette ja pärast saalist välja minnes ka) aga neil on ju nii õilis missioon!
paar päeva tagasi vaatasin Day to Day lühifilmi Texase päevakeskuse tööst ja klientidest. nende vanemate jutt, kuidas nad elavad üks päeva korraga. kuivõrd vajalikud on nende jaoks sellised keskused!
kui sa ei suuda ennast sõnades väljendada, siis selline vahend on side maailmaga, päikeselaik sombuses taevas.
need punane ja kollane on nupud. laps tuleb päevakeskusest ja ema küsib, mida sa täna tegid. ja laps vajutab ning nad kuulevad päevakeskuses salvestatud juttu. see on nende suhtlemine.
laps tunneb, et ta on osaline, ema tunneb, et ta lapsel on elu.
rääkisin põgusalt Käo omadele monokromaatvalguse teraapiast. mööda messi edasi liikudes sai üha selgemaks pilt, et kõigepealt tuleks teha neile keskuste töötajatele seminar ja lasta neil kõigil selle teraapia seanss läbi teha. et nad oskaksid arvata, kuivõrd ja milliste nende klientidega oleks mõttekas seda ravi proovida (Karl Ryberg on Rootsis seda teinud, saan aru, et ka tajutavate positiivsete tulemustega. seadme värvuse muutmise pult ongi just selliste inimestega tegelemise kogemusel disainitud äärmiselt lihtsalt kasutatavaks).
pealkirja väliselt aga teemasiseselt panen siia JUKSi kaks mulle meeldinud videot: Leena teeb lesta ja Intervjuu.
ma ei jaksa rääkida kõigest. mulle meeldis see väike tüdruk, kellest Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse sladishows olid mõned pildid. tal oli insult! ja siis olid ta jalgade küljes elektrilised stimulatorid, et toetada ta aju uuesti kõndima õppimisel.
no ma proovisin nende kodukalt leida mingeidki pilte. ainsad pildid on vist ainult esilehel. No nii ilmekad pildid on olemas, aga kodukal pole ühtegi.
palju on neil rääkivaid asju. siin paremal näiteks rääkivad kaalud. käekellade puhul ootasin, et need ka jutustaksid, aga need olid kombatavad hoopis -- klaas käis pealt ära ja 12 oli kolm täppi ja seierite pulul veidi kahtlane tunne tekkis, et kas need peavad pideavt kompimist vastu, aga eks nad siis pea pidama.
lugemisseadeldisega saab teksti kasvõi sõna kõrguseks suurendada või siis väga erinevale režiimile ümber lülitada -- nägemishaigusi on väga erinevaid ja meile demonstreeriti üle kümne erineva kuvarile pildi tekitamise võimaluse.
sa paned need kleepsud asja külge ja ütled mikrofoni, mis see on --näiteks, kelle tassiga tegu -- ja siis kui sa hiljem tahad teada, kelle tass see on, siis paned selle pulga selle markeri lähedusse ja kuuled oma öeldud salvestust.
see pulk on ilma kepita kompimiskepp. sa kõnnid ruumis sellega ja kui su ees ei ole takistusi, siis see annab rahuliku värina, aga kui on mingi objekt ees, siis muutub värin ärevaks. liikusin sellega veidi silmad kinni saalis ringi. ei ole asjatundja tavalise kepiga käimises, aga selle pulgaga sai asjade vahel liikuda.oh seal saalis oli palju kõike mida, lihtsalt ei jaksa kirjeldada.
aga igatahes kogu selle sündmuse tipukivi minu jaoks oli pimenäituse ja pimekohviku külastamine.
näituse jaoks koguti meist neljane grupp ja siis saime tuttavaks meie vaegnägijast giidi Hellega, kes meid oma rahulikul meelel juhatas pimedasse ruumi.
seal kompasime erinevaid savist tehtud kujusid ja Helle rääkis iga töö kohta mingi loo.
pärast näitust juhatas ta meid ükshaaval kohvikus laua taha istuma (see oli koht, kus mul igasugune orientatsioon mingiks ajaks kadus) ja tõi meile me tellitud saiakesed ja teed-kohvid.
ja me vestlesime.
Helle rääkis oma nägemiskaotusest, millega ta on olnud 8 aastat. tema ellu on see toonud suure muutuse, kuid ta on hakkama saanud. mitte just esimeses nooruses inimene võttis kätte ja hakkas massaži õppima ja see on tema uus töö. talle meeldivad just idamaade koolkonnad, kus tunnetuslikul poolel suurem osakaal.
selle jätkuks saingi küsida, et kas ta saab rääkida oma nägemisekaotusest niiväga traagilistes värvides, sest mina oma nappide kogemustega olen aru saanud, et pimedad inimesed on hoopis meeldivama suhtumisega teistesse inimestesse -- nad kuulavad sind tähelepanelikumalt, nad väljendavad ennast selgemini.
Helle oli sellega täiesti nõus.
üleüldse -- mul oli nii helge tunne pärast seda messi.
maailm on ilus.
pühapäev, oktoober 3
oskus öelda EI
vahukommi test on üks lõbusamaid teste, mida ma tean. ja seda on päris kaua uuritud.alltoodud klipis jäi mulle oluliselt kõlama kaks mõtet:
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?
teema jätkuna -- eesti keeles on ilmunud raamat eneskehtestamisest: "Kui ütlen EI, tunnen end süüdi"
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.
hoopis suurema mastaabiga on aga Mõjustamise psühholoogia. raamat, mida tasub lugeda.
kui eelmised põlvkonnad on üles kasvanud asjade vähesuses ja oskus öelda EI on olnud igapäevane praktika, siis praegu on peale kasvamas põlvkond, kes saab lubada endale oluliselt enam.
nad on kiirtarbimise maailma kodanikud.
ja teine mõte selle jätkuks -- kuidas nad saavad enesedistsipliini õppida, kui neil puudub praktiseerimise võimalus?
raamat on läbi müüdud, aga saad selle raamatukogust.
kui vahukomm on endale EI ütlemise treenimiseks, siis samamoodi tuleb osata öelda EI sinuga manipuleerivatele inimestele.
neljapäev, september 30
USALDUS
näib, et olen teemas.
Lähedusest kirjutades pakkusin välja Usalduse esimese märksõnana. ja nüüd eile olime rahvaga koos Reena juures ja sealt käivitas.
kõige muu seas rääkis Reena oma kevadisest kogemusest, kus ta organiseeris grupile inimestele raftingu. et see kevad oli veetulv eriti suur, siis tõmbas keeris nende ühe paadi endasse nii, et isegi kaldalt paljude inimestega vedades ei õnnestunud kuidagi sealt välja saada. Reenaga oli meil sellest vahetult pärast sündmust juttu.
ja minu jaoks see pilt veidi ei kattu. siis ta rääkis ühtedest asjadest, nüüd veidi muust.
neil samadel päevadel võttis selline ekstreemsport mitme inimese elu. need küll olid omal käel üritajad.
aga Reena oli siiski rahulolematu, et üritust organiseeriv firma ei olnud sellist äärmuslikku võimalust väga arvestanud -- et paat läheb pöörisesse ja kolm inimest paisatakse jääkülma vette, kus neid ähvardas kiire alajahtumise ja teadvuse kaotusest tingitud uppumise võimalus.
õnneks läks kõik hästi.
selgus, et meie seltskonnas oli inimene, kes seotud sama raftingut korraldanud firmaga, ja tema ütles, et ta kuuleb sellisest juhtumist esimest korda. et selle tiimiga, kes seal oli, pole sellest juttu olnud.
Reena väide oli, et ta oleks oodanud sellisest ekstreemspordiga tegelevast firmast paremat ettevalmistust.
aga -- selge see, et see kevad oli vett tavapärasest kõvasti rohkem.
no siis küsisin Reenalt, et kas ta firma poole pärast pöördus, et toimunud olukorrale tähelepanu juhtida. "Mispärast, kõik läks ju hästi, keegi ei saanud surma?"
ja ma jätan meelega siit muu vestluse välja, et seda lõime selgelt esile tuua:
1. meie ühiskond on täis eksperte, autoriteete, professionaale.
2. nad on tekkinud seetõttu, et kõik inimesed vajavad Lapsevanemaid. kedagi, kelle hoolde end usaldada, kellele delegeerida vastutus, enda eest asjade otsustamine ja tegemine.
3. paljud need eksperdid teevad oma tööd ja on ainult mingis valdkonnas pädevad. aga et nad on eksperdid, siis rahvas eeldab neilt jumal olemist ja seega oodatakse neilt jumalikku ettenägelikkust ja täielikku pädevat ülevaadet.
4. kahtlemata on turu tingimustes ka need eksperdid huvitatud endast (oma konkurentidest) pädevama mulje jätmisest.
5. kui nende tegevuse puhul midagi tavapärasest rutiinist välja kaldub, siis pole kombeks neile tagasisidet anda. (sest nad on jumalad ja nad saavad isegi aru)
räägime veel teisest ekstreemspordist -- meditsiinist.
seal on see skeem puhtalt olemas. selge see, et arst ei jaksa kõigega kursis olla. meditsiiniteaduses tuleb metsikult kõike mida peale. mingi haiguse raviks 2 aastat tagasi parim ravim on täna juba enneminevik.
sest ravimitel on ju need neetud kõrvalmõjud.
aga ta on ikkagi ekspert.
ja siis tekivadki need reklaamiklipid, kus Šveitsi Sõltumatu Uurimisinstituudi teadlanna istub holograafilise andmetöötlusseina ees ja sa näed ise oma silmaga, kuidas see kõõmavastane shampoon on vaieldamatult pädevalt paari kena klahvivajutusega välja töötatud.
me vajame jumalaid, me vajame autoriteete, ma vajame Ühe Nupulevajutusega Õnne.
tegelik elu on näruselt mittepädev.
toon konkreetse näite:
akne.
tean mitut inimest, kellel see haigus näo laastanud.
Kotka helaariumis müüakse akne vastu lampe.
küsisin siis Margelt, et kuidas neil selle müümisega on läinud ja kas ta saab mulle mõne positiivse näite tuua.
ta arvas, et ei saa. et akne lampide ostjad on sellised rahulolematud.
sest noh seal saab hakata tulemustest rääkima alles poole aasta sihiteadliku töö tulemusena.
aga inimesed ju ei oska ennast nii pikaks ajaks mobiliseerida.
siiski loodan, et keegi on selle läbi teinud ja on oma probleemiga hakkama saanud.
sest ta oleks tõeline Eeskuju ja Inspiraator teistele.
ta on läbinud selle mahu ja ta on õppinud JÄRJEPIDEV olema.
Šveitsi kui tahes sõltumatu instituut võib mida iganes endale tõestada, aga kui inimene siinsamas on oma probleemi lahendanud ja ma näen teda ja tema eneseusku -- siis see toimib. see käivitab.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
mille poolest siis Muutuja on midagi muud kui Ekspert?
Muutuja ei ole jumal.
ta ei oota ka teiselt muutujalt jumalaks olemist.
muutujatel on teadmine, et kui nad oma probleemi põhjalikult kaardistavad, kui nad on koos asja lahendamise eest väljas ja kui nad on järjepidevad -- siis on nad hoopis paremal positsioonil, kui oleks sama asja üksi üritadades või kellegile jumalale lootma jäädes.
Lähedusest kirjutades pakkusin välja Usalduse esimese märksõnana. ja nüüd eile olime rahvaga koos Reena juures ja sealt käivitas.
kõige muu seas rääkis Reena oma kevadisest kogemusest, kus ta organiseeris grupile inimestele raftingu. et see kevad oli veetulv eriti suur, siis tõmbas keeris nende ühe paadi endasse nii, et isegi kaldalt paljude inimestega vedades ei õnnestunud kuidagi sealt välja saada. Reenaga oli meil sellest vahetult pärast sündmust juttu.
ja minu jaoks see pilt veidi ei kattu. siis ta rääkis ühtedest asjadest, nüüd veidi muust.
neil samadel päevadel võttis selline ekstreemsport mitme inimese elu. need küll olid omal käel üritajad.
aga Reena oli siiski rahulolematu, et üritust organiseeriv firma ei olnud sellist äärmuslikku võimalust väga arvestanud -- et paat läheb pöörisesse ja kolm inimest paisatakse jääkülma vette, kus neid ähvardas kiire alajahtumise ja teadvuse kaotusest tingitud uppumise võimalus.
õnneks läks kõik hästi.
selgus, et meie seltskonnas oli inimene, kes seotud sama raftingut korraldanud firmaga, ja tema ütles, et ta kuuleb sellisest juhtumist esimest korda. et selle tiimiga, kes seal oli, pole sellest juttu olnud.
Reena väide oli, et ta oleks oodanud sellisest ekstreemspordiga tegelevast firmast paremat ettevalmistust.
aga -- selge see, et see kevad oli vett tavapärasest kõvasti rohkem.
no siis küsisin Reenalt, et kas ta firma poole pärast pöördus, et toimunud olukorrale tähelepanu juhtida. "Mispärast, kõik läks ju hästi, keegi ei saanud surma?"
ja ma jätan meelega siit muu vestluse välja, et seda lõime selgelt esile tuua:
1. meie ühiskond on täis eksperte, autoriteete, professionaale.
2. nad on tekkinud seetõttu, et kõik inimesed vajavad Lapsevanemaid. kedagi, kelle hoolde end usaldada, kellele delegeerida vastutus, enda eest asjade otsustamine ja tegemine.
3. paljud need eksperdid teevad oma tööd ja on ainult mingis valdkonnas pädevad. aga et nad on eksperdid, siis rahvas eeldab neilt jumal olemist ja seega oodatakse neilt jumalikku ettenägelikkust ja täielikku pädevat ülevaadet.
4. kahtlemata on turu tingimustes ka need eksperdid huvitatud endast (oma konkurentidest) pädevama mulje jätmisest.
5. kui nende tegevuse puhul midagi tavapärasest rutiinist välja kaldub, siis pole kombeks neile tagasisidet anda. (sest nad on jumalad ja nad saavad isegi aru)
räägime veel teisest ekstreemspordist -- meditsiinist.
seal on see skeem puhtalt olemas. selge see, et arst ei jaksa kõigega kursis olla. meditsiiniteaduses tuleb metsikult kõike mida peale. mingi haiguse raviks 2 aastat tagasi parim ravim on täna juba enneminevik.
sest ravimitel on ju need neetud kõrvalmõjud.
aga ta on ikkagi ekspert.
ja siis tekivadki need reklaamiklipid, kus Šveitsi Sõltumatu Uurimisinstituudi teadlanna istub holograafilise andmetöötlusseina ees ja sa näed ise oma silmaga, kuidas see kõõmavastane shampoon on vaieldamatult pädevalt paari kena klahvivajutusega välja töötatud.
me vajame jumalaid, me vajame autoriteete, ma vajame Ühe Nupulevajutusega Õnne.
tegelik elu on näruselt mittepädev.
toon konkreetse näite:
akne.
tean mitut inimest, kellel see haigus näo laastanud.
Kotka helaariumis müüakse akne vastu lampe.
küsisin siis Margelt, et kuidas neil selle müümisega on läinud ja kas ta saab mulle mõne positiivse näite tuua.
ta arvas, et ei saa. et akne lampide ostjad on sellised rahulolematud.
sest noh seal saab hakata tulemustest rääkima alles poole aasta sihiteadliku töö tulemusena.
aga inimesed ju ei oska ennast nii pikaks ajaks mobiliseerida.
siiski loodan, et keegi on selle läbi teinud ja on oma probleemiga hakkama saanud.
sest ta oleks tõeline Eeskuju ja Inspiraator teistele.
ta on läbinud selle mahu ja ta on õppinud JÄRJEPIDEV olema.
Šveitsi kui tahes sõltumatu instituut võib mida iganes endale tõestada, aga kui inimene siinsamas on oma probleemi lahendanud ja ma näen teda ja tema eneseusku -- siis see toimib. see käivitab.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
mille poolest siis Muutuja on midagi muud kui Ekspert?
Muutuja ei ole jumal.
ta ei oota ka teiselt muutujalt jumalaks olemist.
muutujatel on teadmine, et kui nad oma probleemi põhjalikult kaardistavad, kui nad on koos asja lahendamise eest väljas ja kui nad on järjepidevad -- siis on nad hoopis paremal positsioonil, kui oleks sama asja üksi üritadades või kellegile jumalale lootma jäädes.
viimistlemata kukeke
Lev Võgotski on möödunud sajandi tuntumaid vene psühholooge.
temast on veebis palju materjale.
aga minu jaoks on läbi elu olnud süüteküünlaks tema viimistlemata kukekese lugu.
otsisin mööda veebi selle kirjeldust, aga ei õnnestunud hetkel leida.
seega kirjeldan enda mäletamist mööda:
katseisikutele antakse värvilised plasteliinid ja palutakse neil voolida kukekesed.
katse korraldajad jälgivad nende tegevust. kui nähakse, et katseisikul on kukeke peaaegu juba valmis, kui katseisik on sellega nn Viimistlusfaasis -- siis võetakse tema käest kogu komplekt ära. et hea küll, seda pole meil rohkem tarvis. et nüüd teeme mõned testid.
ja katseisikule antakse üha uusi teste, ülesandeid, küsimustikke. hulgem vaimset pingutust.
lõpuks antakse talle küsimustik, mille tulemustest saab tuletada katseisiku pinges oleku määra.
siis on kõik.
katseisikut tänatakse ja loetakse asi lõpetatuks...
ah jaa, võibolla tahab ta oma kukekese lõpuni teha?
ta tahab.
ja kui ta on oma kukekese keeleots suust väljas valmis viimistlenud ja seda iga külje pealt imetlenud ja endaga rahul -- siis palutakse tal sama pinges olekut kirjeldav küsimustik uuesti täita.
selgub, et tema pinge on silmnähtavalt maandunud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
siis vaata, mida sinuga toimub: sul on tonnide kaupa viimistlemata kukekesi!
sul on lahendamata probleeme, sa ootad kannatlikult, kas sulle oluline inimene leiab aega sinuga koos midagi teha, sul on kaelas kohustused, mida tuleb täita kuskil tulevikus, sul on mingi oma meeldiv tegemine, mille valmistegemiseks sul pole aega või häid ideid,...
kui vaadata ennast kui arvutit, siis meil on sadaüks programmi lahti.
ühes aknas on oluline kirjutis pooleli, brauseri aknas on teemaga seotud kümmekond veebilehte lahti, siis veel on mingi youtube tunnine dok allalaadimisel (pagan seda teab, miks see ühendus nii aeglane on), ootamise ajal mängib saateks lemmikmuusikavideote kanal... no ja Facebook on ka avatud (see neelab silmnähtavalt ressurssi), et ikka eluga kursis olla ja tegelikult seal on veel mitu lobisemise akent avatud ja no siis veel tiksuvad MSN-i lobaaknad ja kuna see kõik võtab nii kohutavalt aega, siis niisama vahtimise asemel on mõistlik mängida mõnda mitte niiväga tähelepanu nõudvat mängu ja tegelikult on kaks kirja ka kirjutamisega pooleli...
kas sellest lõpetamata kukekese seisundist annab üldse välja tulla?
vist nii, et paned aknad ükshaaval kinni.
aga hetkel on mul teine lugu pooleli ja ma ei võta endale siit edasi lahtikirjutamise kohustust.
ma kirjutasin selle kukekese loo minimaalselt ära, sest mul on vaja seal teises loos sellele viidata.
ja see pole esimene kord, kus mul on vaja olnud kukesele viidata.
olen seda kukeses lugu rääkinud nii paljudele.
aga kui sa pole seda kuulnud, siis nüüd sa lugesid.
seega on mu kukeke peaaegu valmis voolitud...
em...
temast on veebis palju materjale.
aga minu jaoks on läbi elu olnud süüteküünlaks tema viimistlemata kukekese lugu.
otsisin mööda veebi selle kirjeldust, aga ei õnnestunud hetkel leida.
seega kirjeldan enda mäletamist mööda:
katseisikutele antakse värvilised plasteliinid ja palutakse neil voolida kukekesed.
katse korraldajad jälgivad nende tegevust. kui nähakse, et katseisikul on kukeke peaaegu juba valmis, kui katseisik on sellega nn Viimistlusfaasis -- siis võetakse tema käest kogu komplekt ära. et hea küll, seda pole meil rohkem tarvis. et nüüd teeme mõned testid.
ja katseisikule antakse üha uusi teste, ülesandeid, küsimustikke. hulgem vaimset pingutust.
lõpuks antakse talle küsimustik, mille tulemustest saab tuletada katseisiku pinges oleku määra.
siis on kõik.
katseisikut tänatakse ja loetakse asi lõpetatuks...
ah jaa, võibolla tahab ta oma kukekese lõpuni teha?
ta tahab.
ja kui ta on oma kukekese keeleots suust väljas valmis viimistlenud ja seda iga külje pealt imetlenud ja endaga rahul -- siis palutakse tal sama pinges olekut kirjeldav küsimustik uuesti täita.
selgub, et tema pinge on silmnähtavalt maandunud.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
siis vaata, mida sinuga toimub: sul on tonnide kaupa viimistlemata kukekesi!
sul on lahendamata probleeme, sa ootad kannatlikult, kas sulle oluline inimene leiab aega sinuga koos midagi teha, sul on kaelas kohustused, mida tuleb täita kuskil tulevikus, sul on mingi oma meeldiv tegemine, mille valmistegemiseks sul pole aega või häid ideid,...
kui vaadata ennast kui arvutit, siis meil on sadaüks programmi lahti.
ühes aknas on oluline kirjutis pooleli, brauseri aknas on teemaga seotud kümmekond veebilehte lahti, siis veel on mingi youtube tunnine dok allalaadimisel (pagan seda teab, miks see ühendus nii aeglane on), ootamise ajal mängib saateks lemmikmuusikavideote kanal... no ja Facebook on ka avatud (see neelab silmnähtavalt ressurssi), et ikka eluga kursis olla ja tegelikult seal on veel mitu lobisemise akent avatud ja no siis veel tiksuvad MSN-i lobaaknad ja kuna see kõik võtab nii kohutavalt aega, siis niisama vahtimise asemel on mõistlik mängida mõnda mitte niiväga tähelepanu nõudvat mängu ja tegelikult on kaks kirja ka kirjutamisega pooleli...
kas sellest lõpetamata kukekese seisundist annab üldse välja tulla?
vist nii, et paned aknad ükshaaval kinni.
aga hetkel on mul teine lugu pooleli ja ma ei võta endale siit edasi lahtikirjutamise kohustust.
ma kirjutasin selle kukekese loo minimaalselt ära, sest mul on vaja seal teises loos sellele viidata.
ja see pole esimene kord, kus mul on vaja olnud kukesele viidata.
olen seda kukeses lugu rääkinud nii paljudele.
aga kui sa pole seda kuulnud, siis nüüd sa lugesid.
seega on mu kukeke peaaegu valmis voolitud...
em...
pühapäev, september 26
LÄHEDUS
teema sai alguse mu jaoks eelmisel laupäeval, kui selgus, et mtü registreerimiseks on vaja PIN2 koode ja Muutujate registreerimine jääb seekord ära. Erkil oli siis vaja kuhugi edasi põrutada, ja meie Eevaga jäime Muutujate algkursusest rääkima (kokkuvõte siin).
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.
...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)
kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo. tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.
tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.
ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.
laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.
sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE
sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.
aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?
me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.
mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.
sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?
üks teema, mida ma ikka veel ei oska kuhugi paigutada on enesesisendused, afirmatsioonid, mantramid -- enda programmeerimine, häälestamine läbi sõnaliste korralduste. ühe reaalsema asja visandasin sellest ahistamise teema puhul (seal teksti lõpus).
Eevale meenus sellega seoses MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON, mille leiad Dagmar Kutsari LÄHEDUSEST PAARISUHETES kursuse ülevaate lõpuosast.
...reedel kirjutas Katrine Facebookis kaisuteraapiast ja siis kirjeldasin veidi oma kogemusi ja mõistmisi.
meil lastega on see kallistamise asi üliammu. Agnes tekitas, ta väiksena oli kallihimuline.
ja siis hakkasimegi kallistama. nii meil ongi kokkusaamiskalli ja hüvastijätu kalli ja hommikul ärkamise kalli ja õhtul enne magamaminekut kalli. lapsed kaasasid ka mu ema sellesse kombesse (pean tunnistama, et alguses olin veidi kohmetu, lapsepõlves meil polnud seda kommet...) ja nüüd on see mul veel mitme inimesega (osad ei ole veel selleks valmis :)
kallistamise ja põsesuudluste teemal rääkisime Karliga, kui talle ta lahkumispäeva hommikul Nõmmet näitasime. Istusime Kassi kohvikus ja maitsesime sealset pannkooki. Merle oli just tulnud aastaselt Itaalias õpingult ja kuidagi läks muu lõbusa jutu seas teema kallistamiste ja põsemusideni. Merle oli seal oma sõbrannade poolt uute inimestega kokkusaamisel tutvustatud kui keegi veidi omapärane isik, kes ei ole niiväga kallistamise ja musitamise inimene.
siis Karl rääkis oma kogemusest Prantsusmaal elamise aegadest. et talle põhjamaalasena oli veidi võõrastav näha, kuidas seal isegi sellised pooltuttavad kokku saades kallistavad ja musitavad. isegi meesterahvad omavahel (tegi oma jutus pausi). no ja kuidagi ükskord läks tal seal tuttavate ja sõprade ringis jutuks, et mis põsemusi kombed erinevates Prantsusmaa piirkondades on tavaks, et lõuna pool on viisakas 4 põsemusi anda ja kuskil on 3 põsemusi raudne komme ja et Pariisis siis on kõigest 2 põsemusi (hoiatus: see oli tema õpingute ajal ja praegu võib kõik teisiti olla, katsu sel teemal seal mitte niiväga asjatundlik olla :)... no ja siis küsiti Karlilt, et millised põsemusikombed neil seal Skandinaavias ka on?
Karl tegi sellise kohmetu näo. tead isegi.
see oli suurepärane hommik ja ainult selliste suurepäraste inimeste seltskonnas tahakski olla.
ja kui me siis lennujaamas temaga hüvasti jätsime, siis tegime temaga tugeva hüvastijätukallistuse.
südamekalli.
siiralt.
tead küll, mis on südamekalli?
et kui meil on südamed kohakuti.
formaalsem kallistus oleks see, kui meil on paremad küljed kallistamise ajal kohakuti.
(see jutt on kõigest minu uskumine. ära võta seda niisama omaks -- jälgi enda peal ja proovi tunnetada.
kas on vahet?)
ma ei oska formaalse asemele paremat sõna leida, sest see on ikkagi kallistus.
ja mis veel oluline -- selle puhul pole küll südamed kohakuti, aga meie tajukeskused lõikuvad üksteisesse!!
siis võiks ehk öelda, et südame kalli on läheduse väljendus ja parempoolset kallit võib mõista kui endale teise teadvustamise, tema tunnetada soovi kallistust???
ääremeärkus: nö meheliku kallistuse puhul patsutatakse üksteise õlale kallistamise ajal.
ja siis on veel väikeste laste kalli
kui ta tuleb hommikul ja paneb oma unesoojad käed ümber su kaela ja pigistab kõvasti ja siis jääb veel veidikeseks kaissu tudulema.
laupäeval oli Raivo mu juures teistest pikemalt ja me saime temaga sellest läheduse teemast ja kõigest mis veel pikalt rääkida. talle oli vaja. mulle ka. aga see on paljuski sügavalt isiklik teema ja ma ei oska ja ei saa sellest kokkuvõtet teha.
igatahes nii see teema kuhjus ja täna ärkasin ja sain aru, et sellest tuleb kirjutada.
kirjutasin paberi paksult täis.
vaatasin seda nüüd.
ma ei kirjuta seda siia.
sõnad on lihtsalt sõnad.
sellised nagu:
USALDUS
USTAVUS
KAASA KÕLAMINE
SOLIDAARSUS
HINGELINE LÄHEDUS
KUULUMINE
sa oskad isegi neid enda jaoks lahti rääkida.
niimoodi blogis kirjutamine on monoloog ja see pole tõhus.
lähedusest on palju kirjutatud pealegi.
aga kuna ma räägin Muutujate võtmes, siis ma ei jää sõnade taha. mulle on vaja praktikat, kogemusi.
võtame midagi reaalset ette:
õpime kallistama, õpime naeratama, õpime teisele head soovima??
õpime peatama teiste ja enda tasalülitamist?
me ei oska küsida, kuidas keegi meie käitumisest aru saab.
me ei oska tänada. ja me ei oska seda väärtustada, kui keegi meid tänab. me ei oska seda tähele panna.
me ei oska leppida, andeks anda.
me ei oska vabandada.
mina igatahes üritan.
palun ära naera, kui see mul välja ei tule.
ja palun - katsu vältida lõhkuvat kriitikat.
selle asemel ütle lihtsalt, kuidas sinu meelest oleks õigem ja loomulikum.
sest ma olen täielik algaja.
aga ma tahan üritada.
sa ei tahaks?
reede, september 17
AHISTAMINE
pühapäeval Muutujate Põhikirja kokkukirjutamise lõpus läks meil jutt teemale, et millisena ma siiski näen konkreetseid Muutujate töövorme.
teema on lai ja ma pole kindel, et suudaksin seda loetava ja pealeminevana täies mahus kohe kirja panna.
(see on see koht, kus taas mõtlen, et peaksin diktofoni muretsema, mingil hetkel tulevad nii õige sõnastus kui tõhus järjestus nagu kosest, aga kui pärast lähed ja üritad taastada, siis on kõigest porine uhtorg sama koha peal)
alustan konkreetsest näitest, millest pikemalt siis rääkisime.
Ahistamise teemast.
konkreetsel juhul rääkisime seksuaalsest ahistamisest töö juures, aga Ahistamise nähtus on laiem mõiste ja seda on võimalik lahata ja selle vastu on võimalik välja töötada strateegia.
julgen seda väita, sest mul on veenev positiivne kogemus. me saime mu tuttavaga hakkama teda töö juures süstemaatiliselt ahistanud tüübiga.
ma ei ole kogenud selle loomaaia kõiki soppe ja kahtlemata mul puudub kõigist Ahistamise tehnikatest täielik ülevaade. aga see, et mul õnnestus omi praktikaid selle konkreetse ahistamise peatamiseks rakendada (kusjuures tulemus oli üllatavalt tõhus) -- annab mulle veendumuse ja julguse väita, et see on lahendatav.
esimene probleem on see, et inimene, keda ahistatakse, ei julge väljastpoolt abi loota.
sest ahistamise juures tehakse midagi inimese Lootusega.
see võetakse talt ära.
ta kaotab oma Kerguse. Vabaduse olla.Usalduse maailma vastu.
aga minu jaoks on siiski kõige suurem ebaõiglus temalt ta Lootuse, tema unistuste võtmine.
oh muidugi -- lootus sureb viimasena, aga see on see viimane ja närune lootus -- lootus, et see kõik ükskord ometi lõpeks.
Ahistaja tegutseb selle nimel, et oma ohver Karjast eraldada.
ja see on suur-suur teema: meil puudub oskus oma absurdsetest probleemidest rääkida.
või siis ka: meie Laiskloom ootab lapsemeelselt, et asjad lahenduvad iseenesest, et keegi lõpuks tuleb ja pühib nina puhtaks.
aga keegi ei tule.
kõik kaetakse Kellegi Teise Probleemi väljaga -- ja selle varjus süstib Ahistaja oma ohvrisse aina uutes doosides seedemahla.
(ma ei mõtle siin küüniliselt, vaid tahan sind ärritada vastu vaidlema või mida iganes. peaasi, et saaks su Ükskõiksusest välja)
/* usun, et kunagi liitub selle töörühmaga ka inimesi, kes on ise kedagi ahistanud.
sest see on tupik. inimene, kes seda teeb, on ise milleski lõksus.
ja me kõik oleme inimesed, kellel on Õigus Muutuda.
"meie - nemad" vastandamine on üldkokkuvõttes vilets strateegia. meil tuleb sellest üle olla.*/
- - -
ei kavatse siin kirjutada tehnikatest ja strateegiatest.
see ei ole jutustamise teema.
jutustamine ei tööta.
aga ma tean, mida TEHA.
ja sellest veendumusest peab saama inimeselt-inimesele nakkus.
sest inimene, kes on oma elus saanud Ahistamisest üle, kiirgab hakkama saamise veendumust teistesse, kes siis pöörduvad tema kui valgusallika poole.
ja nemad saavad ka hakkama.
ja saavad hakkama saamise veendumuse kiirgajateks. ja omakorda juba paljudele uutele pimedusse surututele valguse allikaks... mõtle -- milline tagurpidi pööratud püramiidskeem.
sest hakkama saamine on poolik võit.
täielik võit on siis, kui sa oled suutnud ka kedagi teist viia hakkama saamiseni.
aga siin paar päeva tagasi saatsin Eliisi pikemat maad ja meil läks jutt järgmise töögrupi teemale:
OSKUS KÜSIDA (mul jälle ei olnud diktofoni, järjekordselt läksin sünkrooni)
ja kui lahku läksime, siis minus oli veel see häälestus edasi ja siis liikus mõte Ahistamise teema juurde tagasi ja siis mõtlesin sellele, et oleks vaja mingeid sisenduslauseid neile inimestele, kes sellest ängistusest tahavad lõplikult välja saada ja siis rattaga hooga edasi sõites see sõnastus tuligi ja jõudsin haarata taskust mobla ja sinna lugeda.
eile hakkasin üht teist salvestust telefonist otsima, aga kõige esimene oli see sõnastus.
olin selle unustanud.
kirjutasin selle välja, muutsin ja parandasin (algul oli see nagu pöördumine Ahistatava poole, aga siis panin Sina asemele Mina -- et ta ise endale ütleb seda). praegu on see sellisel kujul:
ÜKS JA AINUS
kellelgi ei ole õigust võtta minult siin ja praegu olemise õnnetunnet.
see, mis oli,on möödas.
seda ei ole enam.
seda ei ole enam.
aga see, mis on ja tuleb – see on täielikult minu elu.
see on aeg minu jaoks.
mul on Üks ja Ainus Elu - ja mul on täielik õigus seda elada.
mul on õigus olla vaimustunud,
mul on õigus olla armunud.
mul on õigus tuua oma ellu Uudsus ja Värskus ja Avastus.
MUL ON TÄIELIK ÕIGUS SELLEKS.
see on aeg minu jaoks.
mul on Üks ja Ainus Elu - ja mul on täielik õigus seda elada.
mul on õigus olla vaimustunud,
mul on õigus olla armunud.
mul on õigus tuua oma ellu Uudsus ja Värskus ja Avastus.
MUL ON TÄIELIK ÕIGUS SELLEKS.
/* ja niimoodi kirjutades läksin häälestusse ja sinna juurde tuli juba midagi, mis on nagu midagi muud, aga tegelikult kuulub ka sinna juurde. ma ei tea, võiboll oleks see midagi sellist, mida inimene, kes on kedagi ahistanud, peaks endale sisendama? */
inimesed on erinevad.
neil on õigus olla minu arvamistest mõjutamata.
neil on õigus olla sellised, nagu nad tahavad olla.
neil on vabadus muutuda,
eksida,
kahelda,
aga sellest hoolimata proovida.
neil on õigus olla sellised, nagu nad tahavad olla.
neil on vabadus muutuda,
eksida,
kahelda,
aga sellest hoolimata proovida.
ja minu asi ei ole seda hinnata,
selle põhjal neist midagi arvata.nad elavad nii, nagu nad oskavad.
neil on oma unistused, oma igatsused, oma armastus.
minu teha on neile head soovimine.
neil on nende Üks ja Ainus Elu.
ja ma soovin neile head.
NEIL ON ÕIGUS OLLA.
selle põhjal neist midagi arvata.nad elavad nii, nagu nad oskavad.
neil on oma unistused, oma igatsused, oma armastus.
minu teha on neile head soovimine.
neil on nende Üks ja Ainus Elu.
ja ma soovin neile head.
NEIL ON ÕIGUS OLLA.
teisipäev, september 14
TOMATIS meetod
mõtlesin, et olen sellest juba kirjutanud, sest olen Tomatisest rääkinud paljudele inimestele.
aga nüüd käisin blogid läbi ja sain aru, kui paljudest olulistest asjadest veel on rääkimata.
aiman, miks.
mul puudub tagasiside. pole seda tunnet, et neid blogisid võiks kellelgi peale minu vaja minna. minu peas on need teemad olemas, seega mu seisukohalt ilmselt pole vahet -- kas nad on seal, või ma kirjutan kuhugi välja.
(viimasega kaasneb pealegi kõva enese kokkuvõtmine ja vastutus, millest mu laiskloom katsub mind võimalikult eemal hoida.)
niisiis olen sellest Tomatise meetodist paljudele rääkinud. aga et neil reaalsuses pole teemaga kokkupuudet, siis neile ei haaku.
nüüd siis Danael haakus.
ta puutus kokku inimesega, kelle tuttav veab mtü Autismiabi keskust Allisson. Danaele meenus, et ma olin midagi rääkinud autismi ravist mingi meetodiga. (mu elu on Tsehhovi näidend -- kui esimeses vaatuses on püss seina peal, siis teises vaatuses kasutatakse seda põmmutamiseks.)
Tomatise meetodi peale sattusin otsides kõikvõimalikke sagedusega ravimise teemasid.
(usun sellesse, sest nii 4 aastat juba infrapuna lambi veendunud kasutaja)
kuulmisteraapiaid on väga mitmesuguseid, nagu ka valgusteraapiaid. (igatahes on viimastest Rybergi seade mu jaoks kahtlemata esikohal)
Tomatise kohta on kohati mõtlemapanev materjal wikipedias. kummatigi tundub see artikkel väga ammu kirjutatuna. uuemate uurimuste ja inimeste vahetute kogemuste kohta on enam materjali youtube alt leida.
aga ilmselt peaksin siiski siia tegema kokkuvõtte Tomatise ideest nii, nagu ise aru saan:
meie kuulmisorgan hakkab kujunema juba viljastamise teisel päeval.
neljandaks raseduskuuks on kõrv täielikult välja kujunenud.
see on esimene välismaailmaga suhtlemise meeltekanal.
toon siia juurde syytekyynla, mida peaksid teadma:
imetajad on välja kujunenud dinosauruste domineerimise ajastul arenenud öise eluviisiga hiiresarnasest olendist. päevasel ajal olid saurused saavutanud oma arengus tõelise tõhususe -- nad domineerisid täielikult.
aga need reptiilid olid päikesest sõltuvad.
tuleta meelde kivil end soojendavat sisalikku. alligaatorimunade päikeses haudumist.
või siis skorbuudiga kaasnevat kanapimedust... sest linnud ju on sisalike edasiarendus (olgu, öökull on ka nägemise mõttes võimas edasiarendus).
öö jäi dinosaurustest puutumata.
ja sellel hiiresarnasel olendil kulus terve Triiase ajastu (251...199 miljonit aastat tagasi) ilmetut arengut. kui vaatad kõrvalolevat skeemi, siis ega Juura (199...145 miljonit aastat tagasi) ajastul ka niiväga ilmekat arengut ei toimunud. Alles Kriidi ajastul ilmusid platsentaalid. ja koos ajastu lõpu ja dinosauruste väljasuremisega sai alguse see imepärane liigiline küllus (4500 liiki), mis ulatub 1,5- grammisest kääbus-ripskarilikust 150-tonnise sinivaalani.
milline mutatsioonideahel viis selle roomaja teisendi tänapäevase imetajate maailmani?
ta seal kauges Triiases väliselt jäi jah suht samaks dinosauruste poolt öösse surutud pisilaseks. aga nende kümnete miljonite aastate jooksul hakkas see nurkasurutus teatud Muutuseid toetama.
üks läbilöök oli karvkatte idee.
öösel on jahedam. aluskarva ja nahaaluse rasvkoe arendamise võime andis suure eelise. linnud muidugi said ka sellele ideele pihta -- neil on suled aluskarvade asemel ja rasva oskavad nad ka edukalt külma vastu kasutada.
(kui nii vaadata, siis Arktikas jalutavad jääkarud ja polaarrebased, aga Antarktikas pingviinid.)
KUID imetajate eellaste kõige geniaalsem leiutis oli läbimurre kuulmistehnoloogias.
kõigil imetajatel on kõrva trummiõõnes kolm kuulmeluukest:
vasar, alasi ja jalus.
selline ülitundlik kuulmisorgan on ainult imetajatel.
sest neil oli vaja oluliselt paremat kuulmist ööhäältes orienteerumiseks.
ja see kuulamisele orienteeritud tegevus tõi endaga kaasa ka neokorteksi ehk suuraju arenemise!
sisalikel ei ole suuraju.
saad aru -- see, et sa saad neid ridu lugeda ja mõista, on tänu sellele, et kunagi üks meie esivanematest sündis oma perekonda kõrvast kahtlaselt tundlikuna.
(nüüd vast saad paremini aru, miks meie loode on nii varakult juba kuulamisele andunud.)
Tomatis alustas lauljate ravimisest. ta isa oli ooperilaulja ja ta hakkas oma poja juurde saatma oma kolleege, kellel tekkisid probleemid mingite nootide väljalaulmisega. pärast tavapäraste meetodite edutut katsetamist hakkas Alfred Tomatis asja olemusest sügavamalt juurdlema. ta tuli välja teooriga, et nootide väljalaulmise probleem on tegelikult kuulmise probleem. lauljad ei kuule seda nooti, seetõttu ei saa ka selle laulmisele pihta.
ta oletas, et lauljad ise kahjustavad oma kuulmisorganeid. juba 80-90 detsibelli heli mõjub kõrvadele kahjustavalt. aga meeslauljad on võimelised tekitama kuni 150 detsibellise heli.
Tomatis hakkas lauljaid nende "kaotsiläinud" sageduste kuulamisega treenima.
väidetavalt edukalt.
edust innustatuna hakkas ta sama helide suunatud kuulamise meetodit katsetama muude teemade puhul.
vast kõige äärmuslikum ongi see autistlike laste ravimise meetod.
sotsialiseerumine toimub juba looteeas. ja selle esmane allikas on loote jaoks tema ema hääl. see on lähim heliallikas. ta on sellesse maailma juhataja.
kuivõrd olulist osa meie maailma mõistmisel omab kuulmine ja kuivõrd meie kehaasend selles osaleb:
katsu tähelepanu pöörata just sellele vestibulaaraparaadi ja kuulmise seotusele. meie kehaasend on seotud meie kuulmise ja mõistmise võimega.
minu poolt leitutest on järgnev kõige ilmekam klipp. meetodi kasutamin reaalselt.
ja jällegi vaata, kuivõrd on see kõik seotud kehalise liikumisega!
lingid:
Tomatis Meetodi ametlik kodulehekülg.
Austraalia koduleheküljel on paremini lahti kirjutatud jutud erinevate selle meetodiga ravitavate käitumishäirete kohta:
autism
auditory processing (ei tea eestikeelset vastet)
ADD (Attention Deficit Disorder... keskendumisvõimetus?)
Speech Delay (kõne puudulik areng?)
Düspraksia
Õpiraskused
==========================================================================
Muutujate raames tahaks välja arendada Viisipidamise õppimise töörühma.
see peaks olema Tomatise meetodiga sarnane asi. ma usun, et see on võimalik.
sisuliselt sarnane töö, mida solfedžos tehakse -- tajuda kahe järgneva heli kõrguste erinevust.
see peaks olema võimalik. kui kambaga ette võtta ja katsetada.
tahaks murda selle müüdi!
==========================================================================
otsimise kaigus leidsin veel ühe heliteraapia videoklipi. Harmonic Alliance Therapy.
hetkel pole keskendumise ressurssi, aga vähemalt viitan sellele:
aga nüüd käisin blogid läbi ja sain aru, kui paljudest olulistest asjadest veel on rääkimata.
aiman, miks.
mul puudub tagasiside. pole seda tunnet, et neid blogisid võiks kellelgi peale minu vaja minna. minu peas on need teemad olemas, seega mu seisukohalt ilmselt pole vahet -- kas nad on seal, või ma kirjutan kuhugi välja.
(viimasega kaasneb pealegi kõva enese kokkuvõtmine ja vastutus, millest mu laiskloom katsub mind võimalikult eemal hoida.)
niisiis olen sellest Tomatise meetodist paljudele rääkinud. aga et neil reaalsuses pole teemaga kokkupuudet, siis neile ei haaku.
nüüd siis Danael haakus.
ta puutus kokku inimesega, kelle tuttav veab mtü Autismiabi keskust Allisson. Danaele meenus, et ma olin midagi rääkinud autismi ravist mingi meetodiga. (mu elu on Tsehhovi näidend -- kui esimeses vaatuses on püss seina peal, siis teises vaatuses kasutatakse seda põmmutamiseks.)
Tomatise meetodi peale sattusin otsides kõikvõimalikke sagedusega ravimise teemasid.
(usun sellesse, sest nii 4 aastat juba infrapuna lambi veendunud kasutaja)
kuulmisteraapiaid on väga mitmesuguseid, nagu ka valgusteraapiaid. (igatahes on viimastest Rybergi seade mu jaoks kahtlemata esikohal)
Tomatise kohta on kohati mõtlemapanev materjal wikipedias. kummatigi tundub see artikkel väga ammu kirjutatuna. uuemate uurimuste ja inimeste vahetute kogemuste kohta on enam materjali youtube alt leida.
aga ilmselt peaksin siiski siia tegema kokkuvõtte Tomatise ideest nii, nagu ise aru saan:
meie kuulmisorgan hakkab kujunema juba viljastamise teisel päeval.
neljandaks raseduskuuks on kõrv täielikult välja kujunenud.
see on esimene välismaailmaga suhtlemise meeltekanal.
toon siia juurde syytekyynla, mida peaksid teadma:
imetajad on välja kujunenud dinosauruste domineerimise ajastul arenenud öise eluviisiga hiiresarnasest olendist. päevasel ajal olid saurused saavutanud oma arengus tõelise tõhususe -- nad domineerisid täielikult.
aga need reptiilid olid päikesest sõltuvad.tuleta meelde kivil end soojendavat sisalikku. alligaatorimunade päikeses haudumist.
või siis skorbuudiga kaasnevat kanapimedust... sest linnud ju on sisalike edasiarendus (olgu, öökull on ka nägemise mõttes võimas edasiarendus).
öö jäi dinosaurustest puutumata.
milline mutatsioonideahel viis selle roomaja teisendi tänapäevase imetajate maailmani?
ta seal kauges Triiases väliselt jäi jah suht samaks dinosauruste poolt öösse surutud pisilaseks. aga nende kümnete miljonite aastate jooksul hakkas see nurkasurutus teatud Muutuseid toetama.
üks läbilöök oli karvkatte idee.
öösel on jahedam. aluskarva ja nahaaluse rasvkoe arendamise võime andis suure eelise. linnud muidugi said ka sellele ideele pihta -- neil on suled aluskarvade asemel ja rasva oskavad nad ka edukalt külma vastu kasutada.
(kui nii vaadata, siis Arktikas jalutavad jääkarud ja polaarrebased, aga Antarktikas pingviinid.)
KUID imetajate eellaste kõige geniaalsem leiutis oli läbimurre kuulmistehnoloogias.
kõigil imetajatel on kõrva trummiõõnes kolm kuulmeluukest:
vasar, alasi ja jalus.
selline ülitundlik kuulmisorgan on ainult imetajatel.
sest neil oli vaja oluliselt paremat kuulmist ööhäältes orienteerumiseks.
ja see kuulamisele orienteeritud tegevus tõi endaga kaasa ka neokorteksi ehk suuraju arenemise!
sisalikel ei ole suuraju.
saad aru -- see, et sa saad neid ridu lugeda ja mõista, on tänu sellele, et kunagi üks meie esivanematest sündis oma perekonda kõrvast kahtlaselt tundlikuna.
(nüüd vast saad paremini aru, miks meie loode on nii varakult juba kuulamisele andunud.)
Tomatis alustas lauljate ravimisest. ta isa oli ooperilaulja ja ta hakkas oma poja juurde saatma oma kolleege, kellel tekkisid probleemid mingite nootide väljalaulmisega. pärast tavapäraste meetodite edutut katsetamist hakkas Alfred Tomatis asja olemusest sügavamalt juurdlema. ta tuli välja teooriga, et nootide väljalaulmise probleem on tegelikult kuulmise probleem. lauljad ei kuule seda nooti, seetõttu ei saa ka selle laulmisele pihta.
ta oletas, et lauljad ise kahjustavad oma kuulmisorganeid. juba 80-90 detsibelli heli mõjub kõrvadele kahjustavalt. aga meeslauljad on võimelised tekitama kuni 150 detsibellise heli.
Tomatis hakkas lauljaid nende "kaotsiläinud" sageduste kuulamisega treenima.
väidetavalt edukalt.
edust innustatuna hakkas ta sama helide suunatud kuulamise meetodit katsetama muude teemade puhul.
vast kõige äärmuslikum ongi see autistlike laste ravimise meetod.
sotsialiseerumine toimub juba looteeas. ja selle esmane allikas on loote jaoks tema ema hääl. see on lähim heliallikas. ta on sellesse maailma juhataja.
kuivõrd olulist osa meie maailma mõistmisel omab kuulmine ja kuivõrd meie kehaasend selles osaleb:
katsu tähelepanu pöörata just sellele vestibulaaraparaadi ja kuulmise seotusele. meie kehaasend on seotud meie kuulmise ja mõistmise võimega.
minu poolt leitutest on järgnev kõige ilmekam klipp. meetodi kasutamin reaalselt.
ja jällegi vaata, kuivõrd on see kõik seotud kehalise liikumisega!
lingid:
Tomatis Meetodi ametlik kodulehekülg.
Austraalia koduleheküljel on paremini lahti kirjutatud jutud erinevate selle meetodiga ravitavate käitumishäirete kohta:
autism
auditory processing (ei tea eestikeelset vastet)
ADD (Attention Deficit Disorder... keskendumisvõimetus?)
Speech Delay (kõne puudulik areng?)
Düspraksia
Õpiraskused
==========================================================================
Muutujate raames tahaks välja arendada Viisipidamise õppimise töörühma.
see peaks olema Tomatise meetodiga sarnane asi. ma usun, et see on võimalik.
sisuliselt sarnane töö, mida solfedžos tehakse -- tajuda kahe järgneva heli kõrguste erinevust.
see peaks olema võimalik. kui kambaga ette võtta ja katsetada.
tahaks murda selle müüdi!
==========================================================================
otsimise kaigus leidsin veel ühe heliteraapia videoklipi. Harmonic Alliance Therapy.
hetkel pole keskendumise ressurssi, aga vähemalt viitan sellele:
kolmapäev, august 25
Iatrogeenne haigus
Keha keeruka signaalidesüsteemi üheks kõige imetlusväärsemaks omaduseks on spetsiifilisus. Kui mürgine luuderohi tekitab käenahale lööbe, siis sellega kaasnev järeleandmatu sügelus tuleneb histamiini vallandumisest – histamiin on signaalmolekul, mis aktiveerib põletikuvastuse luuderohus leiduvale allergeenile. Ei ole mingit põhjust tekitada sügelust kogu kehas – histamiin vabastatakse ainult lööbepiirkonnas. Samamoodi, kui inimene seisab silmitsi stressi tekitava olukorraga, suureneb histamiini vabanemine ajus verevoolu närvikudedesse, tõhustades ellujäämiseks vajalikku neuroloogilist töötlust. Histamiini vabanemine ajus, et stressiolukorras paremini toime tulla, on piiratud ning ei käivita mujal kehas põletikureaktsioone. Nagu USA rahvuskaarti, nii kasutatakse ka histamiini ainult seal, kus vaja ja nii kaua kui vaja.
Enamikel Meditsiinitööstuse ravimitest ei ole aga taolist spetsiifilisust. Kui võtta allergilise lööbega kaasneva sügeluse leevendamiseks tablett antihistamiinikumi, imendub ravim üle kogu keha ning mõjutab histamiiniretseptoreid igal pool, kus neid kehas leidub. Tõsi, antihistamiinikum pärsib veresoonte põletikuvastust ning vähendab drastiliselt allergia sümptomeid. /* allergia toimemehhanismide kohta on suurepärane peatükk Matt Ridley raamatus GENOOM, mis on eesti keeles ilmunud kuukirja Akadeemia järjejutuna 2002/2003 */
Kui aga antihistamiinikum ajju jõuab, mõjutab ta seal paratamatult ka närvifunktsioone mõjustavaid närviringeid. Just selle tõttu kogevad inimesed käsimüügi antihistamiinikumi võttes allergia leevendumist, kuid mõnikord kõrvaltoimena ka uimasust.
Hiljutine näide ravimi traagilisest kõrvalmõjust on sünteetilise hormoonasendusravi (HAR) sandistav ja eluohtlik kõrvaltoime. Östrogeeni tuntuim toime on mõju naise reproduktiivsüsteemile. Viimase aja uuringud östrogeenretseptorite jaotumisest kehas on näidanud, et need retseptorid – ja ja mõistagi nendesse sobituvad östrogeeni signaalmolekulid – on tähtsad ka veresoonte, südame ja aju normaalse talituse seisukohast. Arstid on kirjutanud östrogeeni rutiinselt naistele, kel tekivad menopausiga seotud kaebused seoses sellega, et nende reproduktiivsüsteem lõpetab töö. Farmatseutilise östrogeenravi puhul ei piirdu mõju aga ainult sihtkudedega, vaid östrogeen mõjutab ja häirib ka südame, veresoonte ja närvisüsteemi östrogeenretseptoreid. Sünteetilisel hormoonasendusravil on leitud murettekitav kõrvaltoime – ta põhjustab südame-veresoonkonna haigusi ja närvisüsteemi düsfunktsioone nagu insult [Shumaker jt 2003; Wassertheil-Smoller jt 2003; Anderson jt 2003; Cauley jt 2003]
Ravimite kõrvaltoimeid, nagu HARi juhtumi puhul, on üks peamisi põhjusi, miks üks sagedamaid surmapõhjusi on iatrogeenne (s.o. ravist tingitud) haigus. Konservatiivsete hinnagute järgi, mis avaldati ajakirjas Journal of American Medical Association, on iatrogeenne haigus USAs tähtsuselt kolmas surmapõhjus. Igal aastal sureb USAs ravimite kõrvaltoimete tagajärjel üle 120 000 inimese [Starfield 2000]. Eelmisel aastal ilmus aga uus, valitsuse kümne aasta statistikal põhinev uuring, mille tulemused on veelgi õudustäratavamad [Null jt 2003]. Selles uuringus jõuti järeldusele, et iatrogeenne haigus on tegelikult USAs sagedaseim surmapõhjus ning et retseptorravimite kõrvaltoimed põhjustavad rohkem kui 300 000 surmajuhtu aastas.
Bruce H. Lipton "Uskumused ja bioloogia" lk 110 - 112
Enamikel Meditsiinitööstuse ravimitest ei ole aga taolist spetsiifilisust. Kui võtta allergilise lööbega kaasneva sügeluse leevendamiseks tablett antihistamiinikumi, imendub ravim üle kogu keha ning mõjutab histamiiniretseptoreid igal pool, kus neid kehas leidub. Tõsi, antihistamiinikum pärsib veresoonte põletikuvastust ning vähendab drastiliselt allergia sümptomeid. /* allergia toimemehhanismide kohta on suurepärane peatükk Matt Ridley raamatus GENOOM, mis on eesti keeles ilmunud kuukirja Akadeemia järjejutuna 2002/2003 */
Kui aga antihistamiinikum ajju jõuab, mõjutab ta seal paratamatult ka närvifunktsioone mõjustavaid närviringeid. Just selle tõttu kogevad inimesed käsimüügi antihistamiinikumi võttes allergia leevendumist, kuid mõnikord kõrvaltoimena ka uimasust.
Hiljutine näide ravimi traagilisest kõrvalmõjust on sünteetilise hormoonasendusravi (HAR) sandistav ja eluohtlik kõrvaltoime. Östrogeeni tuntuim toime on mõju naise reproduktiivsüsteemile. Viimase aja uuringud östrogeenretseptorite jaotumisest kehas on näidanud, et need retseptorid – ja ja mõistagi nendesse sobituvad östrogeeni signaalmolekulid – on tähtsad ka veresoonte, südame ja aju normaalse talituse seisukohast. Arstid on kirjutanud östrogeeni rutiinselt naistele, kel tekivad menopausiga seotud kaebused seoses sellega, et nende reproduktiivsüsteem lõpetab töö. Farmatseutilise östrogeenravi puhul ei piirdu mõju aga ainult sihtkudedega, vaid östrogeen mõjutab ja häirib ka südame, veresoonte ja närvisüsteemi östrogeenretseptoreid. Sünteetilisel hormoonasendusravil on leitud murettekitav kõrvaltoime – ta põhjustab südame-veresoonkonna haigusi ja närvisüsteemi düsfunktsioone nagu insult [Shumaker jt 2003; Wassertheil-Smoller jt 2003; Anderson jt 2003; Cauley jt 2003]
Ravimite kõrvaltoimeid, nagu HARi juhtumi puhul, on üks peamisi põhjusi, miks üks sagedamaid surmapõhjusi on iatrogeenne (s.o. ravist tingitud) haigus. Konservatiivsete hinnagute järgi, mis avaldati ajakirjas Journal of American Medical Association, on iatrogeenne haigus USAs tähtsuselt kolmas surmapõhjus. Igal aastal sureb USAs ravimite kõrvaltoimete tagajärjel üle 120 000 inimese [Starfield 2000]. Eelmisel aastal ilmus aga uus, valitsuse kümne aasta statistikal põhinev uuring, mille tulemused on veelgi õudustäratavamad [Null jt 2003]. Selles uuringus jõuti järeldusele, et iatrogeenne haigus on tegelikult USAs sagedaseim surmapõhjus ning et retseptorravimite kõrvaltoimed põhjustavad rohkem kui 300 000 surmajuhtu aastas.
Bruce H. Lipton "Uskumused ja bioloogia" lk 110 - 112
teisipäev, august 24
häälestumine
On hilisaugusti õhtu. Veel mingi hetk tagasi vaatasin vihmapilvedest hämarduva taeva taustal aknast välja ja jäin jälgima, kuidas naabermaja hoovis suure trampliini peal üks poiss harjutas palja ülakehaga külgsuunas saltode tegemist. Olin just avanud arvuti ja brauseri lahti tehes oli ühte aknasse jäänud lahti YouTube klipp. Ja see hakkas mängima ja siis ma laulsin kaasa ja siis harjutasin veel mingi aeg eraldi raskemaid kohti ja intoneerimisvõimalusi.
Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.
Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.
Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.
Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.
Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.
Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.
Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.
(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)
Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:
Tegelikult oli mul plaan kirjutada siia lugu, sest mingi mets kirjutamata asju on kuskil siin kukla taga ja mühab tumedalt ja ma nüüd kahtlustan, et see kukekese lugu on vist ka täiesti kirjutamata. Sest õigem oleks öelda, et see on terve voolimata kukekeste armee, kes mind kuklasse põrnitseb.
Aga praegune lugu oleks olnud sellest, et ma olen leidnud enda pingetele suurepärase maandamisvahendi.
Kuid et mitte igaüks ei pruugi seda jõukohaseks väljakutseks pidada, siis on mu enda vähetaiplike silmade all terve suve olnud tõeliselt hea enda väljaelamise vahend.
See trampliin.
Trampliinid ei maksa midagi ja kui meil oleks ENESE MUUTMISE KESKUSES üks või kaks sellist, siis inimesed saaksid neid kasutada oma kehalise väljaelamise vahendina.
Ütleme, et sul on kodusel pinnal või töö juures pingeid või mittemõistmisi... aga sa ei lase neil sind marineerida ja rulli keerata -- sest sa tead mida teha: sa tuled KESKUSESSE ja harjutad oma veel mitte päris selget saltot või muud lahedat hüpet. Klopid enda üles ja alla ja kõik see pinge loksub kuhugi kergesti eemalduvasse kohta või lahustub niisama.
Kergesti eemalduva koha all pean silmas väljarääkimist.
Ma väga unistan, et inimesed hakkavad KESKUSES ülal hoidma avatuse ja üksteise toetamise ja lahenduste otsimise meelelaadi (sellega seotud tehnikatest on ka veel kirjutamata).
Ja sellises häälestuses oleks loomulik, et sa leiad kellegi, kellele oma probleem endast välja rääkida.
Oh, mulle meenub, et kuskil oli see väljaröökimise kamber. Et sa läksid sinna, seal olid täielikult mürapidavad seinad, ja sa röökisid enda tühjaks.
Aga nüüd pärast seda laulmist ma vaatasin uuesti aknast välja ja poissi ei olnud enam ja vihm oli tugevaks sajuks kosunud. Trampliin peaks sees olema.
Teine asi on mõelda ruumidesse üldse palju ronimise võimalusi. Siin viimasel kuul olen mitmeid inimesi kutsunud Sütiste parki võimlemislinnakusse. Kõigepealt ronis Eeva ühel korral, kui tegin oma redelil rippu ronimist, selle rippredelite konstruktsiooni otsa ja seadis seal palgi peal ennast mõnusalt olema ja siis tahtsin mina ka üles. Järgnevatel kordadel kujuneski seal üleval tunde omavahel rääkimine tavaks. Ja iga uus osaleja tahtis ka millegipärast sinna üles saada ja siis sai neile ülesanne tehtud, et mitut erinevat moodi nad oskavad üles ronida.
Aga niimoodi tagasi mõeldes üllatav siiski -- et see ülessaamise vajadus kõigil ja suht kohe tekkis.
Mingi aeg tagasi sain Aale-Triinuga kokku ja rääkisin talle ka pikemalt Muutujate mõttest ja vajadusest. Ta väitis, et joogas on see võimalus juba ammu olemas. Ma nüüd lähen hästi üldistatult edasi, sest meie jutt oli hoopis sisukam ja mitte nii ühekülgne. Aga seal oli see koht, kus ma sain Muutjate eelise välja tuua. Ma küsisin kahte asja:
1. kui pikk on inkubatsiooniperiood joogaga tõsiselt tegelema hakkamiseks? (pakun, et aastaid)
2. kui väike segment inimestest hakkab sellega tegelema?
Võib ju öelda, et teised ei ole veel arenenud sellele tasemele, et hakata joogat praktiseerima. Aga paraku näitab praktiline kogemus, et see on väljund vähestele.
Seevastu on aga need ronimiskontsruktsiooni otsa uute meetodite leiutajad juba Muutujad. Nad on teinud ja hakkama saanud millegagi, mis erineb nende igapäevasest mallikaelust. HAKKAMA SAANUD on suur võlusõna ENESEKINDLUSE kindluse ehitamisel. Ja selliseid pisikesi hakkamasaamisi saaks KESKUSES palju olema.
(Andresel on üks huvitav teema ronimise edasiarendusena -- primaadi haare)
Lõpetuseks aga mu enda avastus. Seesama laulmine.
Mul praegu on käsil Queeni "Love of My Life". Tugev väljakutse:
kolmapäev, august 18
KUIV TÕDE
National Geographicu 2010 aprillinumber oli pühendatud vee kasutamise teemale. seal on lugu, mida ammu olin endas kandnud. üks neist paljudest, mis kuuluvad selle teema alla, et me oleme sunnitud elama jätkuvas keskajas.
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
et ma tunnen ennast alandatuna. sellesse.
aga ma tahaksin olla keegi, kes usub inimlikkusesse.
ma ei taha enam kaitsta ennast küünilisusega.
tahan olla vaba sellest.
sest mida ma pean jätkuvalt kogema? kilde uudistest.
et jälle ja taas toimub mingi vägivald lähis-idas. et seal on inimesed, kes peavad kannatama vägivalda. seal on lapsed, kelle silme all sureb keegi. seal on vihkamine.
ja seal on paljude meist elu.
see lugu on ka veebis leitav:
http://ngm.nationalgeographic.com/2010/04/parting-the-waters/belt-text
see on lugu, kuidas elatakse kellegi arvelt. kuidas ehitatakse ilusaid maailmu, soovimata mõistagi, et oled ebaõiglane inimlikkuse suhtes.
paraku vaatasin järgi ja sellel ammu kuuldud selgitusel on ilmselt ka tõepõhi all:
maailma enamväärtustatud kosheri veinid on pärit Golani kõrgendike viinamarjaistandikest.
mul on kõrini sellest, et mingi Iraagi sõda tehakse selleks lihtsalt, et saada ligipääs naftavarudele. et inimesi tapetakse ja nad surevad niivõrd räpaste sõrmedega kaetud tõe nimel.
mul on häbi, et jugoslaavia kodusõda ja sadade tuhandete inimeste surm oli ainult sellepärat, et saada enda kontrolli alla üliharuldase metalli kaevandus.
ma tahaksin elada inimväärsemas maailmas.
on see minu teha?
kolmapäev, august 11
muutumise tsitaadid
Don Juan rõhutas, et üks uute nägijate murrangulisi avastusi oli see, et kogumispunkti konkreetne asukoht elusolendi kookonil ei ole mitte selle olendi püsiv iseärasus, vaid kinnistub harjumuse mõjul. Seetõttu panevadki uued nägijad nii suurt rõhku uutele tegevustele, uutele harjumustele ning püüavad ise neid pidevalt otsida, välja kujundada ja ellu rakendada.
VAIKUSE JÕUD 95, 96
Don Juan vakatas ja jäi mind tähelepanelikult silmitsema. Tekkis piinklik vaikus; siis hakkas ta rääkima varitsemisest. Ta ütles, et see tehnika tekkis täiesti juhuslikult. Kõik sai alguse uute nägijate tähelepanekust, et kui sõjamehed käituvad pidevalt neile harjumatul viisil, siis hakkavad nende kookonite sees helendama seni kasutamata emanatsioonid ja kogumispunkt muudab oma asukohta -- sujuvalt, harmooniliselt, peaaegu märkamatult.
Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks. Don Juan märkis, et selle nimetuse üle võib muidugi polemiseerida, aga üldiselt on see päris tabav, kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.
Selle tehnikaga varustatult suutsid uued nägijad ka meie igapäevaelu maailma arukalt ja viljakalt ära kasutada. Järjekindla harjutamise tulemusel panid nad oma kogumispunkti pidevalt liikuma.
VAIKUSE JÕUD 134
Don Juan kordas taas, otsekui püüdes mulle pähe taguda, et häälestus on ainulaadne jõud -- see kas aitab kogumispunkti nihutada või hoiab seda harjumuspärases asendis paigal. Ta ütles, et see häälestuse aspekt, mis punkti paigal hoiab, on tahe; ja aspekt, mis selle paigast nihutab, on taotlus. Ta märkis, et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see, kuidas tahe -- ebaisikuline häälestuse jõud -- muutub taotluseks, isiksustatud jõuks, mis on konkreetse indiviidi käsutuses.
"Kõige kummalisem on, et seda muutust on nii lihtne saavutada," jätkas ta. "Kuid kaugeltki niisama lihtne ei ole selle võimalikkuses veenda. Seee ongi meie kaitseriiv. Me peame olema selles veendunud. Ja seda ei taha meist keegi."
VAIKUSE JÕUD 169
VAIKUSE JÕUD 95, 96
Don Juan vakatas ja jäi mind tähelepanelikult silmitsema. Tekkis piinklik vaikus; siis hakkas ta rääkima varitsemisest. Ta ütles, et see tehnika tekkis täiesti juhuslikult. Kõik sai alguse uute nägijate tähelepanekust, et kui sõjamehed käituvad pidevalt neile harjumatul viisil, siis hakkavad nende kookonite sees helendama seni kasutamata emanatsioonid ja kogumispunkt muudab oma asukohta -- sujuvalt, harmooniliselt, peaaegu märkamatult.
Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks. Don Juan märkis, et selle nimetuse üle võib muidugi polemiseerida, aga üldiselt on see päris tabav, kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks.
Selle tehnikaga varustatult suutsid uued nägijad ka meie igapäevaelu maailma arukalt ja viljakalt ära kasutada. Järjekindla harjutamise tulemusel panid nad oma kogumispunkti pidevalt liikuma.
VAIKUSE JÕUD 134
Don Juan kordas taas, otsekui püüdes mulle pähe taguda, et häälestus on ainulaadne jõud -- see kas aitab kogumispunkti nihutada või hoiab seda harjumuspärases asendis paigal. Ta ütles, et see häälestuse aspekt, mis punkti paigal hoiab, on tahe; ja aspekt, mis selle paigast nihutab, on taotlus. Ta märkis, et üks kõige hämmastavamaid saladusi on see, kuidas tahe -- ebaisikuline häälestuse jõud -- muutub taotluseks, isiksustatud jõuks, mis on konkreetse indiviidi käsutuses.
"Kõige kummalisem on, et seda muutust on nii lihtne saavutada," jätkas ta. "Kuid kaugeltki niisama lihtne ei ole selle võimalikkuses veenda. Seee ongi meie kaitseriiv. Me peame olema selles veendunud. Ja seda ei taha meist keegi."
VAIKUSE JÕUD 169
neljapäev, august 5
Indiaanipalve
oma vanades failides kindlat asja otsides leidsin tsitaadi, mille kunagi olin kirja pannud kuskilt "Indiaaniraamatust" või mujalt... polnud siis kommet tsitaadi päritolu fikseerida.
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
nüüd seda üle lugedes kommenteeriks seda autori "ajutiselt püha" mõistet.
vaim on kõikjal ja kogu aeg ja see ei kao kuhugi. see ei saagi kuhugi kaduda, sest me kõik oleme tema väli ja väljendus.
ja me suhtleme temaga pidevalt. küsimus on keskendatuses.
enda selgelt kõlama koondamises.
/* ehk siis metatasandil:
see mittemõistmine tuleneb transtsendentaalse ja maagilise maailmakogemise mittekattumisest.
trantsendentaalne asetab vaimu (jumalate ja jõududena) kogejast eraldi, temast väljapoole.
maagilise olendi jaoks on ta üks kõigest toimuvast. */
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Kes kunagi on kuulnud algonkini hõimude manitust, ärgu kujutagu endale siin ette mõnd jumalust, elu isandat". Selleks on see muutunud alles misjonäride osava suunamise tõttu. Manitu on võlujõud, mis peitub ajutiselt või püsivalt mõningais esemeis või olendeis — olgu see siis täht, kivi, puu, loom, tööriist, olgu need tormid ja veekogud või olgu see koguni inimene ise. Mõnel puhul võib manitu küll teatavaiks võlukujudeks personifitseeruda (ilmakaarte mahitu'd, matši manitu ehk õnnetuse sümbol, manitu ogima ja gitši manitu ehk kõrgeim hea jõud), aga seda vaid kindlapiirilisil juhtumeil ja teatud määral sümboolselt. See on seesama jõud ja võim, mida dakootad nimetavad vakonda või ka mahopa, see on irokeeside müstiline orenda, šošoonide pakuni, et esitada vaid mõningaid näiteid. Võib-olla rohkem deemonliku ilmega on huroonide ohi, kes ohtliku ja ähvardavana pöördub ümbritseva maailma vastu.
- - -
Kui oled sageli kõnelnud väga vanade indiaanlastega ja kui loed tähelepanelikult ka uurimisreisijate aruandeid, siis saab sulle selgesti mõistetavaks teatavate objektide või olendite ajutine pühadus. Niisiis ei asu religioosne ürgaine mitte kõigis esemeis või olendeis, vaid ainult mõningais ja sedagi mitte sugugi alati. Olen selle jaoks võtnud kasutusele mõiste "ajutiselt püha". See võib avalduda nii, et mõni üksi ringirändav nälgiv indiaanlane jääb seisma kuskil kalju ees ja kaebab abi paludes sellele kui jumalale oma häda, või et ta pöördub palves koguni oma jahiseltsilise, oma koera poole — kuid niipea kui häda on möödas, muutuvad nii kalju kui ka koer jälle igapäevaseks ja kaotavad võlujõu. Nad pole mitte iseenesest võlujõulised, vaid see on inimese palve, mis nad ajutiselt pühaks muudab. "Kui mõni dakoota satub hingelisse kitsikusse," kirjutab Neill, "ning tahaks pääseda tõelisest või kujutletud hädast, siis otsib ta endale ümmarguse jõukohase kivi, paigutab selle rohust ja võsast vabasse kohta, värvib ta punaseks, ohverdab talle sulgi ja palvetab tema poole abi saamiseks. Kui tseremoonia on lõppenud, ei käidelda kivi enam austusega. Kui mõni külaline seda soovib, võib ta selle endale saada." Üht niisugust omahaindiaanlase häda-palvet kuulis kord keegi valge pealt. See kõlab nii:
"Vakonda, siin seisab ta hädas; ja tema olen mina!"
pühapäev, august 1
KAARDILT VÄLJAS
/ - - - / ja siis arvas Andres, et ta tuleb ka välja ja saadab mind veidi maad. oli mõnus õhtu jalutamiseks, igavese juuli viimane päev. paari tunni pärast algas august. kui nii mõelda.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
olime enne pikemalt rääkinud Alien Interview ja Sethi teemadel. ja siis seal majadevahelisele teele ümber sirelipõõsa keerates mul tuli meelde see mõte, mis on mind kummitanud aeg-ajalt. et kui Alien Iterviews ta ütleb, et kõik need püramiidid ja muu selline on loodud ainult selleks, et meie teadvust millegi külge vangistada. et see müsteerium, mis nende ümber on loodud, ongi lihtsalt selleks loodud, et olla müsteerium. teadvuselõks.
siis: kas mitte see, et on olemas nii palju osaliselt kattuvaid ja osaliselt vasturääkivaid siinse olemise seletusi -- kas neid ei saa (ja tegelikult saabki) vaadelda teadvuse lõksudena?
sest mis on tulemus? sul on mingi sinu jaoks seletusjõudu omav käsitlus, millesse sa usud. ja see on sul kuskil teadvuse tagataskus ilusti kokkupakituna olemas. ja kui sa satud sulle tundmatusse olukorda ja oled segaduses, siis võtad selle sealt välja ja laotad laiali ja vaatad keeleots suust väljas, et kus me siis nüüd olemegi.
see annab kindlustunde, et sul on tagataskus midagi.
aga tead mis -- mul on nüüd selle kujundi kohta üks mälestuskild.
me otsustasime kunagi eesti-läti segameskonnaga põrutada Andrise autoga Barcelona seminarile. see oli kõva seiklus. (oh, tahaksin tagasi saksa kiirteedele, kus 180 km/h on loomulik kiirus ja 140 teo kombel venimine)
aga ma tõstan meid meie sihtpunkti ja hetke, kus me sisenesime Barsat läbivale kiirteele. ma ei olnud hetkel roolis ja ma ei olnud ka kaardilugeja. aga ühel hetkel nad otsustasid kiirteelt maha tulla, et hakata olümpiakeskuse poole suunduma. ma lihtsalt nautisin olukorda. vaatasin möödalibisevat olmet. mingil hetkel pidin nende juba närviliseks kiskuva lätikeelsesse arutellu sekkuma mainides, et me millegipärast sõidame juba teist korda sama panoraamreklaami juurest mööda ja miks me taas valisime selle tänava, mida mööda me ilmselt jälle tagasi jõuame kolmandale ringile? minu kohamälu oli pikemat aega kahtuse all. seni, kuni me jõudsime uuesti selle reklaami juurde.
siis pidid targemad meist ka tunnistama, et me oleme plindris. järgmine idee oli sellest rahvasummast leida politseinik. politseinikul võib olla selline kogemus, et tema poole on ennegi mingid inglise-läti-eesti-umbkeelsed isikud käte ja jalgade ja mingi idiootliku kaardiga vehkides pöördunud. lõpuks leidsime ühe. ja püüdsime teda oma kaardi vaatamise lõksu meelitada. ta isegi huvitus sellest. pööras nii ja teistpidi. ja praktiliselt kohe tekkis meie ümber nii tosinast inimesest inimsumm, kes huviga jälgisid toimuvat ja kutsusid tuttavaid üle tänava ka vaatama, aga sellel olukorral polnud antud telklinnakuteni välja areneda, sest kuidagi õnnestus leida keegi, kes veidi oskas inglise keelt ja tema jutust hakkas meile aegamisi koitma, et me ei ole enam Barcelonas. EI. see on hoopis teine linn, mis on küll Barsa eeslinn, aga see ei ole Barcelona. ja seetõttu meie Barcelona kaart siia ei ulatu.
me olime kaardilt väljas.
(aga see kaardijutt on kerge vahesahtel, mida Andres eile ei saanudki märgata, sest see tekkis hetk tagasi.) läheme nüüd tagasi sinna sündmusmulli ja kõnnime ühtlase tempoga mööda teed edasi ja ma katsun seal talle selgitada, miks ma enam ei vaja seletusi.
päev tagasi tahtsin õhtul täiesti rampväsinuna oma arvuti kinni panna ja siis Outlook teatas, et tal on vaja mu vanu meile korrastada/pakkida vms. tunnistan, et mul on erinevates kaustades aastaid hoitud kirjavahetus.
kunagi ammu, kui castaneda teemadest hoogu läksin, siis hakkasin neid koguma ja sorteerima, et kunagi tuleb aeg, kus ma need kõik ette võtan ja üksipulgi teen igast meilist kokkuvõtte ja hingan sealt kogu selle energia tagasi. :):):):)
ma vist ei usu enam, et see oleks võimalik.
tunnistasin Andresele, et mul Tango meilinglistist tulevad kirjad eraldi folderisse ja seal on mul 2400 lugemata kirja ja vast enamgi loetud kirja. ja mulle enam eriti ei lähe korda need teemad, mille ümber seal vaieldakse ja arutletakse. sest see on samuti teadvuse lõks ja kui ma hakkan seal lugema, siis tunnen, kuidas kleepun millegi külge ja lähen kaasa. aga ma enam ei hakka enda arvamust kirjutama, olgu -- ma paljudel juhtudel olen hakanud kirjutama. väga vähestel juhtudel olen ka kirja saatnud. paar päeva tagasi kustutasin visandite kaustast paar saatmata jäänud kirja.
sest päris kiiresti tuleb tunne, et kui ma saadan kirja, siis seal vallandub mingi laviin, et siis peab vastama sealt saadud kirjadele ja nemad vastavad ja nõnda edasi.
aga mul on muudki teha.
sest Vaim on siinsamas. mul on lahendada niigi mitu tema ülesannet.
ma ei taha uusi ülesandeid juurde, ei taha sõita nagu lumekoristussahk üha kasvavat mäge ees lükates.
mul ei ole vaja vahendajaid.
mulle piisab, kui ma küsin endalt, mida ma praegu peaksin tegema. ja mingi aja pärast ma juba tean, mida ma pean tegema.
siis püüdsin Andresele ära seletada, kuidas mul selle Vaimuga vahetu sideme taotlemine aitab elus hakkama saada.
et kui minuga juhtub mingi jama (ja selles osas ma olen andekas :), siis ma katsun sellest vingumise ja halamise vahepalast kiiresti üle hüpata ja keskenduda mõttele, et "Vaim tundis, et ma olen selle ülesande väljakandmiseks piisavalt tugev. nii -- vaatame nüüd rahulikult, millest läbitulekut või mille ületamist minult eeldatakse."
selline Vaimu Ülesandele mõtlemine on juba sellest olukorrast välja asetumine.
seega: esimene faas on Ülesande sõnastamine.
kui sa oled küsimuse hästi sõnastanud, siis see annab Vastuse.
siit edasi: Vaim ei ole kunagi ülbe. Vaim tahab selle ülesande lahendamise protsessis dialoogi üleval hoida.
mäletan olukorda, kus mul töö juures tekkis progemisega probleem. ma teadsin, mida ma tahan ja proovisin ühte lahenduskäiku ja see millegipärast ei töödanud. vaatasin koodi üksipulgi üle, et ehk kuskil on punkti asemel koma või midagi sellist ülijaburat. ei leidnud. seega sain aru, et ma olen kinni jooksnud ja vaja on Vahepala. läksin välja ja jalutasin poeni. poed on head hajutajad ja pealesõitjad.
mul polnud vaja poodi sisenedagi, sest tee peal möödusin mingitest prükkaritest. ja siis üks neist hüüdis eemal olevale teisele midagi just minu möödumise hetkel.
ja järsku ma teadsin, mis minu progemise ülesandes oli valesti.
Vaim valis esimese ettejuhtuva, kelle kaudu ennast kanaldada.
minu asi oli olla Otsingus, olla Perifeerses Tähelepanus. ja Taibata, et minuga Räägitakse.
lihtne.
mis olen aastatega tähele pannud, on see, et osad inimesed on head kanalid. need on need vahelaused, mida nad mõnikord täiesti teemaväliselt ütlevad. (ühe inimesega olen hakanud lausa jälgima seda topeltkõnet).
teisalt on selliseid inimesi, kelle puhul pole läbilööki nagu oodata.
endale ütlen, et küllap neil on kanalid skeemidest umbes.
mitte pahatahtlikult.
mul endal ka on ikka veel olukordi, kus ma ei taipa kaardi tasandilt väljuda.
kunagi olin vist kahemõõtmeline kaardil elamisest..
nägija Tanja, kelle juures aastaid käisin endale asju selgeks rääkimas, koputas mulle mitmel korral vastu laupa ja ütles, et ma olen seal liiga kinni ja kapseldunud.
nüüd, palju aastaid hiljem, olen temaga täiesti nõus.
ma olin hullult kinni. mul oli nii palju "nii on õige ja nii peab" asju, mis mind segasid Vahetult Toimimast
ma ei voolanud.
kahju.
...
sellelt skeemides kinniolekult hüppas Andres oma viimase aja lemmikteemale -- ta just sai oma toa remonditud. ta tegi seda ise. see on võimas enesejaatuse kogemus. ma tean. mul on heameel tema pärast :) see on hea ja õige, mis ta tegi. me peame selliseid enda ületamisi kogema. saama tagasiside sellest, mida me suudame.
ja selle remondi tõttu oleme me Andresega teab mitmel kokkusaamisel jõudnud TÖÖ teema juurde (see omaette suur teema).
seekord meenus Andresele suurepärane lause, mis kõlab umbes nii:
ARE YOU JUST OCCUPIED OR YOU ARE REALLY WORKING?
eesti keeles see nii jõhkralt ei kõlagi. töö puhul me saame rääkida hõivatusest. mingi tööhõive amet vms on/oli kuskil.
riikide puhul küll ka räägitakse nende hõivamisest, aga jõhkram sõna on siiski okupeerimine.
KAS SA OLED OKUPEERITUD VÕI SA TEED TÕELISELT TÖÖD?
see esimene tähendab seda, et sa oled nagu leheke tuules, et sind on olud ja su enda vajadused sundinud andma suure osa endast kellegi teise kasutada. sa ei samastu sellega, mida sa teed. selles tegevuses on sinu kontrollkese sinust VÄLJASPOOL. sa oled kellegi teise kasutada.
tõeliselt tööd tehes on sinu kontrollkese aga sinus endas.
sa tead, mida, miks ja kuidas sa teed.
sa teostad oma elu.
pakkusin, et sinna juurde võiks panna veel ühe mõõtetelje.
PÜHENDUMISE.
sa võid täiesti oludest aheldatud olla, aga kui sa teed seda PÜHENDUMISEGA, siis see on võimalus ennast jaatada.
et see võimalus on alati.
olla skeemist väljas.
reede, juuli 30
õppida kuulama, siiralt kuulama
Epuga rääkimisest tuli hommikul meelde teema, mis peaks täiesti eraldi olema.
kui Katri poolt minema keplesime, siis nagu läks jutuks, et Epp on tugevalt muutunud. ja kui tahtsin teada põhjust, siis ta ütles, et ta üritab inimesi ära kuulata.
et tavaliselt inimesed kuulavad teiste juttu ja samal ajal mõtlevad vastulauseid või üritavad oma mõtteliini üleval hoida ja ootavad, millal teine lõpetab, et siis oma jutuga esinema hakata.
et me tegelikult kuulame väga vähe seda, mida teine inimene tahab öelda.
minu jaoks oli see tugev teema, sest hiljaaegu avastasin inimese, kes tõepoolest kuulas, mida ma rääkisin.
ma olin nii harjunud, et keegi eriti ei kuula mind, et inimestel jätkub tähelepanu paariks esimeseks lauseks.
tirtsutamiseks (vahepeal isegi arvasin, et varsti tuleb meil rääkima hakata twitteri põlvkonnast, aga tundub, et inimesed väsivad sellest).
aga see inimene kuulas. esitas kaasamõtlevaid küsimusi.
mind see lummas.
hakkasin tähelepanu pöörama, mida ma inimestele ütlen.
ja kuidas.
ma tahaksin sellist suhtlemist oluliselt rohkem oma ellu.
nüüd hommikul küsisin Epult veel korra üle, kuidas ta ennast väljendas.
ta ütles, et ta ei oska inimesi kuulata. et me mõlemad oleme sellised, et ei oska. et üritame iga mõtet ära öelda, mis meil öelda on. aga see, mida ta tahaks osata ja mida ta üritab, on siiras huvi teise vastu.
saad aru -- et mitte ainult ei kuula, vaid ka see hoiak ja häälestus ja kehakeel.
et sa tõesti pöördud ta poole oma kehaga, et sa tõesti kuulad, mida ta räägib.
et sulle läheb see korda.
(ohkab)
seda tuleb hakata MUUTUJA ALGKURSUSEL treenima.
kui Katri poolt minema keplesime, siis nagu läks jutuks, et Epp on tugevalt muutunud. ja kui tahtsin teada põhjust, siis ta ütles, et ta üritab inimesi ära kuulata.
et tavaliselt inimesed kuulavad teiste juttu ja samal ajal mõtlevad vastulauseid või üritavad oma mõtteliini üleval hoida ja ootavad, millal teine lõpetab, et siis oma jutuga esinema hakata.
et me tegelikult kuulame väga vähe seda, mida teine inimene tahab öelda.
minu jaoks oli see tugev teema, sest hiljaaegu avastasin inimese, kes tõepoolest kuulas, mida ma rääkisin.
ma olin nii harjunud, et keegi eriti ei kuula mind, et inimestel jätkub tähelepanu paariks esimeseks lauseks.
tirtsutamiseks (vahepeal isegi arvasin, et varsti tuleb meil rääkima hakata twitteri põlvkonnast, aga tundub, et inimesed väsivad sellest).
aga see inimene kuulas. esitas kaasamõtlevaid küsimusi.
mind see lummas.
hakkasin tähelepanu pöörama, mida ma inimestele ütlen.
ja kuidas.
ma tahaksin sellist suhtlemist oluliselt rohkem oma ellu.
nüüd hommikul küsisin Epult veel korra üle, kuidas ta ennast väljendas.
ta ütles, et ta ei oska inimesi kuulata. et me mõlemad oleme sellised, et ei oska. et üritame iga mõtet ära öelda, mis meil öelda on. aga see, mida ta tahaks osata ja mida ta üritab, on siiras huvi teise vastu.
saad aru -- et mitte ainult ei kuula, vaid ka see hoiak ja häälestus ja kehakeel.
et sa tõesti pöördud ta poole oma kehaga, et sa tõesti kuulad, mida ta räägib.
et sulle läheb see korda.
(ohkab)
seda tuleb hakata MUUTUJA ALGKURSUSEL treenima.
Tellimine:
Postitused (Atom)